uitmõtteid: blogimine ja töö(kaaslased)
mullegi jäi silma, et kusagil mainiti,nagu võiks blogimine olla
töölesaamist raskendav asjaolu.
täna räägib sellest ka Kati oma teemajas.
ma tõesti ei tea, kas mind oleks ka siis siia tööle kutsutud,
kui nad oleks enne mu blogi lugenud.
või kui et,
siis vaatamata blogile.
olen mõelnud, et
kuidas on juba töötavate blogijatega...
kas teie töökaaslased teavad, et blogite?
kuidas nad suhtuvad?
ja kas see teadmine,
et kolleegid teie mõtteid loevad,
teid ka häirib?
* * *
minuteada ei tea mu töökaaslased mu blogimisest.
vähemalt pole seda mainitud.
kuigi jah,
siin on ka selliseid tegelasi,
kes ei räägi
otsekohe ja valjuhäälselt
kõigest,
mis neile silma on hakanud.
igatahes ei ole ma mingist avalikustamisest sugugi huvitatud.
olen peale tööleminekut niigi
tõsiselt piiranud
oma mõtete avaldamist,
sest on ju võimalus,
et varem või hiljem...
ilmselt on see mingi paranoia,
kui ma ei taha,
et igaüks teaks,
mida ma mõtlen.
no tõesti ei taha.
ma käin siin tööd tegemas.
...et üldse mitte blogida?
nomaitea,
kellegagi või üldse
ju peab suhtlema.
võiumbesnii.
Sildid: elu
kirjutas ematehnik @ 10:26
7 lisas:
Mina vahepeal tõsiselt kartsin, et keegi töö juurest loeb. Panin vahepeal isegi blogi kinni.
Aga siis tegin uuesti lahti ja otsustasin, et ma ei mõtle selle peale. Sest blogimine on ju tõeline sõltuvus.
Nojah, kui just kunagi ülemus peaks ligi astuma ja mõne vihje tegema teemal blogi, siis ma vist vajun laua alla ja ei tulegi sealt kuangi enam välja.
Üldiselt arvan, et teadmatus, kes täpselt blogi loeb, on omamoodi õnnistus.
Jee, mul küll kama, mis teised mu blogimisest arvavad. Lugegu või ärgu lugegu. Tööl - nojah, mu töö ise seab ju piirid, millest võib lobada ja millest mitte. Kui aga keegi kardab, et temast midagi kirjutan, mis talle ei meeldi, tulgu ja öelgu. Kes mind tunnevad, teavad seda ka, et ma julgen samu asju näkku ka öelda. Tegelt on blogi mulle oma mõtete ja tunnete väljendamiseks, mitte elu üksikasjalikuks kirjeldamiseks. Ja see poolenisti anonüümne suhtlus, mis läbi netiruumi tekib, on täitsa lahe.
Nii et ära põe!
No minuga on see asi, et ma ei blogigi salaja. Suisa oma nime all ning otsimootoridki leiavad selle hoobilt üles. Nii et minu hääestus on teisipidine - ma tean, et kesiganes võib seda lugeda ning arvestan seda ka kirjutamisel :) Töömuredest ei kirjuta mitte vähimatki ja eraelu murede puhul jälgin ka hoolega...
Ja seda, et mu töökaaslased loevad - tean ;) Päris mitme kolleegi arvutist loetakse suisa regulaarselt, kuigi ma ei oska neid IPsid konkreetsete arvutite ja inimestega seostada ;)
Tõttöelda arvan, et muidugi pean arvestama, et seee blogi võib igal mu järgmisel tööandjal silma jääda. Aga tõttöelda ma väga ei häbene kah oma mõtteid ning emotsioone ;)
Kuigi jah, ajuti on küll hetki, mil mõtlen, et tea kas tasub. Kui üllatusega ilmneb et see või teine konkreetne tuttav loeb... ja juba ammu jms :P
Loevad. Mõned neist. Lugesid ka eelmise töökoha kolleegid. Ja luges ka praegune ülemus siis, kui ta veel minu ülemus polnud. Ja kui poleks lugenud, ilmselt poleks praegugi. Jaja. Blogist võib kasu kah olla. Mina võtaks mõned blogijad, keda ma muudkaudu ei tunne, küll kolleegiks puhtalt selle põhjal, mida nad kirjutanud on.
Ma olen ise mõnikord omajagu lollust küll kokku kirjutanud aga noh, kes poleks. Ma muretsen pigem enda kui teiste pärast. Et endal poleks järgmisel päeval häbi lugeda. Vahel on ka. Aga kustutama ka ei hakka. Pealegi olen ma endast aja jooksul nii palju jälgi guuglisse jätnud, et nüüd oleks pigem kasulikum sinna midagi mõistlikumat juurde lisada kui need vanad noorepõlve rumalused.
Aga loomulik on see, et tööalast musta pesu blogis ei pese või kedagi äratuntavalt (nimeliselt või muudmoodi) ei sarja. Vähemalt üritan. Elementaarne viisakus. Kasvatus on lubatud ka blogisse kaasa võtta. Ju?
Kolleegid ikka loevad. Eriti pärast viimast pikka reisi, kui uurisid, kas lisaks asutuse lehele veel kusagil sellest kirjutasin. Aga üldiselt olen andnud oma aadressi seal normaalsetele inimestele. Eks igasugused klatshimoorid, kiibitsejad ja "vanad kommunistid" (neid meil paraku jagub) leiavad koha ka kunagi tõenäoliselt, aga nende pettumuseks on lood nagu Elsal: tööst ei kirjuta ja eraelu puhul jälgin ka hoolega;) Kui nad mõnd mu seisukohta loevadki, siis hullemaks ei saa miskit minna: nagunii juba vihatakse mind piisavalt:) Või siis armastatakse:) Sest eks seisukohad ole ikka samad.. nii blogis kui ka reaalsuses.
vat-vat. blogimisega alustades otsustasin, et enda ja pereliikmete nimesid ei maini, pilte üles ei pane. ühesõnaga: ülim ananüümsus.
ja siis selgus, et ühel käsitööfoorumi kokkutulekul suutis mu endine (mees)töökaaslane mu tuvastada. ja ilmselt siis luges. ja siis läks oma endisesse (minu praegusesse) töökohta seda ka mainima. no ei tule selle peale, et mees loeb naiste käsitöö loba ja paremate teemade puudumisel mainib minu blogi oma vanas töökohas. minu jaoks oli see igatahes šokk.
ma olen nõus oma mõtteid ja elujuhumisi jagama nö blogituttavatega, sest ma ise loen ju ka, aga vat teistele mitte. seni ei teadnud peale minu abikaasa keegi, et mul blogi on...
Sinumainit põhjusil, kulla Ematehnik, läks Vorstikotkas näituseks parooli alla :)
Ma olen otsind su meiliaadressi tükk aega (et kõik, kes mu vanas blogrollis olid ja keda ma teadsin, et nad mind loevad, saaksid kutse), aga tead, guugel ütleb otsingustringi "ematehnik" peale kõike muud kui seda, et "Aa, see Ematehnik, kes hästi plogida oskab vä? Tema meiliaadress on see ja see" nii-et sestap pole ma sulle ka kutset saanud saata. Aga mtiits ätt gmail dott com on abiks, kui tahad ka vorstikotkaparooli saada. :)
Postita kommentaar
<< Home