ematehniku asjatamised

kaks naist autoga metsas: autol tuli üks polt ära!

käisime õega eile kolamas.
otsisime ühte järve taga.
kaardi peal on järv olemas,
aga mingit teed, mis sinna viiks,
minu kaardil ei ole.

läksime siis tunde järgi.
keerasime suurelt teelt alla,
et see kruusatee peaks "kuhugi sinna" ju viima.
mingi silt oli seal ka,
et järv.
kusagil.

kohutavalt halb kruusatee,
sõida nagu ristikündi,
ümberringi ainult mets ja raba vaheldumisi.
tee viis kõigepealt umbes 200 kilomeetrit lõunasse,
kartsime juba,
et varsti oleme läti vabariigis väljas.

mitte ainsatki hingelist,
ainult meie kolmekesi,
mu õde, mu auto ja mina...
nagu mingis kahtlases õudusfilmis...
pööraks ringi ja läheks tagasi,
aga nii kitsa tee peal
mina oma madala autoga
küll ringi pööratud ei saa.
jääme veel kuhugi kinni ka...
ei muud, kui edasi.

ja siis kukkus mulle sülle üks polt.
nomaitea,
ega mu auto pole tõesti mingi maastur...
ta pigem mingit sportautot meenutab...
noh et pole sedasorti teede
(või õigemini teedetuse)
jaoks loodud.

kahtlane.
jäime otsekohe sinnasamasse keset teed seisma,
ümberringi asustamata maa,
pole mitte seda hirmugi,
et kellelegi ette jääks.
seisa, kus tahad.

et siis polt.
ja mitte kõige pisem.
ma ütleks, et nii suure poldiga
pisiasju ei kinnitata.
noh et kohe tuleb midagi suurt kusagilt lahti.
auto puhul on suured asjad ka olulised.
kui nad kuskilt lahti tulevad.

polt kukkus mulle sülle.
et siis kuskilt ülevalt või nii.
ma justkui tean,
et laes mu autol selliseid polte ei ole.
lootusrikkalt uurisime siiski lage,
eimiskit.
mitte ainsatki auku,
kuhu see polt võiks kuuluda.
halb.

sest kui see polt laest ei kukkunud,
siis kukkus ta ära kuskilt rooli küljest.
perspektiiv ei tundunud just eriti lootusrikas.
kaks naist ja ilma roolita auto...
nagu ma ütlesin, õudusfilm.

kutsu siis endale kedagi appi,
kui sa ei oska öeldagi,
kuskohas sa oled...
kuskil metsas...

uurisin rooli altpoolt,
et seal peaks olema mõni auk,
kus see polt enne oli...
auku ei olnud.

üritasime siis rooli jõuga ära rebida,
et seisva auto puhul
võiks rooli irdumine suht ohutu olla.
rool ei tulnud ära.
keerates ka ei tulnud.

"eee...???"
ütleb õde.
et seal inimtühjas metsas,
kus me julgelt keset teed seisame,
üritab keegi meist mööda sõita.
noh ja sõidab ka.

peab me kõrval kinni
ja tuleb uurima, et kas miskit juhtus.
me arvasime,
et veel ei.
aga et varsti võibolla.
et meil tuli polt ära.
vist rooli küljest.
aga et rool ei tule ka tõmmates ära...
mispeale mees vaatab meid pika ja paljuütleva pilguga.
mhmh.

ja siis märkame me,
et mehe mittemidagiütleval autol
on haagis järel.
haagise peal on paat.
PAAT!

meile meenus,
et me olime ju tulnud mingit järve otsima...

"te lähete selle paadiga metsa?",
küsin autoga mehelt.

"jah, lähen puid tegema"
vastas mees mulle uurivalt otsa vaadates.

seletasime siis,
et me siit metsast üht järve nagu otsime.
näib veider küll,
aga mitte nii veider,
kui mitte just pisikese paadiga
mööda metsa ringi sõita...

mees ütles, et on jah järv.
et me võime paadi järgi sõita,
kuigi ega see tee kuhugi mujale ei viigi...

no me lasime tal ees minema sõita.
käib siin ka igasuguseid
mööda metsa ringi.
mine tea...

õde arutles, et kuna me oleme oma 200 kilomeetrit
seda neetud teed mööda
lõunasse sõitnud,
pluss mees paadiga
(et paadimees)
siis peaks me vähemalt viljandis olema.
ja et mees oligi viljandi paadimees.

aga järv oli täiesti olemas.
milline vaade!
paadimees oli oma paadiga viljandi poole ajama pannud,
rahu ja vaikus,
mõnus!
tasus ikka tulla.



ahjaa,
see polt,
see pidi hoidma kinni
mingit roolisamba kattedetaili.
nii et ei midagi hullu...

Sildid: hullumaja puhvet, plekkloomaaed

kirjutas ematehnik @ 22:43