ironic
täna hommikul oli arvutiekraanil selline pilt:
põrnitsesin jupp aega oma arvutit,
kas mu ront on hulluks läinud?
irvitab minu üle?
ma saan aru küll,
MIKS see pilt seal on.
aga KUIDAS???
üldse, mul polnud hommikul peavalugi,
rääkimata mingist pohmellist.
nii et pole siin midagi minu üle irvitada.
_________________________
käisime eile ühe firma suvepäevadel.
seal oli palju toredaid inimesi.
tehnikud
keevitajad
torumehed
insenerid
ja muud rahvast ka.
vahva päev oli.
kõik jäi mõistlikesse piiridesse
ja hommikul polnud isegi peavalu.
aga ärgates arvutiekraanil sellise
paljuütleva näoilmega torumeest leida,
no see oli pisut icc :)))
kusjuures ma põrnitsesin pikalt
ja püüdsin meelde tuletada selle torumehe nime.
olin üsna kindel,
et nägin teda eile.
aga ta oli teiste riietega
ja seepärast ei meenu mulle ka nimi.
peab mehe käest üle küsima.
_________________________
selline pilt on bloglines-il siis,
kui nad teevad ümberkorraldusi ja bloglines ei tööta.
ma polnud varem seda kohanud.
***
kirgastav
on leida inimest,
kes on sinuga samal hetkel samal lainepikkusel.
kes mõtleb sarnaseid mõtteid sarnastest asjadest.
asjadest, millele hakkavad tehnokraadid mõtlema siis,
kui leiavad kogu ilmaruumi olevat liiga täiuslik,
et olla juhuse tulemus.
ja muu füüsikatagune filosoofia...
iga lause annab impulsi järgmisele.
tulemuseks on energiast pulbitsev väli...
äratundmisrõõm...
on natuke kurb,
et järgmisel kohtumisel
ei pruugi me lainepikkused kattuda...
aga loota ju võib,
et äkki siiski...
öös on asju
et selline liiklusmärk siis.
ma ei uskunud oma silmi.
mu fotokas ei uskunud oma objektiivi ka!
tegelikult oli neid märke lausa kaks.
teine teisel pool
kanade teeületuskohta.
vastavalt kohalikele oludele.
mõtted
lühikese aja jooksul on kaks meest end surnuks sõitnud.
(tegelikult on hukkunuid rohkemgi, aga need kaks juhtumit on millegi poolest sarnased).
mõlemad mehed olid edukad.
mõlemal oli korralik auto,
mille juhtimisega nad ühel momendil enam toime ei tulnud.
esimese puhul paisati uudis meediasse üles,
rahvas valas delfis oma sotsiaalset viha välja:
automark polnud "õige" ja mees üleüldse kihutas kogu aeg mööda vabariiki ringi.
vahetpole, mis ta siis on edukas ja sõidab sellise autoga!
parastamist jätkus, aga kommenteerimist ei piiratud.
peagi olid pildid purunenud autost ja hukkunud mehest (loe: laibast) ühes fotoportaalis avalikult väljas ja müügil.
lisaks arvas äripäev "preventiivseks"
hukkunu surnukeha pilti lehes eksponeerida ja selle juurde moraali lugeda.
(muuseas, poisid, te EI PEA päris kõike, mida pildistate, lehes avaldama.
te isegi ei pea päris kõike, mida näete, pildistama, ise sealjuures soigudes, kui raske seda ikka teha on.
võta müts maha ja jää inimeseks, nii lihtne see ongi.)
***
nüüd sõitis teine edukas end surnuks.
Postimehe info järgi lahkus hukkunu kodust Tartus kell 6.30.
viieteist minuti pärast oli auto Jõhvi-Tartu maantee 93. kilomeetril kraavis.
