14 juuli 2006

endiselt tagajalgadel

lugesin eile öösel Priit Hõbemägi arvamust 2005. aastal toimunud kopteriõnnetuse kajastamise nüanssidest.
teemaks oli, kas meedia peaks näitama plastkottidesse pakitud surnukehade tõstmist.
lugesin veel paljude meediainimeste nii- ja naapidiseid arvamusi.
lugesin pea hommikuni.
eks ma targemaks ikka sain, aga minu arvamus piiri asukoha suhtes ei muutunud.

kopteriõnnetuse puhul oli probleem varjatud (pakitud) surnukehade näitamises.
nüüd, aasta hiljem, ei ole enam erilist probleemi täiesti katmata ja tugevalt deformeerunud surnukeha piltide avaldamises.
nimi ka juures.
areng on märgatav, braavo, härrased!

mis vahet seal on, et hukkunul on ema, naine-lapsed ja sõbrad.
keda see kotib, et ka täiesti kõrvalised lugejad ei taha päris kõike näha.
mis kuradi üldinimlik eetika?
lumpen nõuab laipu ja seda peavad nemad saama!
meie ajakirjanduse lahke abiga.
sest lumpen on nõus maksma.
ja raha teadupärast ei haise.

siit moraal:
katsuge elus püsida ja lõpuks surra vaikselt,
oma kodus ja oma voodis.
sest kui teie või teie lähedastega peaks juhtuma mõni õnnetus avalikus kohas,
siis saavad pildid neist räsitud laipadest
(teie või teie lähedaste laipadest räägin. enda omast ka.)
paisatud ajakirjandusse, viidud iga eestimaalaseni.
surnuna ei ole sul enam mingeid õigusi.
su keha varustatakse nimega ja eksponeeritakse avalikkusele vaatlemiseks.
oled muutunud õõvastavaks objektiks,
millega teised inimesed endale raha teevad.

ok, sa oled surnud, siis see kõik sind ehk enam ei häirigi.
aga kui see "sõnavabaduse" objekt on su ema? abikaasa? laps?
miski ei garanteeri, et areng ei jätku.
aasta pärast näeme me ajalehtedes kaks nädalat vees ligunenud uppunud kaaskodanikku X.
läheb veel paar aastat
ja autoõnnetuses lömastatud väikelaps ajalehe esikaanel saab normaalseks.

rotten.com elunormiks!

ma ei arva midagi fotograafide jutust,
et selliseid pilte on raske teha ja raske avaldada.
on mingid sisemised piirid,
inimeseks olemine peaks need paigas hoidma.
_________________________________________________

loen protsessi tihti.
hariv koht on.
aga tänases postituses kajastatud lugejaarvamusega
"Kas teie tegite selle foto ja kirjutasite teksti? Ma ei soovi teiega rääkida."
olen ma nõus.

eks ma loen ikka.
eriti hariv oleks lugeda põhjendust,
MIKS ikkagi peab laipu demonstreerima.






4 lisas:

14 juuli, 2006 15:36, Blogger Anu ütles...

ja siis ei peaks imestama, et eesti inimesele teeb eluvaldkondadest kõige enam muret kuritegevuse kasv, isegi rohkem kui hinnatõus. kuritegevus on meil näiliselt tõesti hirmuäratavalt suur, kuna krimisaadete vaadatavus on pidevalt esikümnes.

 
14 juuli, 2006 23:38, Blogger KK ütles...

Miks üldse on vaja koguda lademetes matusepilte? Osadel on ju see komme, õõvastav ja jube. Miks ei võiks inimesest jääda lihtsalt üks mälestus sellisest ajast, mil ta vilgas ja elus oli...

 
15 juuli, 2006 15:44, Blogger Heidi ütles...

Perekondlikud matusepildid on teine asi. Surmakultuur on üks visamalt muutuvaid kultuure. Ja iga inimene leinab erinevalt.
Mina ka ei vaata matusepilte, aga mu emal on selleks eraldi album. Vahest tema tahab oma vanematest kõike mäletada.

 
19 juuli, 2006 12:50, Anonymous Anonüümne ütles...

Wonderful and informative web site.I used information from that site its great.
anti remove spyware block pop up ad

 

Postita kommentaar

<< Home