16 märts 2007

laupäevane jutuke

köögi uks oli vaja ümber tõsta.
no ikka täitsa teise kohta.
tulid mingid sepad
ja saagisid seina sisse augu.
et saaks siis ukse ümber tõsta.
koristasime laga ära
ja isatehnik pani vana ukseaugu
esiku poolt kipsplaadiga kinni.
täitsa sile sein jäi.

dogiloom oli küll seda sebimist jälginud,
aga asja idee jäi talle vist hämaraks.
ega me enne polnud midagi säherdust teinud kah.
suhteliselt usaldusväärne rahvas siiski.

kui dogil kõht tühjaks läks,
tuli suunduda kööki.
köök on kõrgendatud toiteväärtusega piirkond.
assa, uks on kadunud!!!
vahtis dogiloom siledat esikuseina.
ust lihtsalt ei ole!
pole seda kohtagi, kus uks peaks olema,
linki ka ei ole,
täitsa sile sein!

nõutult jutuhäälte järgi inimesi
ja köögi, st toidu uut asukohta otsides
avastas ta selle uue ukseaugu.
seal veel ust ees ei olnud,
ainult suur auk seina sees.

noh, peale mõningat kõhklust
kõlbas see uus auk siiski
kööki sisenemiseks kasutada.
kalorid manustatud,
oli aeg tuppa suunduda.
köögis pole diivanit
ja kui peale söömist ei pikuta,
venitab toit kindlasti kõhu ripakile.
mis ei ole ilus.
teadlik tibi!
ühesõnaga tuppa lebotama.

ega dogi loll ei ole,
ta teab küll, kuidas köögist välja saab.
oh, näete!
seespool on see uks ju täitsa olemas!

oli jah.
isatehnik oli ukse kööki selle vana koha peale
seina najale püsti pannud.
kuskil peab ju ust hoidma,
kuni uksekasti uude kohta paika saab.

dogi rabas hammastega ukselingist
ja vajutas.
uks muidugi avanes, dogil on looma jõud.
aga avanes see uks suunaga ülevalt alla!
säherdust jama pole veel enne olnud!
ühesõnaga tõmbas ta selle pagana uke endale kaela.

õnneks pidurdas akvaariumi nurk ukse langemist
ja dogi jõudis tabureti alla varjule pugeda.
(miskipärast ta arvas,
et ta mahub tabureti alla.
tegelt oli see taburet tal seljas nagu sadul,
aga ju see mingi turvatunde ikka tekitas.)

ei midagi hullu:
koer haiget ei saanud,
akvaarium oli ka terve,
vanasti tehti need ikka metallraamiga.
ainult kohutav kolin
ja ukseklaas läks puruks.
ja siis dogi,
taburet seljas.
paras komöödia,
dogi äärmiselt jahmunud näo peale
purskasime me naerma.

no ta ilmselt uskus,
et on mingi suurematsorti pahandusega hakkama saanud.
korralik kolin siiski.
me sealsamas kah,
muidu oleks tuppa hiilinud
(kui uks oleks oma kohal olnud)
ja teinud tavapärase näo:
"mina ei tea midagi,
vist käisid röövlid.
ahjaa, nad sõid jälle salaja kõik saia ära!"
nii ta siis kössitas,
kõrvad häbelikult longus
nagu mingi keedetud helikopter.
inimesed on pahad,
eksole.
irvitavad!

ülejäänud päeva käisime kordamööda
dogi ees vabandamas.
meie naermine,
see oli teda rängalt solvanud.

kui uks uude kohta paika sai,
teadis ta küll,
kus kööki sisse minemise uks asub.
aga tagasi tuppa minnes
käis veel mitmeid kordi kontrollimas,
kas köögist välja minemise uks
ehk vana koha peal tagasi ei ole.
ei olnud.
tea, kas ta oleks seda ikka avada julgend.
kukub jälle kaela...

Sildid:







7 lisas:

16 märts, 2007 23:07, Blogger Sirliiz ütles...

appi, ma alustasin nii mitu korda mõnda lõiku uuesti, ei suuda ju lugeda kui naerust kõverasse kisub ;)

Loomadega reeglina kõige naljakamad seigad juhtuvadki...

 
17 märts, 2007 13:12, Blogger Elsa ütles...

Kui sa kunagi oma jutukeste kogumiku välja annad, pane see ka kindlasti sisse. See on parim lugemine üle pika aja! :)
Heh, "keedetud helikopter"... :D:D

 
17 märts, 2007 15:46, Anonymous Anonüümne ütles...

oeh, pisarad silmis ja vähemalt 1 aasta ellu juurde naerdud. No nii ilus ja andekas jutt on. Mehele ette lugemine jäi naerda-kõõksumise juurde selline, hüplik.

 
18 märts, 2007 20:36, Anonymous Anonüümne ütles...

Sinu blogi on üks vähestest, mida ma soovitan ka oma mehel lugeda.

 
19 märts, 2007 02:33, Blogger Miina ütles...

R88k! @ 'keedetud helikopter :D Muudmoodi ma seda emotsiooni ei osanud kirja panna:D Ja kusjuures nyyd ma jagasin 2ra, mida v keda su stiil meelde tuletab, oli kunagi sihuke tshehhi v poola keelest t6lgitud lasteraamat, kus oli jutukesed k6rvadega tugitoolist ja 2rasulavast lapsest ja systimist kartvast j6ehobust ja poisist, kelle vanaisa kapsaid kasvatas ja kapsaliblikaid ei armastanud, aga poisile need meeldisid.... jne. Pealkirja ja autorit t6esti ei m2leta, ehk keegi paremam2lulisem ytleb.

 
19 märts, 2007 13:35, Anonymous Anonüümne ütles...

Appike, ma naersin nii, et müügisaalis vist inimesed kuulsid!

 
19 märts, 2007 15:46, Blogger Krista ütles...

:) Kurva päeva rõõmsaks tegija.

 

Postita kommentaar

<< Home