ematehniku asjatamised

uitmõtteid ... kalastamisest

käisin rabas,
kõik on seal nii, nagu enne.
või pareminigi veel.


järve ääres linnutorni all istus kalamees.
ta pööras pead, kui kuulis mind tulemas.
tõstsin tervituseks käe.
ta noogutas.

ilmselt oli see me mõlema jaoks
piisavalt palju sotsiaalsust.

istusin natuke aega,
vahetasin objektiivi ja vaatasin,
kuidas ta püüab.


olen mõelnud, et kalastamine
on ka muidu hea hobi...
istud omaette kuskil vee ääres
ja lihtsalt oled.
levist väljas...

ainult et kui mõni kala
peaks väga pealetükkivalt
konksu otsa ronima...

piltimine on selle poolest mõnusam,
et ma ei pea pilte kohe koju jõudes näppima hakkama.
neil ei lähe silmad punaseks
ega lähe nad hapuks...
ja köök pole ka pärast soomuseid täis.



heh.

see, et ma kala püüda ei plaani,
ei tähenda veel,
et ma ei võiks mõnd kalakohta "sisse sööta".

võin kuivanud saia ju niisamagi kaladele viia.

või on neil mingi "õigustatud ootus",
et kui ma saia viin,
et siis peab millalgi lisanduma ka
(konksuga) lihatoit?

no siis saavad nad küll tünga,
mul pole konksugi.

või no tegelikult on mul sadu konkse.
aga need on kõrvarõngaste omad.
tamiili on mul ka,
pärlite jaoks.

...eee...
mismoodi need põhjaõnged välja näevadki?
:-D

...sest tegelikult
annab jahipoe landilett
igale kõrvarõngapoele silmad ette.
nii edevat kraami,
millega kala püütakse,
ehtepoest naljalt ei leia!

mõne vähem trenditeadliku kala
võiks ehk kõrvarõngagagi kinni püüda.






landipilti mul pole,
jääb siis võhumõõk,
ikka rabaservast.

Sildid: mõtted

kirjutas ematehnik @ 12:56