uitmõtteid ... kalastamisest
käisin rabas,
kõik on seal nii, nagu enne.
või pareminigi veel.
järve ääres linnutorni all istus kalamees.
ta pööras pead, kui kuulis mind tulemas.
tõstsin tervituseks käe.
ta noogutas.
ilmselt oli see me mõlema jaoks
piisavalt palju sotsiaalsust.
istusin natuke aega,
vahetasin objektiivi ja vaatasin,
kuidas ta püüab.
olen mõelnud, et kalastamine
on ka muidu hea hobi...
istud omaette kuskil vee ääres
ja lihtsalt oled.
levist väljas...
ainult et kui mõni kala
peaks väga pealetükkivalt
konksu otsa ronima...
piltimine on selle poolest mõnusam,
et ma ei pea pilte kohe koju jõudes näppima hakkama.
neil ei lähe silmad punaseks
ega lähe nad hapuks...
ja köök pole ka pärast soomuseid täis.
heh.
see, et ma kala püüda ei plaani,
ei tähenda veel,
et ma ei võiks mõnd kalakohta "sisse sööta".
võin kuivanud saia ju niisamagi kaladele viia.
või on neil mingi "õigustatud ootus",
et kui ma saia viin,
et siis peab millalgi lisanduma ka
(konksuga) lihatoit?
no siis saavad nad küll tünga,
mul pole konksugi.
või no tegelikult on mul sadu konkse.
aga need on kõrvarõngaste omad.
tamiili on mul ka,
pärlite jaoks.
...eee...
mismoodi need põhjaõnged välja näevadki?
:-D
...sest tegelikult
annab jahipoe landilett
igale kõrvarõngapoele silmad ette.
nii edevat kraami,
millega kala püütakse,
ehtepoest naljalt ei leia!
mõne vähem trenditeadliku kala
võiks ehk kõrvarõngagagi kinni püüda.
landipilti mul pole,
jääb siis võhumõõk,
ikka rabaservast.
Sildid: mõtted
Sildid: pildid
kaks kaelakeed ootavad uusi omanikke
asi hakkab üle mõistlikkuse piiri minema.
mistõttu need kaks kaherealist
võiksid endale uued perenaised leida.
kumbki koosneb kahest eraldi keest,
lihvitud klaaspärl on 8mm läbimõõduga,
kee näib habras ja naiselikult õrn.
keede pikkused on 74 ja 82 cm,
metall- vask.
komplekti hind 125.-
lisandub postikulu.
igatsustasu hinna sees.
kui soovi, võib saada ka sobivad kõrvarõngad.
keede pikkused on 66 ja 78 cm,
metall- pronks.
komplekti hind 125.-
lisandub postikulu.
igatsustasu hinna sees.
kui soovi, võib saada ka sobivad kõrvarõngad.
sellised siis.
kui end liigutad,
elavad keed su rinnal oma elu ja püüavad pilke.
*
Sildid: müüginurk
üks kaelaehe
polümeersavi
Sildid: pärlid, savi
peaasi, et võti ära ei kao!
"vaata, et sa võtit ära ei kaota!"
ütlesin põnnile,
kui ta mulle sahtlist avastatud kohvrilukku näitas.
"ei kaota!"
kinnitas põnn.
mängis lukuga natuke aega,
siis tuli mulle näitama:
"näe, ma panen selle nüüd sahtlisse tagasi,
aga ma panin võtme nii,
et see nüüd kindlasti ära ei kao!"
ega ei kao jah,
pole kahtlustki.
ainult et
jah...
kruvikeerajast oli ka seekord abi...
Sildid: hullumaja puhvet
hirmu ja õuduse jutt
käisin täna kolamas.
huvitaval kombel oli türisalu panga pealne parkimisplats
täiesti tühi.
ilus päksepaisteline ilm
ja ei ainsatki autot.
tavaliselt seal inimesed ikka merd passivad...
võtsin oma kola kaenlasse ja suundusin allapoole.
seal suurte puude vahel on lohkusid,
kus enamasti tuult ei ole.
mõtlesin, et vaatan sealsed lillekesed üle.
tuterdan mina siis põõsaste vahel,
kui järsku keegi kuskil ütleb midagi.
hmm.
tegelikult ma väga inimlembene ei ole.
metsas kolades kaon tavaliselt üldse peitu,
kui inimeste hääli või samme kuulen.
no ma ei ole sotsiaaalne...
lipsasin ka nüüd põõsaste vahele,
et lähen eemale ära.
ju siis on mõni seltskond ka siia võssa endale platsi leidnud.
tavaliselt läbustavad nad küll allpool, mere ligi.
enda meelest olin juba kaugel,
kui üks mees jälle midagi ütles.
mida täpselt, ma aru ei saanud.
"ole ....."
assaraisk,
seepeale saavutas mu pulss 200 rpm-i!
ma olin piisavalt kaugele tulnud
ja piisavalt mõttetus suunas,
radasid vältides.
kas mingi tont jälitab mind???
kuulatasin- eimiskit.
kükitasin maha ja ootasin-
eimiskit.
ilmselt on ta kannatlik varitseja...
"ole..." ???
"ole paigal?" või mida???
tahab ta mu fotokola?
või mingi maniakk?
