ematehniku asjatamised

põnn sai sünnipäevaks isikliku fotoka

seebikarbi küll,
aga alguses ajab asja ära.

nüüd on nii,
et kui oma asjad paika sean,
on põnn oma kaameraga ka kohe platsis.

õnneks pole ta veel väga nõudlik
ega virise, et temal lambivarred kaadrisse jäävad.


* * *

tänapäeva lapsed on teistsugused...
põnn kiikas mu arvutit
ja hüüatas: "oi, kui ilus!"


mul oli seal kellegi kärbsemakro pilt lahti.
no fototehniliselt oli jah tõesti ilus pilt.

aga kärbes iseenesest...
nomaitea.

nõrgema närviga inimese ehmatab ära,
kui selline lõust talle vastu vahib.
suurendatuna pole nad just
üleliia kaunid.
mingid hõredad karvad...
võeh!

uurisin siis,
et mismõttes ilus?
et ei ole ju...

ise mõtlen kahtlustavalt,
et kas temast tuleb mingi Grissomi-sarnane
putukahuviline või...

ja mida sellest arvata...

et mõningased (surnud!) putukate varud
võiks loomulikult ühes hästivarustatud majapidamises olla.
(mul on.
lugesin lapsena liiga palju Durrelli.)

aga elusad putukad...
nomaitea.



"on küll ilus!
ta on nagu robot!"
teatas põnn.

Sildid: pildijutud, põnn

kirjutas ematehnik @ 15:01