ematehniku asjatamised

elu on ilus: isegi nr 15 ei ole mulle liiga suur!

eile käisin jälle jalutamas.
emaga, kesklinnas.
ta näitas mulle üht järjekordset uut
kaubandustemplit.
ma üksi sellistes kohtades ei taha käia,
tõenäoliselt on mul mingi foobia.

igatahes oli seal mitu kingapoodi.
mõnes müüdi isegi inimese jala järgi tehtud kingi!
ma oleks peaaegu ostnud!
aint et need kingad olid nii-ii kõrge kontsaga.
selle kõrge kontsaga on see häda,
et kui sul on jalanumber väike,
siis on jalalaba ka lühike.
ja nii kõrge kontsa pealt
ei ulata varbad hästi maha.

no kuda sa kõlgud sedasi,
kannad maailma serva peal
ja varbad hämara tuleviku kohal ripakil!
maitea, ma tahtnuks selliseid kingi,
millega saaks mõned meetrid käia ka.
mitte ainult-istumise-kingi.

mul ikka mingid jalanõud on,
kingapoes käimiseks või nii.
noh ja et see kingaproovimine valutum oleks,
siis on need tagant lahtised ja paelteta.

ega siis neid istu-ja-proovi kohti
nüüd niiväga palju ka pole.
või seal juba istub
kellegi käekott,
kaks korpulentset naissoost
kingaostmise-tugiisikut
jne.

ise vaata, kuidas sa seal
riiuli najal kakerdades
omale kinga jalga saad.
paeltega jalanõudes oled
nagu hullunud toonekurg,
kes ühel jalal keksides
püüab mingit makrameed
või muud salapärast sõlmkunsti harrastada.
ühesõnaga selline astu-sisse-astu-välja papu
on antud olukorras väga asjakohane.

suurest kingaproovimisest
hakkasin ma lausa lonkama.
hiljem selgus,
et ei väänand ma endal midagi välja.
lihtsalt need astu-sisse-välja-papud,
need on ju tagant lahtised.
ja kuna ma ei tohi külmetada
siis panin ma ikka sokid ka
sukakatele otsa.
njah, ilma sokkideta kaoks need vist mul jalast ära kah.
aga kingi tahan ma ju selliseid,
mida saaks ilma sokkideta kanda.
noh ja siis ma seal kingapoes,
et mitte tunduda kui mingi
sokipervert,
(hästi napakas tunne on
kogu aeg mingit sokki jalga ja jalast ära tirida.)
surusin ühe jala soki mantlitaskusse.
kuhu see ka jäi.
kuni avastasin,
et ma vist lonkan.
no tundus kuidagi ebaühtlane see käimine.
tähelepanek:
enesetunne on kõvasti hullem,
kui pead oma puuduvat sokki paigaldama
kusagil väljaspool kingapoodi.
võeh!
olete te näinud kedagi
tänaval
sokke jalga panemas?
votjah.
ühesõnaga on see kõik
nii pagana keeruline!

teraapiat tegin ikka ka.
ostuteraapiat,
see mõjub mulle enamasti hästi.
käisin nimelt vardaid ostmas.
seal K-tähega kohas,
mida me siinjuures ei nimeta.
sest kes ei tea, sellele ei ütle see nimi midagi.
ja teadjates tekitab see nimi ärevushoogusid.
on ju väga vastutustundetu
oma kalleid lugejaid
ärevusse ajada.
eriti pühapäeval,
kui K-tähega koht kinni on.
(jajaa, loomulikult räägime me
K-arvutisalongist.
mhmh.)

vardaid osta on äärmiselt mõnus.
ma võin osta omale nii pikad ja jämedad vardad nagu tahan.
ja need ei ole mulle liiga suured.
erinevalt kingadest.
ja sokke ei pea ka vardapoes jalast ära tirima.
no ma siis ostsin.
8 ja 10 ja 12 ja 15 vardaid!
kujutage ette,
isegi 15 ei ole mulle liiga suur!

ma hakkan end juba täisväärtusliku ühiskonnaliikmena tundma!
ennatlikult,
paraku.
mu peagi saabuv paljasjalgsus
kriipsutab mu muidugi täisväärtuslike nimekirjast maha.
aga noh,
hetkeks tundsin ma end siiski hästi.

Sildid: asjad

kirjutas ematehnik @ 10:36