ematehniku asjatamised

mul on ainult üks keedupott!

see mu vana pliit, ta ei lagunenudki ära.
ma usun, et ta oli oma 25 või rohkemgi aastat vana.
sündinud ilmselt mõnes venemaa tankitehases,
vaevalt, et miski peale vene tanki võiks veel nii igavene olla.

üldiselt mulle meeldib ikka asjad "lõpuni" ära kasutada,
aga see pliit oli vist otsustanud hoopis mind lõpuni ära kasutada.
nõme ju, kui sa ei saa enam iialgi uut pliiti!
no ma ju endale ka keraamilist tahtsin.
kes malmraudadega pliiti on nühkinud, see teab...

ega pliidiostmine pole ju käekoti valik, et võtad või kaks.
pliidiostmist peab ikka kaaluma.
kaalusin. lõpuks valisin ühe isegi välja.
 mispeale selgus, et seda enam ei müüda.
vana mudel on, noh.

nojah, lähenesin siis innovaatiliselt:
kui ma nagunii seda ei saa, mida tahtsin, siis võtan ägedama,
induktsioonpliidi nimelt.
üks kahtlane asi ta ju on, aga ega ma neid pliite ju väga tihti ei vaheta...

toodi tema siis kohale, isatehnik kaabeldas ära ka.
ja siis ma proovisin.
no tegelikult ma ju teadsin, et mu keedupotid...
et nende põhi magnetit ei tunne ja et ma siis nendega enam keeta ei saa.

teadmine on üks asi, aga TUNNE, vot tunne on hoopis midagi muud.
viimati oli mul selline "sul ongi ainult ÜKS keedupott!"-tunne rohekm kui veerand sajandit tagasi.
(ju mul siis alguses oligi vaid üks pott.)
 ma pole ammu end nii noorena tundnud!
 

Sildid: potid-pannid

kirjutas ematehnik @ 23:55