ematehniku asjatamised

linnupojajutt

käisin eile tuttavaid linde üle vaatamas.

rannas olid maas tiiru tiivad,
koos luudega.
peotäis sulgi lisaks...
rebane?

poegade mamma seisis pesakivi otsas.
aga poegi ei kuskil...
nad ju kippusid rannas kivide vahel tuterdama,
kui juba mina nad leidsin,
asi see siis rebasel, eksole...

lonkisin randa mööda vastupäikest,
ei ole.
meres pesakivi ümber ka ei ole.

liiva ja mere vahel on võigas adruriba.
paks, pehme ja haisev.
veepiirile minek on paras jama.
iial ei tea, kui paks see adrukiht on.
ei taha nagu seda ollust oma kummikutesse...
pmst saaks muidugi meres pesta.
jalgu ja sokke ja kummikuid.
aga mere ja maa vahel on adru...
tagasi maale ikka ei saa.

ma pole päris kindel,
et ma end adruste jalgadega autosse lubaks.
(peaks vist autosse kanistritäie pesuvett ka veel varuma...)

oleksingi juba peaaegu tagasi pöördunud,
aga poegade mamma oli õhku tõusnud
ja kisas mu pea kohal...
no ega ta niisama ärevusse ei satuks,
küllap on ta pojad siiski alles...

olidki :-)
ujusid hoopis teise kivi tagant välja.
nad on vist natuke kasvanud
ja pole enam nii juhmid kui enne.
nii ligi mind enam ei lastud.

Sildid: pildijutud

kirjutas ematehnik @ 12:48