ematehniku asjatamised

mu järjekordne aretis

siin siis põnni uus triibusärk,
kootud Caprist.

põnn arvab, et kui pildistatakse, siis tuleb poseerida.











kootud asjale varrukate külgeõmblemine on probleem.
need õmblused teevad mu närviliseks,
nad ei tule nii head, kui ma näha tahaks.
nii ma siis otsin erinevaid võimalusi sellest jamast möödapääsemiseks.

olen teinud mõned asjad ülevalt alla kootuna.
ma ei oska seda eesti keeles nimetada,
inglise keeles on "circular yoke".
meenutab lõikelt islandi kampsunit.
kõiki asju ei tahaks päris ühe lõikega ka teha, igavaks läheb.



uurisin foorumis Mio tehtud valget boolerojakki, aga selgus, et sellel olid varrukad ikkagi külge kootud, mitte polnud kogu asi ühes tükis ja ühe jutiga ringiratast.
hea mõte, aga mitte see, mida ma taga ajasin.

ma tahtsin, et varrukas näeks välja kui klassikaline otsapandud varrukas, aga oleks kootud koos kehaosaga.

kuna selle õige asja ja juhendi netist otsimine võtab rohkem aega kui kudumine, siis ma lihtsalt proovisin.



alustasin alt ja kudusin kehaosa kuni kaenlaalusteni.
ikka ringvardal, ei mingeid õmblusi!
siis kudusin (sukavarrastega) mõlemad varrukad kuni kaenlaalusteni.
ühendasin kaenlaalused silmad ära ja tegin ka need kahandused, mida muidu käeaugu juures tehakse. (no ma ei oska paremini seletada, kuduja saab vast aru.)
kogu kudumine käis ringiratast, sukavarrastel, sest ringvardaga "ei pööranud välja".
(jälle seletamatu asi. kes proovib, saab teada, mida see tähendab.)
varruka "servajoontel" kahandasin, kehaosas kudusin sirgelt.
niimoodi kahandasin varrukad sujuvalt ära.
nii, nagu nad eraldi kootuna kahaneks.
õla peal, seal tumesinises osas kudusin varruka viimased järelejäänud silmad
(6 või 8, täpselt ei mäleta ja logile ei pääse praegu ligi)
umbes nii, nagu sokikannal iga reaga üks servasilmus ära kahandatakse.
lõpuks jäid varrastele vaid õlasilmad, need silmasin kokku.



järeldus:
niimoodi saab küll kududa.

umbes poole peal tekkis mõte,
et triibuline asi pole selliseks katsetuseks
see kõige mõistlikum valik.
sain targemate inimeste jutust aru, et külgekootud varrukate puhul kasutatakse
lühikesi ridasid, et varrukas ikka istuks.
triibulise puhul ei saa mingeid lisaridu lubada,
see ajaks ju triibu laiuse paigast ära.

mõtlesin, et julge hunt saab palju harutada ja kudusin julmalt edasi. eks pärast näeb.
aferistil on õnne ka:
harutamiseks ei läinudki.
põnnile on särk natuke suur (kasvuvaru peab ju ka olema), aga midagi üle mõistuse hullu ei ole, päris normaalne.
siin pildil on modelliks minu lugupeetud põlv.






kogu seda tehnoloogiat annaks ära kasutada näiteks pitsilisema kudumi juures.
mind häirib, kui õrnal pitskoel on mingid võimsad varrukaõmblused.
nii peaks saama ilma õmblusteta.

kirjutas ematehnik @ 20:10