ematehniku asjatamised

eluterve egotsentrism

mu dogi oli egotsentrik.
ta armastas mind küll,
aga võileiva õige koht
oli pigem tema kui minu kõhus.
ja diivani peal kippus ta trügima.
tal ei tekkinud mitte mingeid süümekaid,
kui mina üldse diivanile ei mahtunud.
selline mõnusalt süüdimatu
eluterve enesekesksus.
kõige tähtsam oli,
et temal endal hea oleks.
küll ülejäänud hoolitsevad enda eest ise.

põnn on ka egotsentrik.
ta ei oska veel alati taibata,
et ka teistel (näiteks minul)
võiks mingeid huvisid olla.
head-paremat jagab ta meiega küll.
aga kui ta midagi saada tahab,
siis ei suuda ta kuidagi taibata,
miks ta ei saa kohe oma tahtmist saada.
miks ma ei jäta pooleli oma tegemisi,
et otsekohe
või natuke varem
tema soove täita?
eks seda last peab veel kasvatama.
samas on see enesekesksus
nii ürgselt naturaalne,
ei mingeid keskkonnamõjutusi :)


me kasvatuse kultuurikiht
kehtestab mingid reeglid.
kuidas on kombeks käituda
ja kuidas mitte.
ja kui siis keegi
käitub reeglipäratult,
siis ei oskagi kohe reageerida.
sest nii pole ju ette nähtud.

hästi naljakas tunne on,
kui üks oluline vanaproua
teatab poole su jutu vahele:
"tead, mind ei huvita see!"
ja asub siis seletama,
alles sajakuueteistkümnendamat korda,
kuidas tema ajal seal täitevkomitees
need asjad ikka täpselt käisid.

nomissaoskadkosta!
enesekeskne,
nagu mõni dogi.
ja nii reegliteväline,
et ma isegi ei pahanda.
olen vaid hämmastunud,
kuidas ta seda välja öelda julges,
et ei huvita?
kas ta ei arva,
et ma võiksin solvuda?
äärmiselt kummaline,
igatahes.

oma lastetoa ohvrina
kuulan ma loomulikult ära
ka selle sajakuueteistkümnenda korra
ja ilmselt ka kõik järgmised.
kuigi ma tean juba peast,
kõiki neid jutte.

millal mina saavutan
sellise mõnusa eluterve
egotsentrismitaseme,
et julgeks öelda
"tead, mind ei huvita!"?

kirjutas ematehnik @ 15:02