ematehniku asjatamised

väga segased mõtted

vestlesin kunagi targa inimesega maailmavaadetest.
muuhulgas leidsin naljatades, et see, mida ma räigeks depressiooniks olin pidanud,
on kõige tavalisem algjärgus nihilism.
need kaks asja tundusid sarnased.
kuigi üks on psühhiaatri või psühholoogi rida,
teine nagu rohkem filosoofiline probleem.

eilse öö veetsin lugedes James W. Sire raamatut
Universumi uksel. XX sajandi maailmavaated
eestikeelne ja netis.
kohati lugesin küll diagonaalis,
on asju, milleks ma veel valmis ei ole,
kui üldse kunagi saan olema.

aga nihilismi osas sain targemaks küll:
"Nihilism on pigem tunne kui filosoofia. Täpsemalt öeldes ei ole nihilism üldse filosoofia. See on filosoofia eitus, teadmise võimalikkuse eitus, selle eitus, et miski on väärtuslik. Kui ta läheb kõige absoluutse eitamiseni, siis eitab ta isegi eksistentsi enda reaalsust.
Teisisõnu, nihilism eitab kõike: teadmist, eetikat, ilu ja reaalsust. Nihilismis ei ole ükski väide tõene, millelgi ei ole tähendust. Kõik on asjatu ja soovimatu, see tähendab - lihtsalt olemas.
Kõigil neil, keda pole puudutanud nihilismiga seostatavad lootusetuse, rahutuse ja tüdimuse tunded, on raske ette kujutada, et nihilism võiks olla tõsiseltvõetav "maailmavaade". Aga ta on seda. Ja kõigile, kes tahavad mõista 20. sajandit, on kasulik kasvõi kaudselt kogeda kasvõi natukenegi nihilismi kui tõekspidamist inimeksistentsi kohta."
"...tekitab nihilismi nihilistile psühholoogilisi probleeme. Inimesed ei
saa sellega elada, sest see eitab seda, mida nõuab nende ärkveloleva mina iga rakk:
tähendust, väärtust, olulisust, väärikust."

jajah, see ta on. seesama räige depressioon.

nihilism on naturalismi loomulik järeltulija.
naturalismi vaimus olen ma vist kasvanud...
nii et kõik on justkui seaduspärane:
liigne mõtlemine viib nihilismini (või tekitab depressiooni).

seega- liigne mõtlemine on kurjast.
kui sa ei ole filosoofiat õppinud,
siis ei peaks selliste asjade üle üldse mõtlema.
huvitav, kas need, kes on õppinud, on kaitstud?
filosoofilise turvavööga...

loetust jäi mulje, et nihilismist pääsemiseks on vaid üks võimalus:
leida (mingi) jumal ja uskuda temasse.
jumalaga on mul kehvasti.
vähemalt selle jumalaga, kelle vahenduskontoreid siin maal hulgim leidub.
sellisel moel ma ei saa.
nii, nagu ma ei saa end sundida armastama tont teab mida,
nii ei saa ma ka sundida end pimesi uskuma.
küllap see nõue pimesi uskuda mind usu suhtes skeptiliseks teebki.

mingi maalimavaade võiks ju inimesel olla.
milline see minu oma siis on, kes ma olen?
natuke skeptik.
rohkem relativist.
ateistlik eksistentsialist?
halvematel päevadel nihilismi kalduv.
võiks ju olla mingid testid, mis aitaksid määratleda...

ja kas siis ilma jumalata ei saagi kuidagi vaimselt jalgele jääda?
kui sa mõnikord ei oska mõtlemisega piiri pidada...

kirjutas ematehnik @ 00:19