karm maaelu ja kartuliidud
kui me mu lapsepõlves maale kolisime,tekkis meil maamajapidamine.
loomad olid laudas.
ja kartul oli maas.
suur kartul on söögikartul.
väiksem on seemnekartul.
veel väiksem on seakartul.
(siis on veel seakartuli seeme,
aga seda ma olen vaid sõimusõnadena kuulnud,
praktikas mumeelest sellist asja ei olnd.)
nojah,
igatahes oli see seakartul
sotsialismi viljakates tingimustes
mühinal idanema läinud.
idud on mürgised,
neid ei tohi loomadele anda.
me õega pidime siis neid kartuleid idutama,
et neid sigadele keeta saaks.
nagu igal normaalsel inimesel,
on ka minul on mõned foobiad.
ma kardan kännuseeni ja kartuliidusid.
ma ei lähe selle kännu ligigi,
kus mingi peenikeste jalgadega seenekuhi peal kasvab.
ja kartuliidud, mis on pungast suuremad,
st. kui see valge vars on tekkinud,
on ka äärmiselt jõledad.
kui keldris oleks mingi poolemeetrine idumass,
müüks ma maja koos nendega lihtsalt maha.
mina sinnna keldrisse ei lähe!
noh, neil seakartulitel seal olid
täiesti psühhotraumaatilised idud.
idutama pidi vist terve ämbritäie.
minu suhteliselt hea ruumiline või 3D nägemine/mõtlemine
ongi vist pärit tollest ajast,
kui ma püüdsin võimalikult väheste kartulitega
maksimaalselt suurt ruumala täita.
neid kartuleid pidi oskama õigesti laduda.
mispeale ema tõstis normi,
idutama pidi poolteist ämbritäit.
ega sellel õudusel enne lõppu ei tule,
kui kartulid otsas.
kartulid olid sara all,
need tuli sealt vaikselt ja vähehaaval
metsa toimetada.
koos idudega muidugimõista.
ehk metssead söövad ära,
olgu siis idudega või ilma.
no otsekohe me ei saand viia,
emal tekib kindlasti küsimusi,
kui ma ämbriga üle õue metsa lähen.
täis ämbriga.
peitsime osad kartulid saralakka heinte alla ära.
et kui ema kodust ära läheb,
siis viime nad metsa.
eks me vist midagi viisime ka,
aga palju see laps siis ikka jõuab
neid raskeid kartuliämbreid
metsa viia.
ühesõnaga kõiki kartuleid sealt heinte alt
me ei jõudnudki ära viia.
isa avastas,
et lakas on kartulid.
lakas on kartulid!
no nendel maal kasvanud inimestel
on mingid eelarvamused.
näiteks et seakartulite koht ei ole lakas.
sellest tekkis jälle mingi jama.
seda ma ausalt öeldes enam ei mäleta,
kas ma üldse üles tunnistasin,
et me need kartulid tahtsime metsa ära viia.
või jäidki nad uskuma,
et me lootsime need heinad igaveseks lakka jäävat.
Sildid: elu
kirjutas ematehnik @ 23:07
5 lisas:
Kuulge, teie peaksite kunagi selle blogi raamatusse raiuma. Teil on kordumatu huumorimeel! Suurepärane lugemine ilukirjanduslikus mõttes.
Oioi, idutamine. Olen minagi veetnud pikki trotsi täis tunde keldris, kartuliämbrite kohal koogutades, vihapisarad silmis. Muidu muretu lapsepõlvesuve märksõnaks oli veel ka heinategu. Ja sügisel tuli pikki päevi veeta söödapeedipõllul... Maalapse elu rasked hetked. Hehe.
Ieskale ka kohe tuttav ette tuli, ainult etmeil ei keedetud neid idutatud kartuleid mitte sigadele ..
Psühhotraumaatiliste idude vastu aitab muidu see, kui kartuleid idutada niipea, kui esimesed idud piisavalt jubedad välja näevad. Siis ei jõua need enne teist idutamist mingiks monstrumpuntraks kasvada. Ma olin väiksemana nõus pigem kaks korda vaeva nägema, kui et sealt hiidsasist väikeseid hädiseid kartulivisse otsida.
Idutamine-rohimine olid minu jaoks vist isegi talutavad tööd.. kartulimardikate korjamise kõrval:S
Ma küll sõin natuke noid seakartuleid. Vanaisa keetis neid sauna pliidil koos koortega suures pajas ja neil oli hoopis teistsugune ja huvitavam maitse kui kooritud söögikartulitel. Siuke magus. Mürk pidavatki magus olema :)
Postita kommentaar
<< Home