inimestest
viimati vanalinnassihtisin taevast ja majakatuseid,
kui kolm rolleritega tegelast seisma jäid,
et küsida, ega see probleem ei ole,
kui nad mööda sõidaks.
heldeke,
ma tundsin lausa süümekaid,
et ei olnud kuidagi piisavalt selgelt väljendanud,
et sealt võiks rahumeeli
noore kraanaga ka mööduda,
ilma et see mu taevavaadet kuidagi segaks.
ja nad jäävad rolleritega seisma,
et möödumiseks luba küsida.
üldse,
ma olen täiesti tähtsusetu plõksija,
väike ja vähemärgatav,
aga nemad käituvad sellise tähelepanuga,
nagu oleks mul poolemeetrise toruga aparaat,
millega tasemel pilti tehakse.
neid seismajääjaid ja küsijaid,
et kas ja millal
võiks segamatult mööduda,
neid on ikka üksjagu.
inimesed on toredad :-)
või siis ka mitte.
kord rannas loojangut pildistades,
tühi rand,
ei mingit trügimist vaatekohtade pärast.
vaid mina statiiviga...
otsisin paraja koha välja,
et kivid ikka kaadris oleks,
ja päikegi enam-vähem kuldlõikesse jääks...
panin statiivi paika,
et kui on aeg,
siis pole enam sehkendamist selle asjaga...
ja siis ilmus kusagilt üks mees.
mingil mõistetamatul põhjusel
valis ta loojangu vaatamiseks just sellise punkti,
mis jäi täpselt päikese ja minu vahele.
lihtsalt läks,
ronis kivi otsa
ja seisis seal.
milline suurepärane kaader!
irw.
mind võttis selline asi päris sõnatuks.
muidu ma olen ikka kannatlik,
küll inimesed edasi liiguvad...
aga päike ju ei oota,
kuni paks mees suvatseb
päikesevarjutuse lõpetada...
no mida hekki, eksole.
oleks siis, et ruumi pole vms.
mees läks õnneks ikka minema...
umbes siis,
kui ma olin oma mõtetega niikaugele jõudnud,
et õhupüssi jaoks
tuleks ikka teine statiiv ka kaasa vedada.
et fotokaga sama statiivi peal
hakkaks segama...
ütle veel, et mõttel ei ole jõudu :-D
muide,
need rolleritega inimesed
ja ka kõik teised segamise pärast vabandajad
on senini venekeelsed olnud.
Sildid: pildijutud
kirjutas ematehnik @ 16:37
2 lisas:
Jösses, hea mees ikka.
Mul oli juhus, kus üritasin fotokas rinnal, pungil täis Pirita kloostri varemete vahel läbi rahva pugeda, et esiritta pildistama minna. Kaelas rippus mul pika toruga fotokas, kusjuures. Koputasin inimestele viisakalt õlale ja palusin end mööda lasta. Kesk seda suurt massi seisis üks täitsa eestikeelne noor neiu, kes sõnas mulle otsekoheselt tigedate kulmude alt "Ei lase!". Kui ma ehamtusest vait jäin, lisas veel "Mine mujalt!". Uskumatu. Pugesin siis pikalt seletades, et ei kavatse sugugi jääda tema ette, vaid lähen veel mitmeid meetreid edasi, inimeste vahelt siiski läbi, keerasin ringi ja tänasin teda väga irooniliselt. Seepeale teatas neiu: "Mis sa mind tänad, ega mina ei laseks kedagi mööda. Mu sõbranna lasi ju!" Vot siis.
Su postitus tegi jälle päeva ilusamaks :)
Mul on ka väga meeldivaid kogemusi slaavi rahvusest inimestega. Samas kohati võib neilt ka sama mahlakalt pragada saada :) Eestlaste puhul on see amplituut kitsam, aga oluliselt suurema tõenäosusega võib just sellist nähvamist ja isekust oodata. Slaavlased aga lihtsalt on temperametsed, muud midagist...
Postita kommentaar
<< Home