ematehniku asjatamised: juuli 2014

Helsingi

seekord käisime põnniga kahekesi, lihtsalt kolamas.

kummaline

me kass sööb kassitoitu.
mitte igasugust, aga teatud kassitoitu.
kala ei söö.
piima ka ei joo.
ja loomulikult ei söö ta keeduvorsti.

mismõttes ta siis nüüd McDonaldi juustuburgerit sööb?
millest nad seda teevad???

Sildid: elukad

kolmemastiline Helsingis

näib, et telefoniga peaaegu et saaks pilti teha.

kui harjutada...

kes tegelikult Helsingis metalli varastavad

muffinid, šokolaadiga

proovisin selle praeahju ka ära.

Sildid: potid-pannid

ikka sellest pliidist

jajaa,
panin panni "tulele".
kuni ma oma tsukiinit koorisin, läks rasv pannil suitsema.
turbovärk maütlen!
hea, et leeki üles ei võtnud.

* * *

panin kartulid keema,
mõtlesin, et ajan nad suure võimsusega keema ja siis võtan vähemaks.
kuumust noh.
seekord olin targem, ei keeranud pliidile selga.
kui potikaant kergitasin,
oli asi just tõusuteel, et mühinal üle poti serva keeda.
apiapi!
ja siis ma tegin südame kõvaks:
ei hakanud potti tulelt tõstma võimiskit,
lihtsalt näppisin võimsust vähemaks.
ja uskumatu: otse mu silma all rahunes potisisu momentaalselt!

einoh, sellest ma saan aru küll, et pliit ja nii.
aga et mu kartulid ka end nüüd "on-off" üleval peavad-
see on küll harjumatult veider.

* * *

muide, mis värk nende poekartulitega tänapäeval on:
kõik kartulid tunduvad magusad?
tõin mingit Talukartulit, no ei kannata süüa.
vanasti olid külmavõetud kartulid sellised.
eile ostsin prooviks Laurat,
no pisut vähem magus, aga ikkagi pole päris "see".
ja ma nagu ei usu, et asi minu maitsemeeltes on,
kogu mu pere nuriseb, et kartul jälle külmavõetud.
arumaisaa.

Sildid: potid-pannid

mul on ainult üks keedupott!

see mu vana pliit, ta ei lagunenudki ära.
ma usun, et ta oli oma 25 või rohkemgi aastat vana.
sündinud ilmselt mõnes venemaa tankitehases,
vaevalt, et miski peale vene tanki võiks veel nii igavene olla.

üldiselt mulle meeldib ikka asjad "lõpuni" ära kasutada,
aga see pliit oli vist otsustanud hoopis mind lõpuni ära kasutada.
nõme ju, kui sa ei saa enam iialgi uut pliiti!
no ma ju endale ka keraamilist tahtsin.
kes malmraudadega pliiti on nühkinud, see teab...

ega pliidiostmine pole ju käekoti valik, et võtad või kaks.
pliidiostmist peab ikka kaaluma.
kaalusin. lõpuks valisin ühe isegi välja.
mispeale selgus, et seda enam ei müüda.
vana mudel on, noh.

nojah, lähenesin siis innovaatiliselt:
kui ma nagunii seda ei saa, mida tahtsin, siis võtan ägedama,
induktsioonpliidi nimelt.
üks kahtlane asi ta ju on, aga ega ma neid pliite ju väga tihti ei vaheta...

toodi tema siis kohale, isatehnik kaabeldas ära ka.
ja siis ma proovisin.
no tegelikult ma ju teadsin, et mu keedupotid...
et nende põhi magnetit ei tunne ja et ma siis nendega enam keeta ei saa.

teadmine on üks asi, aga TUNNE, vot tunne on hoopis midagi muud.
viimati oli mul selline "sul ongi ainult ÜKS keedupott!"-tunne rohekm kui veerand sajandit tagasi.
(ju mul siis alguses oligi vaid üks pott.)
ma pole ammu end nii noorena tundnud!