ematehniku asjatamised

on tunda insenerimõtet...

põnnil oli sünnipäev, põnn on nüüd suur poiss,
lausa viieaastane.
juba.

surusin põnnile seebikarbi pihku,
et tehku siis pilti kah,
kui ta juba nii suur poiss on.
natuke ikka õpetasin,
et kuhu vajutada ja nii.
ja et vaadaku ikka ka,
et liigseid asju kaadrisse ei jääks...

põnnile see õpetamine vist väga ei meeldinud,
ajab ju asja keeruliseks.
panin siis seebikarbi statiivile
ja jätsin ta omaette,
et kui tahab, siis teeb...

tahtis ja tegi.
kui piiluma läksin,
oli põnn seebikarbi objektiivile
jupu kanalisatsioonitoru otsa pannud.

(puhas torujupp, hoolega hoitud,
et äkki läheb ikka kusagil vaja.
noh et kui 10 cm toru peaks tööde käigus puudu jääma,
siis on põnnil kohe käepärast võtta.)

kuna täiskasvanuid ei saa alati usaldada,
keeeldus põnn kommenteerimast,
mis kaalutlustel see toru seal nüüd siis on.

ma ei teagi,
kas tundis põnn alaväärsust,
et tema aparaadil pole "pikka toru" ees,
või mõtles ta tõesti nii, nagu asi välja kukkus,
aga läbi toru pildistades
polnud tal tõesti muret,
et peaks oma mänguasju laua pealt pisut kokku korjama,
et need kõik korraga pildile ei satuks...



mhh,
ma ütleksin,
et siin on tunda insenerimõtet.
sest lapsest saab veel asja.

mul on nüüd ka mõtteid:
kui spraidipudelil otsad maha lõigata,
siis saab sellest ju läbipaistva rohelise toru...

Sildid: pildijutud, põnn

kirjutas ematehnik @ 10:47