neid, keda armastatakse, ei müüda.
nomaeivõi.seierid jooksevad jälle.
rahulik reede õhtu,
istume isatehnikuga köögis ja kohvitame,
siis heliseb tal telefon.
võõras.
mees kuulab jutu ära
ja küsib siis minult,
millise summa eest ma oma auto ära müüks.
mida hekki???
EI!
kõlab otsekohe.
EI!
ta on mu jeep,
mu bike,
mu olemise koht...
jah, mul on temaga suhe
ja ma armastan teda.
mul ei tule mõttessegi teda müüa.
eriti ärritab mind see,
et see helistaja
on juba kusagil mu autot lähemalt uurinud,
teab üht-teist mainida
ja üritab tema hingeelust vestelda.
võeh!
Sildid: plekkloomaaed, urinad
kirjutas ematehnik @ 18:31
3 lisas:
brr, ära hirmuta. kuidas on võimalik suvalisel inimesel käia ümber auto ja siis omaniku tel nr saada? aga loomulikult armsaid asju ei müüda. isegi välja ei laenata
"Kõik on müüdav, aga kõike ei saa osta..."
Kas isatehnik on kellegagi siis tagaselja arutanud ja diili teinud? Ai-ai-ai...
vist mõtlesin välja, mu autol on ühe autoklubi nimega numbrialused, sealtkaudu leiab päris kergesti...
mingit tagaseljadiili ma küll ei usu, seda ta ei teeks, ka tal on oma mittemüüdav plekist armastus.
ja mul on ikka tõesti kohutav iseloom, ma võin enda plekklemmiku tema oma vastu tagasi vahetada...
sellest saaks vast seebiooper :-D
Postita kommentaar
<< Home