ematehniku asjatamised

et kas mulle siis meeldis...

...see eelmise jutu Sigma 150.

heh, need asjad pole nii lihtsad...
vägagi meeldis.

...ja siiski soetasin algatuseks väiksema fookuskaugusega ja kergema.

sellise suure toruga rohu sees ukerdamine polegi nii lihtne.
kõik mu senised torud on suumobjed, keerad aga rõngast ja asi "kaaderdub" ise.

et fiksfookusega oma "objekti" korralikult kaadrisse saada, tuleb kogu oma atribuutikaga edasi-tagasi manööverdada ja statiivi kolm jalga suudavad sealjuures igaüks viiel moel kuhugi taha kinni jääda :-)
(tõsiselt, varem tundus maapind kuidagi siledam.)
ja need pisikesed asjad, mis makrotamiseks sobivad, on tihtipeale vägagi maadligi. nii et kogu see manööverdamine toimub paremal juhul kükakil või käpuli.


eks hind mängis ka rolli.
ja arvamus,
et ma pole veel nii head toru väärt.
õpin ja harjutan, küll jõuab.
kui isu enne üle ei lähe.


nii et nüüd on mu uueks sõbraks
Sigma 105 F2,8 EX DG Macro.
joonistab küll, päris hea toru on.
ainult ma ise ei tule veel järgi,
arenguruumi mul jätkub.




pohlal on ilusad õied

* * *

muide,
kogu see fotovärk sai alguse sellest,
et ma ei suutnud aasta tagasi
seebikarbiga
oma käevõrudest
normaalset pilti teha.
see Sigma 105
on pärlite piltimiseks
kohe päris käepärane toru :-)

Sildid: pildijutud

kirjutas ematehnik @ 22:37