ematehniku asjatamised

ei mingit anonüümsust siin konnatiigis

tahtsin ühte asja osta.
odavalt,
sest ilmselt tahan ma peagi midagi enamat.

niisiis tuleb leida kasutatud asi.
leidsin pakkuja ka.
ühest foorumist, mida küll jälgin,
aga kasutajaks reganud end seni polnud.

pakkujal polnud ühtegi kontakti jäetud.
selge siis,
tuleb end kasutajaks regada.

regan.
mõtlen pikalt,
et milline kasutajanimi valida,
varjuspüsija, nagu ma olen.
no mis see teiste asi on,
kes ma olen.

mõtlengi välja.
mittemidagiütleva nime,
mis mul endal ehk meeles püsib.

saadan sõna,
ta helistab.
lepime kokku, kus ja millal kohtume.

(võeh,
sellisel määral
võõra inimesega suhtlemine
on minusuguse sotsiofoobiku jaoks
tõsine eneseületamine!)

küll ma olen tubli, eksole :-D
saan kokku täitsa võõra inimesega.
heldeke,
ma peaks siis ju temaga rääkima ka!
päris nii ka ei sobi ju,
et annan raha, raban asja
ja panen jooksu.

äkki ta räägib ise...
et ma siis naeratan ja noogutan.
nii oleks enam-vähem hea.

appi-appi!



lähen kohale.
tema tuleb ka.
hämm???

irv,
et eesti on ikka konnatiik küll.
no mis kasu on
mingitest anonüümsetest netinimedest,
kui me teineteisega
oma kümme aastat
ametialaselt kokku oleme puutunud :-D

ja juttu jätkus kauemaks :-D

Sildid: hullumaja puhvet, pildijutud

kirjutas ematehnik @ 15:18