üks ei välista teist.
kaamera oli nagunii statiivi peal,
sikutasin vaikselt statiivi jalad pikaks,
et võtan ja lajatan talle oma kalli kaamera
objektiivi pidi näkku kinni.
ilma võitluseta ma ei alistu
ja tervena ta mu kaamerat ei saa.
aga meest ei paistnud kusagil
ja kuulda teda ka ei olnud.
hakkasin vaikselt minema hiilima,
aju töötas täispööretel,
et kuhupoole nüüd targem oleks...
suurele teele...
ja siis öeldi mulle jälle...
seekord ma õnneks kuulsin,
MIDA see mees mulle ütles.
"olete jõudnud sihtpunkti!"
assa vana vikat!
#¤¤#"¤%"¤#%#¤ !!!
!!!
!!!
noh,
tegelikult mõtlesin ma ikka tõsiselt ebatsensuurete sõnadega.
see kuradi gps
või ungaripäraselt gepeš...
see neetud riistapuu
oli end mu kotis ise sisse lülitanud.
aargh!
no hea,
et ma merest kaugel olin.
ma oleks ta raisa merre visanud!
ma pole ikka väga ammu niimoodi ehmatanud.
* * *
paar päeva tagasi sisestasin sinna
vääna jõe suudme koordinaadid,
et ehk gepeš siis ütleb mulle,
milline teeots sinna lähemale viib.
gepeš pobises mitu päeva rahulolematult,
sest ma ju liikusin autoga küll,
aga ei pidanud ta juhendamist millekski.
no ma ei läinud tookord kolama...
ja nüüd ta reo siis avastas,
et ma olen lõpuks ometi
kuskile enam-vähem õigesse kohta jõudnud.
mispeale ta end ise sisse lülitas,
et mulle rõõmusõnumit teatada.
eksole.
a ma pidin infarkti saama.
.
Sildid: hullumaja puhvet
uus nahk
tegin siin väikse virtuaalse väskenduse.
natuke vajab veel nokitsemist,
aga üldiselt mulle päris meeldib.
pühapäev
Sildid: pildid
midagi kummalist...
avastasin, et mu pildiblogisse viidatakse mingilt kummaliselt lehelt.
st. leht ise polegi kummaline,
aga et sealt viitab mu pildiblogisse,
see on ikka küll.
leht ise on
siin.
ühtegi linki näha ei ole
(linkide kiri on tausta värvi),
aga kui lehe alumisel tumedal osal hiirega ringi sõita,
on seal linke küll ja veel.
on kellelgi aimu,
mis värk sellega siis nüüd on?
miks need seal on?
lehe koodist leidsin terve hulga linke,
mõned neist ka eestikeelsed.
edit: võtsin selle joru siit maha,
kel huvi, leiab niisamagi üles.
nüüd põgenen häbenedes, nagu aus narkomaan kunagi...
...ütlesin Ülle Kaljuste häälega
peale järjekordsete väljaminekute sooritamist.
"head õhtut!"
vastas Rocca pärlipoe müüjaneiu
mõistvalt noogutades...
Sildid: pärlid
"siin peaks üks pank olema"...
...arutas ema omaette,
kui Keila-Joale sõites Türisalu silti nägi.
"kaksisvee-kaksisvee-kaksisvee-punkt"
mõtlesin.
aga ei öelnud midagi.
üles jõudes keerasin auto parkimisplatsile,
aega meil oli,
no vaatame siis selle panga üle.
"see ei ole üldse nii kõrge"
ütles ema
kui ma arvasin,
et ehk ei ole vaja väga seal serva peal kõõluda.
ah et ei ole kõrge...
nonoh!
vaatasin kella.
meil on ikka veel aega.
siis vaatasin oma 10-sentimeetrise tikk-kontsaga kingi.
need mul igapäevased,
no ma olen nii pisike,
et madalama kontsaga ei ulataks mul jalad püsti seistes maha.
nomaitea.
see trepp, mis panga paremast servast alla viib,
on küll vaid nime poolest trepp.
(hiljem selgus, et peale minu ei nimeta keegi seda trepiks.)
no ei tundu hea mõte...
tavaliselt ma ikka matkapapudes seal käin...
teisest küljest,
tavaliselt on mul siis ka üle 6 kg kola kaasas.
kaamera ja kuhi klaasi jne.
seekord vaid käekott.
suhteliselt tühi.
st. sinna oleks saanud mahutada veel
kaks pakki piima ja pool lapikut leiba.
mida seal ei olnud.
noh et kott on ju kerge!
suhtume positiivselt!
kuna ema kohalikke olusid ei tundnud,
ei osanud ta mind õigeaegselt mõistusele ka kutsuda :-D
siis, kui ta aru sai,
mis hull mõte mul oli,
oli juba lootusetult Hilja.
ja Salme ja Leida...
ja me käisimegi seal all ära!
polnud nii hull midagi,
tõelist tibi mingid kontsad ei takista!
igatahes tunnistas ema alt üles vaadates,
et on ikka kõrge pank jah.
all meenus mulle pisiasi,
et tegelikult
on mul auto pagasiruumis
kolm paari kummikuid...
tikk-kontsadeta kummikuid.
irv.
neetud alzheimer, eksole.
* * *
igatahes on see temp mul nüüd tehtud.
täna oli hea kolleegidele seletada,
et tegin midagi sellist,
mida nemad küll järgi ei tee :-D
et sportlik saavutus.
"ei tee jah..."
nõustusid nad, kui asjast lähemalt kuulsid.
no nad mul ju mehed,
nad ei kanna selliseid kingi...
Sildid: tibide raskest elust
