ematehniku asjatamised

tegelikult olen ma mees

vaatlesin.
inimesed on põnevad.
eriti naised.
vähemalt mõned.

nende elu näib olevat tõeline seebiooper.
sotsiaalne selline,
igaühe probleem on kõigi oma.
ja kõik korraldavad igaühe suhteid ja asju...
ja siis on üksteise peale turris,
kui teine ei säti oma suhteid nii,
nagu ülejäänud kollektiiv õigeks pidas...
emotsioone on üksjagu,
erilist ratsionaalsust ja süsteemitunnetust
pole ma osanud märgata.

hämmastav, aga selline eluviis
tundub neil täitsa toimivat.
energiat raiskab vist küll rohkem
kui hädapärast vaja oleks.
töötab suuresti tunnetuse peal.
tehniliselt väga põnev värk.


mind üritati kogukonda haarata
teemaga "mind ajab kohe närvi, kuidas xxx valesti teeb!".
mingi suhtejama ühesõnaga.

ja vaadati väga mõistmatu pilguga
kui ma leidsin,
et las xxx elab oma elu ise,
mu vestluspartner ei saa tema eest ta elu elada.

noh, seepeale ma tundsin end
sotsiaalselt läbikukkunud väärnähtusena.
ilmselt ta tahtis vaid sellest rääkida.
või ootas mingit toetusavaldust.
aga mina,
vana asperger,
ei saanud aru,
mida minult oodati.


* * *

tegelikult olen ma ilmselt mees.
ratio juhib,
emotio on tagaplaanil ja vähearenenud.
mul on lihtsam suhelda meestega,
naiste maailm käib mul kohati üle mõistuse.
noh kui ma selles sebimises ja seletamises
mingile ratsionaalsele käitumisloogikale pihta ei saa...
ei tunneta mingeid asju
ja ei mõista nüansse.

ma mõtlesin, et mul on mingi
emotsionaalse tunnetuse puue.
tegelt olen tavaline mühakas mees.

ja ilmselt olen veel homo ka,
eelistan mehi.
õnneks olen ma naisekehasse sündinud.

kirjutas ematehnik @ 21:03