ematehniku asjatamised

kõrvalteed on libedad!

käisin pühapäeval piltimas.
päike paistis ja ilm oli nii kevadine,
et statiivil hakkasid jalad sügelema.

"kõrvalteed on libedad!"
soovis isatehnik mulle lahkumisel.

jajah, või veel.
mis sa arvad, et ma mingist rullnoklisest lõbust
talvel platsi peal driftimas käisin või???
asjadel on põhjused.
ja autoga jää peal tuterdamise põhjus oligi just see,
et suudaksin hea õnne korral
ka libedal teel püsida.

ühesõnaga tähendab "tõsiselt libe tee"
sellist teed,
mis on kaetud kiilasjääga,
mis omakorda on kaetud veega.
ja vaatamata sellele,
et paari meetri laiuse tee servad
keskjoonest meetri võrra madalamal on,
püsib vesi ikkagi teel.

see kõrvaltee oli tõsiselt libe...
aga üle mitme aasta pikkuse talve
oli ometi kord jälle pildiilm.
noh ja tagasi pöördumiseks
oleks ma pidanud seisma jääma.
mis kohalikke jääolusid arvestades
suht utoopilise üritusena näis.
tee nimelt läks järsult allamäge.
mere ääres kipuvad millegipärast kõik teed
allamäge minema.
eks ma pärast pööran ringi...
või millalgi...

igaks juhuks ma päikeseloojangut ootama ei jäänud.
paari kilomeetri sügavusel metsas saadud kogemus ütleb,
et peale päikseloojangut võib mõnedel juhtudel pimedaks minna.
parem ikka valges tagasi suurele teele sõita.

piltisin mõned tunnid
ja asusin tagasiteele.
seekord tõmbasin oma fotokoti
turvavööga istme külge kinni.
(!)

esialgu läks kenasti.
noh ja tee kõige kitsamas kohas toimus see,
mis kõige kitsamas kohas just alati toimubki.
keegi tuli vastu.

tõmbasin teeserva.
või natuke rohkem.
teisel pool servas olid puud,
vastutulev maastur poleks muidu läbi saanud...
noh ja kuna ta on maastur,
siis jaksab ta mu ehk häda korral välja sikutada.

jess, mööda mahtus!

rsk!
mu vedavad esirattad
vedasid küll.
ma ütleks, et lund.
auto kõhu alla
hunnikusse.
mingit lineaarset liikumist
antud vedamisega ei kaasnenud.
ups!

rsk-rsk-rsk!
mõtlesin, kui küljepeeglist
eemalduva maasturi tagatulesid nägin.
tropp, rsk!
ausalt,
ma tema asemel oleks tõesti vaadanud,
kas viisakalt teeserva tõmmanud
(eemaltvaadates) noor naisterahvas
oma pisikese madala autoga
ikka minema saab...

inimestes sügavalt pettununa
proovisin põhjalikumalt maasse kaevuda.
ei läinud korda.
saba ees õnnestus mul jälle teele saada.
ma arvan, et see oli juhus.

aga pettunud olin ikkagi.
ja tõotasin endale
(needvas vormis),
et kui veel keegi
peaks vastu tulema,
siis mina enam teeserva ei lähe.
vot jään keset teed seisma
ja lihtsalt naeratan.
tulgu ja rääkigu ilusti.
ja lubagu,
et sikutab mu vajadusel uuesti teele...
et siis ma kaalun võimalust...
krdirsk!

irv.
otseloomulikult tuli mulle veel üks auto vastu.
ja ma täitsin oma lubaduse!
jäin keset teed seisma.
mis oli ilmselgelt viga.

sest see toimus juba seal,
kus oli vabariigi kõige jäätunum järsk langus,
mida ma olude sunnil tõusvas suunas läbisin.

teine auto otsustas tagurdada.
oo, džentelmen!
oota hetk, ma nüüd kohe tulen!
halligi.
ma olin keset siledat teed kinni.
võiumbesnii.

no see kiilasjää oli ikka veel seal.
ja kõik minu katsetused
viisid mittekuhugi.
esirattad käisid lihtsalt ringi.
mismõttes nagu???

litsusin gaasi.
mootori hääl muutus muljetavaldavaks.
paraku avaldas see muljet ainult mulle.
mingit muud efekti sellega ei kaasnenud.
viis tuhat pööret,
ja ei midagi!
arumaisaaa.

kui jala gaasilt võtsin,
sain liikuma.
ainult et saba ees.
ja mitte soovitud suunas.

esiteks ma ei tahtnud tagasi mere äärde minna.
teiseks ei tahtnud ma sinna minna saba ees.

ja kolmandaks...
...ma oskan natukene ikka tagurdada küll.
põhimõtteliselt.
näiteks platsil.
või tänaval.
või mõnes muus 2D kohas.
aga tagurdada kiilasjääga kaetud kumeral teel,
millest mõlemal pool on järsakud,
nii et teeäärne madalhaljastus
moodustub tee kõrval kasvavate puude latvadest...
no ei.
ma ei taha!

piduriga seisis auto paigal küll.
vähemalt ei vajunud enam tagasi.
aga edasi liikuda mul ikka ei õnnestunud.

vahepeal käis vastutulija piilumas,
et kas ma olen juba alla kukkunud
ja ta saab lõpuks mööda...
paraku olin ma ikka veel ta tee peal ees.

oi ma lootsin,
et ta tuleb ja pakub,
et äkki ma vajan tagurdamisel mingit abi või nii.
aga ei.
igaüks peab ikka ise oma auto...
eksole.

nii ma siis proovisin jälle liikuma saada.
aga iga katsega vajus auto natuke tagasi.
hmm?
et seal mere ääres...
seal ma ju sain kohalt minema.
et kui ma nüüd niimoodi mere äärde tagasi vajuks,
siis võiks ju uuesti proovida...

krt!
põhimõtteliselt ma ju oskan tagurdada.
sirge tee ju,
milles probleem?
järsakud teeservas
on lihtsalt psühholoogiline häma.

et lähen siis tagasi,
kui edasi ei saa.
lasin autol vaikselt vajuda,
mingit tagurpidikäiku polnud vaja.

mereni ma siiski ei jõudnud,
vahepeal proovisin, et kas äkki...
mingil hetkel tundsin, et veab!
auto liigub edasi!

nomaitea.
ära tulin!
huhh!

* * *
kodus ma ei taht sellest rääkida,
loomupärane tagasihoidlikkus, eksole.
kui isatehnik välja läks,
ütlesin vaid, et kõrvalteed on libedad :D

kui järgmisel päeval vaikselt kolleegidelt uurisin,
et kas ja kus oleks sellist mäge,
kus jäätunud kallakult ülesmäge äraminemist harjutada,
vaatasid nad mind selliste nägudega,
nagu ma oleks küsinud nõu
vee peal kõndimise tehnika kohta...

mu täpsustava jutu peale teatati,
et ega sellises kohas ei saagi minema.
et siis tulebki just tagurdada
kuni tee jälle horisontaalseks muutub...
ja et ma tegin kõike õigesti.

mhh.
ja mina mõtlesin, et viga oli puhtalt minus...
ja et ma peaks seda värki ikkagi õppima...
mhh.

Sildid: plekkloomaaed, tibide raskest elust

kirjutas ematehnik @ 22:32