ematehniku asjatamised

hirmu ja õuduse jutt

käisin täna kolamas.

huvitaval kombel oli türisalu panga pealne parkimisplats
täiesti tühi.
ilus päksepaisteline ilm
ja ei ainsatki autot.
tavaliselt seal inimesed ikka merd passivad...

võtsin oma kola kaenlasse ja suundusin allapoole.
seal suurte puude vahel on lohkusid,
kus enamasti tuult ei ole.
mõtlesin, et vaatan sealsed lillekesed üle.

tuterdan mina siis põõsaste vahel,
kui järsku keegi kuskil ütleb midagi.

hmm.
tegelikult ma väga inimlembene ei ole.
metsas kolades kaon tavaliselt üldse peitu,
kui inimeste hääli või samme kuulen.
no ma ei ole sotsiaaalne...

lipsasin ka nüüd põõsaste vahele,
et lähen eemale ära.
ju siis on mõni seltskond ka siia võssa endale platsi leidnud.
tavaliselt läbustavad nad küll allpool, mere ligi.

enda meelest olin juba kaugel,
kui üks mees jälle midagi ütles.
mida täpselt, ma aru ei saanud.
"ole ....."

assaraisk,
seepeale saavutas mu pulss 200 rpm-i!

ma olin piisavalt kaugele tulnud
ja piisavalt mõttetus suunas,
radasid vältides.

kas mingi tont jälitab mind???
kuulatasin- eimiskit.
kükitasin maha ja ootasin-
eimiskit.
ilmselt on ta kannatlik varitseja...
"ole..." ???
"ole paigal?" või mida???

tahab ta mu fotokola?
või mingi maniakk?
üks ei välista teist.

kaamera oli nagunii statiivi peal,
sikutasin vaikselt statiivi jalad pikaks,
et võtan ja lajatan talle oma kalli kaamera
objektiivi pidi näkku kinni.
ilma võitluseta ma ei alistu
ja tervena ta mu kaamerat ei saa.

aga meest ei paistnud kusagil
ja kuulda teda ka ei olnud.


hakkasin vaikselt minema hiilima,
aju töötas täispööretel,
et kuhupoole nüüd targem oleks...
suurele teele...

ja siis öeldi mulle jälle...
seekord ma õnneks kuulsin,
MIDA see mees mulle ütles.

"olete jõudnud sihtpunkti!"

assa vana vikat!
#¤¤#"¤%"¤#%#¤ !!!
!!!
!!!

noh,
tegelikult mõtlesin ma ikka tõsiselt ebatsensuurete sõnadega.

see kuradi gps
või ungaripäraselt gepeš...
see neetud riistapuu
oli end mu kotis ise sisse lülitanud.
aargh!

no hea,
et ma merest kaugel olin.
ma oleks ta raisa merre visanud!


ma pole ikka väga ammu niimoodi ehmatanud.


* * *

paar päeva tagasi sisestasin sinna
vääna jõe suudme koordinaadid,
et ehk gepeš siis ütleb mulle,
milline teeots sinna lähemale viib.

gepeš pobises mitu päeva rahulolematult,
sest ma ju liikusin autoga küll,
aga ei pidanud ta juhendamist millekski.
no ma ei läinud tookord kolama...

ja nüüd ta reo siis avastas,
et ma olen lõpuks ometi
kuskile enam-vähem õigesse kohta jõudnud.
mispeale ta end ise sisse lülitas,
et mulle rõõmusõnumit teatada.

eksole.

a ma pidin infarkti saama.




.

Sildid: hullumaja puhvet

kirjutas ematehnik @ 22:08