ematehniku asjatamised

poest kingi ei leidnud, ostsin siis panni.

jalutama peab, ütles arst.
no ma siis jalutasin,
mööda kohalikke kingapoode.
rskmaütlen!
igal issanda aastal
pean mina kaks korda depresseeritud saama!
kevadel ja sügisel.
sest igal kevadel ja sügisel
tabab mind äratundmine:
mul ei ole midagi jalga panna!

olen jah jalavärdjas!
ega normaalsel inimesel ei saa ju olla
jalg nr 35.
kussanüüd, nii väikse toetuspindala puhul
vajuks ju iga normaalne inimene sohu!
isegi haljal paekivil kakerdades vajuks sohu!
või peaks aastaringi suuski kandma, eksole.

enamus kingapoode ei too nii väikseid kingi sissegi.
naistekingi, mamõtlen.
mingeid tikitud susse ikka on,
aga need pole väga eakohased.
noh ja ma tahaks, et natuke kontsa ikka ka oleks.
et juhul, kui ma siiski peaksin sohu vajuma,
siis ehk jääb peanupp pinnale.
mis võiks kergendada päästetööde läbiviimist.

nii ma siis käin ja uurin,
milline nr36 king mul jala otsast ära ei kuku.
enamus muidugi kukub.
maitea, mispagana liistud neil küll on.
justkui oleks kõik jalalabad ühejämedused,
ainult et väiksem number on lühem.
krt, ega ma mingi kabjaline ei ole!
ühesõnaga eimingeid kingi.
nagu alati.

noh, midagi ma ju ometi pidin saama.
ostsin siis uue wokpanni.
ilmselt hiinakas.
malmist.
pealt punane.
uhkevärk. nagu tuletõrjeauto.

ämm on mulle kunagi seletanud küll,
mismoodi uut malmpanni peab "sisse töötama".
õli ja soolaga see kuidagi käis,
aga maimäleta,
kas soolaga hõõruda enne või pärast.
ma ei taht ämmale helistada kah,
mui aint see üks pann,
hakka nüüd seepärast kuulama
"õpetusi kõigiks elujuhtumiteks".

milleks meil siis internett on, eksole.
leidsin netist ühe õpetuse küll,
praeaehi tuli miski 200 kraadi peale kuumaks ajada,
pann rasvaga kokku hõõruda
ja seda siis seal praeahjus kaks tundi küpsetada.
nomaitea,
mulle see tehnoloogia väga ei meeldi.
ma tean küll,
mu suitsuandur hakkab seepeale
suuri avamerelaevu me köögist eemale juhtima.
noh et need kogemata siia karile ei sõidaks
või suitsu sees end kapinurga vastu ei vigastaks.

aga internett on hea:
kui sulle üks asi ei meeldi,
võid otsida kohe mõned teised,
meeldivamad.
teine teooria oli selline,
et tuli pann rasvaga määrida,
kuumutada 5 minutit pliidiraual,
siis vist liigne rasv ära pühkida
ja jätta pann kuumale pliidirauale
(võimiskitsarnast, see sõltus kuidagi telekavast.)
noh selle teise õpetuse järg ma siis tegin.
esialgu tundub see punahiinapann päris ok.

Sildid: asjad

kirjutas ematehnik @ 22:07