ematehniku asjatamised

olen end surnuks suhelnud

messatud.
sesmõttes, et messil käidud.
ehitusmessil.

karm värk,
neli päeva,
enamasti püstijalu,
enamasti rääkides,
kui ei rääkinud, siis naeratasin :D
esimese päeva kahe esimese tunniga
sain lõuad krampi.
õhtul kodus palusin endaga kõneleda kui inseneriga.
noh, et ma saaksin kas "jah" või "ei" vastata.
(sedagi tegin vaid noogutades või pead raputades.)
toituda otsustasin vaid jogurtist või kartulipudrust,
neid ei pea ju närima, mu vaesed lõuad!

teise päeva õhtuks tekkis mul küsimus,
et kas Botoxi süstid saan firma kulul.
no see ohjeldamatu naeratamine võib ju kortsud tekitada.
boss on kaval:
kui vaja oleks, siis ikka saaks,
aga sul pole ju vaja, näed niigi hea välja!
meelitaja selline.

otse meie boksi seina taga
töötas diiselpuhur.
selle undamine tappis meil viimasegi kõrvakuulmise,
proovi siis kliendi nime kirja panna,
kui sa lihtsalt ei kuule.
häbi lausa.

jalad löövad tuld välja,
tibil oli ju tingimata vaja
oma uute punaste saabastega
ekshibitsioneerida.

mu rinnasildil nimelt
oli kirjas "exhibitor".
me bossiga arutasime,
et mis vahe on ekshibiitoril
ja ekshibitsionistil.
(vahet ei leidnud,
meie lingvistilised võimed
lahkusid esimese päevaga.)
ja et kui sildil oleks kirjas olnud
"ekshibitsionist",
siis poleks ilmselt suurem osa sildikandjatest
sellest mingit probleemi tekitanud.


kandsin oma uut korallpunast jakki,
see oli küll õige valik.
seal peab ju silma torkama
ja tähelepanu püüdma,
et saaks oma asju promoda.

no mul oli plaan B ka,
et kui jakist üksi vähe on,
siis mul on punased sukkpüksid ka.
ja siis oli mul veel plaan C,
et kui sellestki vähe peaks olema,
siis kui boss ja peainsener
punastes sukkpükstes oleksid,
oleks tähelepanu garanteeritud :D
midagi pole teha,
üritus nõuab ohvreid.
paraku üritus selliseid ohvreid ei nõudnud.

heh,
mulle pole kunagi varem nii palju komplimente tehtud,
ilmselt olen ma vanas eas ilusaks läinud :D
aina rõõm!
ja televiisoris nägin ma ka üllatavalt hea välja.

muidu oli vahva,
nägin paljusid tuttavaid.
mõned olid sellised,
kellega olin pikka aega vaid telefonitsi suhelnud.
vahva on lõpuks kokku saada,
kui tead, et tore inimene on.
niimoodi võib lausa oma sotsiaalfoobiast lahti saada :)

nüüd olen vähemalt poolsurnud.
ja tunnen end ebaadekvaatselt hästi.

Sildid: hullumaja puhvet

kirjutas ematehnik @ 23:00