ühel hommikul ärgates olin Urmas Paet.
pealtnäha olin ikka endine
ja ma teadsin ka,
kuidas olla ja käituda,
et näida ematehnik.
ja neid asju teadsin ka,
mida ematehnik idee poolest teadma pidanuks.
aga tegelikult OLIN ma Urmas Paet.
sisuliselt, nii-öelda.
pisut häiriv oli.
kuidas sa oled järsku Paet.
kellelegi kurta ka ei saa,
pealtnäha pole ma kohe sugugi Paet.
keegi ei vaevuks äragi kuulama...
olin siis tasakesi Paet edasi,
et ehk läheb üle...
njah,
kui perearstilt järjekordse
antibiootikumikuuri kätte sain
ja hullem palavik ära kadus,
kadusid ka lollid unenäod.
arumaisaa,
mis pagana valemi järgi
saab mu aju üldse sellise
Paeti-mõtte peale tulla?
1 lisas:
Kui Sa just pea peale kukkunud ei ole siis äkki on kasvaja? :P
Postita kommentaar
<< Home