ematehniku asjatamised

korvpall on parem kui fotograafia

nomaeivõi.

kindlasti on mu pildid läinud paremaks.
kui võrrelda aasta tagasi tehtud piltidega.
või isegi kolm kuud tagasi tehtutega.
ja ikka ma ei ole rahul.

vahel satub mulle ette pilte,
mis hinge kinni võtavad...
(ei, mitte minu tehtud pilte...
minu pildid võivad tundlikuma inimese
hoopis pildituks ehmatada, irw.)

arumaeisaa, kuidas?
mismoodi?
miks?
eriti kui ma veel tean,
et seal taga pole mingit supervarustust.
miks mina nii ei saa???
asi ei ole rauas.
seal taga on midagi, mida mul lihtsalt ei ole.
ja mida poest osta ei saa.
ma pole isegi kade mitte,
see on midagi muud.

mu väärastunud perfektsionistlik superego
(esineb vahel ka "kaine mõistuse hääle"
varjunime all)
irvitab mulle näkku:
"arened? jajah, muidugi, irw.
millega võrreldes?
kuhu sa loll arened,
sa ei saavuta iial midagi ligilähedastki.
unusta ära!

pane oma aparaat kappi ära.
või viska üldse merre.
ära raiska bitte ja baite.
ja lõpeta mõttetu enesevaevamine.
ükski objektiiv ei päästa sind.

tõepoolest.
koo midagi.
vääna traati.
mätsi savi.
nende tulemustega oled sa ise ka mõnikord rahul.
ära piina end asjaga,
mille tarbeks sul lihtsalt annet ei ole.
sädet ei ole, saad aru?"




huhh.
peaksin hakkama rohkem tähelepanu pöörama
näiteks korvpallile.

mitte iial,
mitte ainumaski kord pole
ükski kolmepunktivise
tekitanud mul tahtmist
seda ise järgi teha...

psüühiliselt kahjutu värk,
ei mingeid vaevusi,
et miks mina nii ei saa...
heldeke,
kas peaks???
eksole.

Sildid: no mis elu see on, pildijutud

kirjutas ematehnik @ 13:37