ematehniku asjatamised

mis me loomaaias nägime

käisin põnniga loomaaias.
vahva oli.

väiksena ma arvasin,
et mees, kellega üldse abielluda tasub,
peaks omama loomaaeda.

hmm,
miskipärast ei tundu see mõte praegugi
väga ülemõistuselollina.
loomaaia osas, mamõtlen.


põnn näeb maailma kuidagi teisiti kui mina.
tiigrit nähes teatas ta kohe:
"näe, seber!"
sebra, noh.
selle "sebra" valed värvid ja veider kuju
ei seganud teda üldse.
muster oli õige,
järelikult on sebra.
lihtne.

ja puu otsa peitunud mao
leidis põnn ka otsekohe üles.
maol oli muster,
puul polnd.

mina ei näinud seda madu seni,
kuni üks nägijam proua näitas.
et see jalajämedune oks seal,
see ongi madu.
ahah.
nojah, ma ootasin midagi väiksemat.

lastezoos käisime ka.
kutsusin põnni tibusid vaatama,
seal olid päris ehtsad kanapojad.
(paar kana kondas ka eemal ringi.)
põnn tuli kohale,
vaatas
ja ütles, et häh,
putukad,
aga kus siis tibud on?
eitea, mida ta lootis.
miskit "emmetibu" ju ometi loomaaias ei eksponeerita.

siis osutasin ühele mustale meriseale sügamisteenust.
seapojal oli nii hea, et ta lausa krudises mõnust.

pärisloomaaias meeldis mulle
üks must lind.
maitea, mis ta nimi oli.
elab seal Jaapani Õnne Kure kõrval.

väljanägemiselt meenutas ta
kuradi
ja fotoaparaadi ristandit.
selline suur must lind,
suure nokaga.
silm nagu objektiiv.

lahe lind oli,
teda sai miski rõdu pealt vaadata.
me olime ta meelest ka lahedad.
ei tea, kas ta pidas mu kaamera objektiivi
oma liigikaaslase silmaks,
igatahes püüdis ta kangesti kena olla.
sirutas tiiba ja koiba
ja vedas mingi rohutuusti kohale,
et seda siis elegantselt noka vahel kõlgutada.
ja kui me seepeale ikka vedu ei võtnud,
siis asus nokaga tagumise teel
purustama rõduehtise alustalasid.
no ei saa just öelda,
et ta mingi nokavaegur oleks olnud.
pisema palkmaja puuderdaks selline laiali küll.

igatahes ei tahtnud põnn seal kauem oodata,
et kas see lind kukutab meid alla
või jaa.

Sildid: elukad, põnn

kirjutas ematehnik @ 01:41