ematehniku asjatamised

probleemide lahendamine nende ignoreerimise teel- töötab!

ostsin ükspäev uue käekoti.
tõsiselt punase.
sellise kirka sügavpunase.
peaaegu tumepunase piiril.
eriti hea on selle värv päiksese käes.
väga tujutõstev!

kuna ma ei läinud kodust välja
kindla mõttega endale käekott osta,
siis oli mul oma käekott muidugi kaasas.

noh ja kui ma olin väljamineku sooritanud
ja palusin müüjal mu ostetud kott
mingisse näiteks kilekotti pakkida
sest ma EI OLE nii enesekindel tüdruk,
et KAHE käekotiga tänaval käia,
siis pakkus see müüja
mulle kahte väikest kilekotti,
milledesse see mu vastostetu
poleks isegi riivituna mahtunud.

saatearu,
mu uus kott,
mõõtudega nii 15x40x35 cm
ja ta pakub mulle selle pakkimiseks
kilekotti,
kilekotikest,
kuhu mahuks ära kuni kaks suitsupakki
ja eimidagi enamat.
ja kuna see kilekotike
talle endale ka kahtlaselt väike tundub,
siis pakub ta mulle neid KAKS!

ja ta teeb seda
absoluutselt surmtõsise näoga!

noh, hingasin sügavalt sisse
ja siis kolm korda jutti välja
ja küsisin
ettevaatlikult,
et
kas tal ehk ka mõni suurem kilekott on?
suuremat tal polevat.
side lõpp.

kujutate ette- ta lihtsalt lülitus välja.
seisis seal oma leti taga,
kaks pisikest kilekotti näpus,
tegi keedetud tursa näo pähe
ja ei midagi.
mitte kuradi midagi.
kliiniline surm.

ma hakkasin end
väga imelikult tundma
ja vaatasin, et tulema sain.

ma nagu kah
klienti teenindav tegelane,
aga sellise tasemeni jõudmine
käib mul selgelt üle võimete.
tõepoolest kõrgtase:
probleemide lahendamine nende ignoreerimise teel.
(kusjuures, see ju töötab.
kui kliendil ei ole eriväljaõpet
umbjuhmidega suhtlemises,
siis ta loobub.
ja läheb ära.
koos oma kuradi probleemiga.
nagu ma ka tegin.)

kuidas ta saab niimoodi?
see müüja.
et kõrvaltvaataja ei taba
mitte ainsatki mõttevirvendust?
ja et ta ise jääb täiesti
surmtõsiseks?

no mul on veel arenguruumi!
nii ajuvaba situatsiooni
ma ilma naerma hakkamata
küll välja ei mängi.
aga ma hakkan harjutama,
ausõna!

Sildid: elu

kirjutas ematehnik @ 11:24