07 detsember 2006

maast ja ilmast

käisin täna lõngapoes laamendamas.
(laamendamine toimus küll rahakotis, aga ikkagi.)
see on vist mingi näljase-sündroom,
kui oled kaua aega pidanud kokkuhoidlikult läbi ajama
ja siis järsku võiks endale tavalisest enamat lubada,
siis kipub asi mõistlikest piiridest välja minema.
ühesõnaga kui ma ei suutnud otsustada,
kas osta topi või kampsuni jagu lõnga,
võtsin kampsuni jagu.
ja kui ma ei suutnud valida
näiteks punase ja rohelise vahel,
võtsin mõlemat.
puhta sõge!
(aga kui hea tunde see lõngakuhi tekitab!)
nüüd on mul kotitäis lõnga juures,
maitea, millal ma selle ära koon.
ega mul polnud ju kodus üldse lõnga, eksole! irw!
karta on, et boss ei taha mingist palgata puhkusest kuuldagi.
jama.
poole koormusega ka käia ei saaks,
see oleks teistele tülikas
ja mul endal poleks asjast korralikku ülevaadet.
jamadejama.

mis mõte on tööl,
kui sa saad küll raha, et osta lõnga,
aga sul pole enam aega, et seda lõnga kududa?

ostan lõnga kokku ja püstitan lõngatokkidest pensionisamba?
kõlab ahvatlevalt, eksole :-D

kirjutamisega on kah kuidagi hõre lugu.
pole seda õiget tunnet.
väsimus kallal vist.
niimoodi saan veel süümekad ka,
käite siin ja ma polegi midagi kirjutanud :-(






5 lisas:

08 detsember, 2006 07:45, Blogger Maret ütles...

Jutt täitsa õige. Omal nahal sama kogetud: oooo, raha veidi üle - ostame lõnga, aga ajakest selle lõngaga midagi teha suurt nagu pole. Õnneks sain mina endale hetkel piiri peale. Mingiks ajaks. Tont teab kui väikeseks ajaks :O

 
08 detsember, 2006 08:42, Blogger KK ütles...

Harjud ära? töölkäimisega ma mõtlen:P. Mina käin küll muudkui tööl ja mingeid pause pole olnud aga raisata oskan ikka nii, et nagu ei saakski palka. Kusjuures koju ei teki midagi eriti juurde, lõngast rääkimata.
Aga mis sissetulekute kasvamisse puutub, siis ma vaatan vahel kaubanduskeskustes neid hirmpakse mehi, kellel korvid lookas ja vahel kaks korvi lausa. Siis ma mõtlen, et ilmselt nad pidid lapsena palju puudust kannatama :D, milleks muidu selline arulage toidu kokkuostmine ja hullumeelne ülekaalulisus:P.
Inimesele on tegelikult ju nii vähe vaja, lihtsalt psühhika, stress ja meedia ajavad vängelt peale, et meil on kõike palju vaja.

 
08 detsember, 2006 09:08, Anonymous Anonüümne ütles...

Ikka peab kuduma ja kirjutama. Muidu on ühel hetkel oma papihunniku otsas jube nüri.

 
08 detsember, 2006 09:46, Blogger Heidi ütles...

:D Ematehnik, Sul oli esimene palgapäev? ;)
Nende lõngade ja muu kraamiga on jah nii, et ideid on, ahvatlevaid lõngu on, aga aega tegemiseks ei ole.
Aga loodetavasti tuleb hiljem aega juurde, siis kui tööl pole enam nii põnev.
Ma küll ootan su kuduteemalisis postitusi. Võib ka heegeldamine olla;)

 
08 detsember, 2006 11:47, Anonymous Anonüümne ütles...

"mis mõte on tööl,
kui sa saad küll raha, et osta lõnga,
aga sul pole enam aega, et seda lõnga kududa?"
Absoluutselt nõus. Ja mitte ainult lõngade osas, vaid ka raamatute, reisimise, õppimise jm koha pealt. Ja mul pole isegi mitte raha vaja, et häid raamatuid osta (sest siin on neid tasuta kuhjade viisi) :S

 

Postita kommentaar

<< Home