ematehniku asjatamised

elu kõrghetked :D

inimesel peab ikka mõni unistus ka olema, eksole.

vahin juba mõnda aega Defendereid,
no meeldib noh.
just see pisike, Defender 90.
pisike, aga jumalast isane masin!

"Defender???
see on ju KOLE!"
teatas üks tuttav, kui mu juttu kuulis.
"just!" kostsin mina :)

irv,
ma uurisin lausa LandRoveri foorumit,
et mis asi see üldse on...

üldiselt on autod minu jaoks ebamugavalt suured,
just seest,
ma ju selline suveniir.

mehed seal foorumis mainisid,
et defekas on ruumi vähe
või pole seda üldse.
kõlab hästi, eksole!

jutuks hea küll, aga mine tea,
mis see nende meelest "vähe" on.

ja kogu juhtimine (rool ja pedaalid siis)
olevat liiga vasakule viidud,
et kui akent lahti ei hoia,
siis on küünarnukk kõikseaeg sinine.

olen üritanud mõnesse sisse piiluda,
aga ega sedasi seda asja väga ei adu.

kui reedel kontori juurest platsilt defeka avastasin,
saatsin oma sotsiaalfoobia põrgusse
ja ootasin, kuni juht majast välja tuleb.
no kui hull see ikka olla saab,
enamasti meestele meeldib, kui nende auto vastu huvi tuntakse.
eriti veel sellise auto vastu, eksole.

(kunagi, kui Sigma 150mm makroobjest unistasin,
saatis fotoasjade jumal mu teele mehe,
kes mulle lahkelt oma 150-st toru proovida pakkus...
ehk on Defenderite jumal minuga sama armuline.)

tegin siis juttu,
et mis ja kuidas ja kas.
mis mootor ja palju kütust kulub jne.
peremees oli täitsa sotsiaalne!
snorkel ja puur ja vintsid,
vaatamist ja seletamist jagus!

kuni mina mõttes formuleerisin,
et kuidas nüüd kenasti paluda,
et kas ta lubaks mind korraks rooli taha istuda,
jõudis tema oma jutuga ise põhiliseni:
"tahate äkki proovida?"

heldeke, muidugi tahan!
ma pole ammu nii kiiresti ühtegi autosse sisse saand,
mine tea, mõtleb veel ringi!

tegelikult ma lootsin vaid rooli taha istuda,
et kuidas mul seal olemine tundub.
noh et kui on vaja mõni pedaal põhja suruda,
kas siis pean püsti tõusma
ja kaks sammu edasi astuma,
või piisab ühest sammust.

peremees arvas aga,
et misse niisama istuda,
ma võiksin ikka sõita ka!

muidu ma võõraid autosid juhtida eriti ei taha,
seekord kasutasin ootamatult süllelangenud võimalust küll
ja tegin väikse tiiru.

no kui ma oleks kiiremini sõitnud
ja kui sel autol poleks tuuleklaasi,
mul oleks raudselt suu sitikaid täis olnud!
naeratus oli vist täitsa kõrvuni :D

JESS!

see auto on just minusuguste käblikute jaoks ehitatud!
ma pole ammu kohanud istet,
mille MÕLEMAD küljepadjad mind KORRAGA toetaks.
seal toetasid!
küünarnukki ma ära ei löönud,
aga pedaalid olid küll kogu aeg
"ühe jagu liiga vasakul" :D
välja nägin ka kenasti,
vbolla et kui varuratas kapotil oleks,
et siis ei näeks.
aga peab ta siis tingimata seal olema...

see oli küll see suurem Defekas, 110,
aga küllap 90 seest samasugune on.

muidu oli kõik nagu päris:
redel ja rõdu (pakiraam katusel).
turvapuuri osas ma pisut kahtlen,
kuigi jah, mine tea.
ja vints, no üks võiks ju olla,
ei või iial teada, eksole.

no unistada ikka võib!



pilt pärineb siit: eastcoastrover.com
just sellist on mul vaja.

rabelema ma ei hakka,
elu on näidanud,
et autod tulevad ise mu juurde,
kui aeg käes on.

uskumatu, toodetakse neid vist alates 1948. aastast,
ja 75% kõigist neist
pidi senini sõitma!

võibolla on see linnalegend
(või siis pigem offroadlegend),
aga ilus ikka!

_____________________________

edit:
see pilt on liiga suur :D
las jääb,
unistused peavadki suured olema!




.

Sildid: plekkloomaaed

kirjutas ematehnik @ 19:53