ematehniku asjatamised

tähelepanekuid elust koos venelasega

elu koos venelasega ongi vist pisut äkilisem,
aga ega see nüüd kogu aeg ka
mingi sõda ja sulepuru ei ole.

eestlased on nüüd näinud,
et tuleb arvestada teiste rahvuslike eripäradega.
et venelastel vist polegi vanasõna
"targem annab järele".
et ei ole mõtet
vaikselt istudes oodata,
et küll üle läheb.
see igakevadine pesni i pljaski
me pealinna südames.
ei lähe.
ja kui sa midagi ei ütle,
siis ajapikku istuvad hoopis pähe.

me oleme nüüd näinud,
et on targem
kohe alguses öelda,
kui miskit ei meeldi.
kohe need asjad ära klaarida
ja mitte lasta asjadel
linna mahapõletamiseni minna.

väike ragin
ja enesekehtestamine
on vist vaid eestlase jaoks
mingi suur jama.

venelase jaoks
tundub kerge kätš
mõnikord suht ok olema:

ei saa ju lugu pidada
inimesest/riigist/rahvast,
kes ise enesest sugugi lugu ei pea,
käitub lambana
ja laseb endale pähe istuda.

* * *

mu koduvenelasega oli täpselt nii,
et kuni ma mängisin seda
"targem annab järele"-mängu,
seni tekkis tal järjest suuremaid soove ja õigusi.

kuni mul ükskord üle viskas.
tegin väikse enesekehtestamise,
nokuulge,
ma ei pea ju lõpmatuseni laskma endale pähe istuda.
milleks.
saagu või sitem.
(eks ajapikku ikka koguneb.)

oli kisa ja sulepuru.
mõni taldrik kulus kah,
hüüumärkide kohal.
ei, mitte minul,
mina etendasin eestlast.

ei olnudki otsest võitjat,
aga koduvenelasega on nüüd asjad korras-
mind ja minu arvamust respekteeritakse.
nüüd on ljubov ja uvažeenie.

ju talle siis oli
minust lugupidamiseks
vaja teadmist,
et ma ei lase endast "üle sõita".
et ma pean iseendast niipalju lugu,
et hakkan vastu.

igatahes on nüüd õhk puhtam,
saame kenasti koos eksisteeritud.

ta on äärmiselt integreeritud:
tema valis poole siis,
kui iga eestlanegi ei julgenud
kodanike komiteedega liituda.
ta räägib eesti keelt sel määral,
et võõras inimene on ta väikest aktsenti
kõnedefektiks pidanud.

integreeritud,
kuid siiski venelane.
mnjah,
tema identiteet
ei käi muidugi läbi pronkssõduri.
tal on see kuidagi teisiti,
Puškin ja vene kultuur.

ta on teistsugune kui eestlased.
ja ma tean,
et kui ma teda liiast kraabin,
hakkab sealt tatarlane välja paistma.
on asju, mida ma ei mõista,
ei hakka iialgi mõistma.
lihtsalt nii on.
ma arvestan ja lepin sellega.
tema teab ja arvestab
minu eripäradega ka.
ja me saame koos eksisteeritud.

* * *

et ma natuke üldistan
ja tõmban meelevaldseid paralleele:
kas ei võiks nüüd
need asjad me maal
olla kui minul
mu koduvenelasega.
et sai pisut käratsetud,
ja õhu puhtamaks,
et rahumeelselt
ja pingevabamalt
kõrvuti edasi elada.

küll politsei tegeleb vandaalidega.
meie, mõistlikud inimesed,
olenemata rahvusest,
meie saame ju rahulikult edasi elatud.
puhtamas õhus?

Sildid: elu

kirjutas ematehnik @ 13:52