ematehniku asjatamised

langemine jätkub...

tagasi.
ma kaotan vist ikka veel kõrgust...
see plõnksumine kõrvades,
mis lennukiga kõrgust kaotades tekib,
seekord pole see ka peale maandumist kuhugi kadunud.

no kui madalale võib langeda???

st kui kaua veel see neetud nohu kestab...
koos kõige muu juurdekuuluva jamaga...


"karma ja zen!" ütleks Targem Inimene.
kindlasti on see mulle karistuseks.
näiteks selle eest,
et ma lasen end painutada tegema asju,
mida ma tegelikult teha ei taha.

mulle ei meeldi sotsiaalne olla.
tõenäoliselt ma ei armasta inimesi.
ja pealesunnitud suhtlemine
viiekümne inimesega
on selge liialdus.

naeratavad inimesed,
kes küsivad "kuidas sul läheb?".
ja ei vaevu vastust kuulamagi.
sest tegelt who cares...
nii et võid rahulikult
sarkastilise naeratuse saatel
mõnuga vastata
"tänan küsimast,
mul läheb tõeliselt sitasti!"

võltsilt naeratavad inimesed,
kelle tõeline huvi tärkab siis,
kui nad avastavad,
et nende suurepärane isik
on sinu fotoka objektiivi ette jäänud...
"can you send me...?!"
"sure, i can.
...whatever."

kuna nagunii
on kõik kõigi ärakasutamise peal väljas,
on selline fotovariant
täiesti aktsepteeritav...

Sildid: whatever

kirjutas ematehnik @ 11:37