ematehniku asjatamised

nüüd hakkan hõbepaberist mütsi kandma

peab kliendile helistama,
et millal ma võin ta kaubakoorma kohale saata.

otsin ta mailist telefoninumbri
ja toksin selle telefoni.
köhatan hääle puhtaks,
et kohe helistan.
telefon heliseb.
???
helistaja numbrit ei näita,
ees on ikka seesama number, mille just sisse toksisin.
vana ja põikpäine telefon kah,
ju on nüüd lõplikult lolliks läinud.
võtan kõne vastu.

helistajaks on seesama klient,
kelle numbri ma just olin valinud.
???
küsisin, et kas tema helistas mulle
või mina talle.
no mine seda telefoni tea,
äkki helistab nüüd ilma nuppu vajutamata ka.
klient ütleb, et ei,
tema helistas ikka mulle.
???
et ta mind liiga imelikuks ei peaks,
seletasin siis asja ära,
et ma tahtsin just talle helistada,
numbergi valitud ja...
ja ärgu teinekord enam nii tehku,
see ajab mu segadusse.
ajame oma jutud ära,
side lõpp.

veerand tundi hiljem võtan telefoni,
et viimaste kõnede hulgast
sellesama kliendi number
autojuhile anda.
telefon heliseb.

jälle!
TA TEGI SEDA JÄLLE!
ta ju lubas,
et ei tee enam nii...
mehi ei saa usaldada, maütlen.
eriti ei saa usaldada neid
kriminaalselt ilusaid mehi :D

* * *

arumaisaa,
kas mu mõtted on mingile avalikule sagedusele häälestunud...
CB, 27 megahertsi?
või kui mõni raadiojaam viimasel ajal
erilist jama väljastab,
siis võib see minu peast tulla...
et siis tuhat vabandust!
maisaa paremini.

igatahes kaalun ma tõsiselt
hõbepaberist mütsi kasutuselevõttu.
...et kui see kaitseb(?) välise kiirguse eest,
ehk peab siis mu mõtteid ka vähemalt niigi palju kinni,
et iga mõttekese peale
kohe helistama ei asuta...

Sildid: hullumaja puhvet

kirjutas ematehnik @ 18:29