kasside salajasest elust
meil oli lapsepõlves enamasti korraga ikka mitu kassi.maakoht, metsloomad ja muud ohud,
nii see koosseis tasapisi vaheldus.
ühel kevadel läks järjekordne isane pulma
ja enam tagasi ei tulnud.
missealsiisikka,
võibolla rebane.
egas keegi oska ju üht kõutsi otsima minna.
kuni sügise saabudes
seesama kõuts
koju tagasi tuli.
paks ja sile.
lausa uskumatult paks ja sile.
enamasti polnud need isased
just liiga virgad hiirepüüdjad,
aga tollel oli selg lai nagu noor söögilaud.
jaa,
eks hädaga õppis metsas elades
hiirepüüdmise selgeks,
noogutasime me elutargalt.
kuni hiljem selgus väike
ja absoluutselt tähtsusetu faktikene,
et meie küla teises servas olid
ühes talvel tühjana seisvas majas
suvitajad olnud.
kaks vanaprouat vist.
pea terve suve suvitasid.
nende juurde oli kusagilt tulnud üks kass,
selline hästi vaeslaps,
kohutavalt kodutu
ja täitsa orb,
tegi aga kaeblikku häält
ja näugus haledalt.
suvitajad, head inimesed, söötsid sellel
"näljast nõrkeval orvukesel"
kõhu korralikult täis.
noh, ega kõuts siis loll loom ei ole,
hakka veel koju tagasi minema,
seal püüa või hädaga hiiri.
suvitajad seevastu
ostsid kassikesele
külast piima ja poest vorsti.
elu nagu hernes.
nii see kõuts seal terve suve lebotaski,
sõi aga vorsti
ja limpsis piima peale.
alles sügisel,
kui suvitajad ära sõitsid,
võttis käpad kõhu alt välja
ja tuli koju tagasi.
no kui ikka keegi enam vorsti ei too,
missa hädaga teed, eksole.
niietjah,
mõnikord on nende kõutsidega nii,
et jäävad teised kauemaks küla peale,
vorsti sööma või nii.
Sildid: elukad
3 lisas:
ehee, meil oli ka ühel suvel sedamoodi. KUi veel koera ei olnud. Isegi pojad tõi meile. st sünnitas ja kasvatas meie õues. Ja sügisel läks ilusti koju tagasi.
Kassid jah teevad mis ise tahavad =)
Kõutsid on andekad näitlejad. Tõmbavad aga põsed lohku ja nõrkevad näljast su jalge ette, kuigi kõigest kvartali kaugusel on peremees mures, et kassike ei ole tulnud ekstra tema jaoks turult toodud maksa sööma.
Postita kommentaar
<< Home