ematehniku asjatamised

minu tankimisfoobia tagamaadest...

ajan auto tankuri kõrvale,
suretan mootori välja.
topin käe istme ja ukse vahele ja sikutan seda kangikest,
mis paagi korki varjava luugi peaks avama.

ronin autost välja.
eimiskit.
luuk on kinni.
sulgen pagasiruumi luugi.
uuele katsele.
seekord tuvastan õige kangi ja sikutan seda.
tehtud, luuk avaneb.

korgi selle all saan päris varsti lahti keeratud,
tundub, et eelmine tankija
sulges selle torutangide abil.

nii.
nüüd siis mida?
95 peaks sobima.
topin püstoli bensiinipaagile kõrri.
sügavamale ei lähe, ju siis on küllalt.
pigistan püstoli käepideme tööasendisse.
hakkab tulema.
tean, et seal on see nublakas,
mis peaks selle sanga (?) fikseerima.
torgin selle näpuga õigesse asendisse.
niipea, kui käe ära võtan,
seiskub kogu aparatuur.
no ei anna enam bensiini.

pigistan käepideme uuesti õigesse asendisse,
sudin nublaka ka paika.
eimiskit.
no ei tule bensiini.

nojah.
mis siis nüüd?
et kas seal ei saagi enne rohkem tankida,
kui eelmine fikseeritud näit on makstud ja nullitud?
võimalik...

lähen tanklasse sisse
ja maksan oma sortsukese eest.
arve on vist miski 60 senti.
teenindaja ei pilguta silmagi.

uuele katsele.
seekord õnnestub mul oluliselt rohkem tankida.
arve on kroon kakskümmend.
ja jälle ma sealt tankurist rohkem bensiini kätte ei saanud.

häbi küll niimoodi kroonikaupa maksmas käia
(võiks arvata, et ma seal auto varjus
bensiini titetoidu purkidesse villin.
hoiustamise eesmärgil näiteks.)
aga maksmata minema sõita ma ka ei julge.
teenindaja ei tee teist nägugi,
aga häbi on ikka.

kolmandal katsel hoian käepidet lihtsalt ise paigas.
no kaua võib sirtsutada, eksole.
kui palju just peaks tankima,
pole aimugi.
et kust ma siis tean, kui enam ei mahu...
see värk ei saa ju ise tankimist lõpetada,
kui ma teda vägivalla abil töös hoian.
no miski 45 liitrit on tavaliselt sisse mahtunud,
laseks 40?

lasin 40.
mahtus.
oeh.
tehtud!


igatahes heidutas see jama mind niipalju,
et võimaluse korral olen lasknud
pardamehaanikul seda tankimise akti sooritada.

järgmisel korral, kui üksi tankima läksin,
sattusin õnnetul kombel sellesama tankuri juurde.
no see oli ainuke vaba.
ja minu võimetus sellega koostööd teha
meenus mulle alles siis,
kui olin elegandilise kaarega
oma plekist sõbrakese
selle kõrvale juhtinud.

mhh.
seekord läks paremini,
peale esimese sirtsu manustamist
võimaldas see äraneetud aparaat
mul ilma vahepeal makseid sooritamata
paagi siiski enam-vähem täis lasta.
(muidugi jälle manuaalset vägivalda tarvitades.)
ilmselt on mul aparaadi silmis
mingi usalduskrediit tekkinud.

tangitud.
aga ma ei ütleks,
et see oleks mu sellekohast enesekindlust
just eriti turgutanud.

täna pidin jälle üksi tankima.
murettekitav.
aga pardakompuuter sõnas juba üleeile,
et oleks nagu aeg...

lasin kolleegil endale seletada,
et mis ja kuidas...
ta arvas, et võibolla ei hoia see püstol
niisama paagi kõris olles
päris õiges suunas...
ja siis tundub tankurile,
et aitabküll...
noh et võiksin proovida seda ikkagi ise käega suunata.

ei saa öelda,
et ma põikpäine oleks.
kui tõesti miski muu ei aita,
siis kuulan ma teiste nõuandeid küll.

täna ma suutsin iseseisvalt
ja esimesel katsel
tankida täpselt nii palju,
kui paaki mahtus!

mõnikord on ikka väga vähe vaja,
et iseendaga rahul olla...
noküllmaolentubli.

(tegelikult valisin seekord asja õnnestumise nimel
teise tankuri ka.
tolle eelmise isendi suhtes
puudub mul siiski piisav usaldus...)

Sildid: plekkloomaaed

kirjutas ematehnik @ 21:26