Jõhvi ja Tartu vahemaa on 136 km,
järelikult oli hukkunu läbinud 15 minutiga 43 kilomeetrit.
see teeb keskmiseks kiiruseks 172 km/h.
lisaks veel lahtine turvavöö.
kui esimese hukkunu puhul tembeldati mees rullnokaks,
siis teise mehe puhul pole mingit küsimust, kuidas ta nii lühikese ajaga kodust nii kaugele jõudis, äkki ta ka kihutas.
paar kommentaatorit vaid võttis sõna.
delfi ei lasknud üldse kommenteerida.
pole ju vaja, et igasugused oma arvamust avaldavad.
ajakirjanduses ilmuvad fotod ainult autost,
hukkunu laipa ei näidata.
ilmselt ei peeta sündsaks.
***
meedia mõjutab inimeste arvamust.
miks esimese mehe puhul oli kirjutava pressi suhtumine moraalitsev "mis sa siis kihutad",
samas kui teise mehe kohta avaldatakse puhtakspesevaid artikleid teemal "tal oli tõenäoliselt terviserike"?
mõlemal mehel jäi perekond maha,
ühe mehe perekonna tunnetest hoolitakse,
teise mehe perekond ei väärinud niigi palju,
et mitte eksponeerida lehes nende hukkunud lähedase surnukeha.
mõlemad mehed on surnud.
suhteliselt sarnastel asjaoludel.
üks lasti p***ga üle valada,
teise puhul avaldatakse "kogutud tsitaate".
millest see erinevus?
ei, ma ei tahagi, et ka teise mehe surnukeha lehes näidataks.
ei taha ma ka, et talle tagantjärgi moraali loetaks.
ma tahan lihtsalt teada,
milles on vahe, et ühte hukkunut ja tema lähedasi meedia kaitseb ja teist mitte.
millest nii erinev suhtumine?
juhmikesed
täiesti ebaadekvaatsed kajakapojad.
istuvad pargis maas ja ootavad midagi.
hästi juhmi moega,
nagu päeva kätte jäänud öökullid.
fotoaparaati nähes hakkavad poseerima,
inimlikud sellised :)
lilleblogi
tegin endale
lilleblogi.
traadijupijutt
arumaeisaa.
juba teist päeva järjest kukuvad mu paberkandjal Postimehest klambrid välja.
need klambrid, millega ajaleht peaks koos püsima.
nad pole kinni pressitud, sellepärast kukuvadki välja.
pisut tülikas on, pean ju jälgima, et põnn neid ei omastaks ega endale kuhugi sisestaks.
et kas äkki ei saaks nii, et paneks mulle nädala lõpus terve nädala jagu klambritraati ühes tükis lehe vahele?
nädala sees võib siis metallivaba leht olla.
pikema traadijupiga annaks ehk midagi pealegi hakata,
noid klambreid mul sellisel moel küll vaja ei ole.
lahtiselt on nad lausa tüliks.
imelik lill
kas keegi teab selle lille nime öelda?
maal ta meil kasvab, vähemalt viimased 26 aastat.
võiks arvata, et püsik, aga ühel aastal kasvab siin, teisel seal.
püsikud püsivad vist ikka paigal?
mitte ei vaheta asukohta 10 m siia- või sinnapoole?
mingi isekülvaja?
mõnel aastal kogub kasvu pea meetri jagu, seekord on madalam.
õied tulevad mööda vart ülespoole, õis on umbes poole tikutopsi suurune.
needmine
sina, mees,
kes sa laupäeval kella 13 paiku sikupilli prismas
10-aastast Annit tema "ärakadumise" eest klohmisid ja vastu pead lõid,
sa oled värd.
et sul käsi hauast välja kasvaks!
väike öömuusika
pi-pi-pi-pi
ui-ui-ui-ui
piu-piu-piu-piu
viiu-viiu-viiu-viiu
uuuuiih-uuuuiih-uuuuiih-uuuuiih
prääks-prääks-prääks-prääks-prääks
piu-piu-piu-piu
vot täpselt nii kisendab üks hullunud tehniline eesel juba pool tundi mu akna all.
arumaeisaa, enamasti hüüavad need autosignad natukese ja jäävad siis vait.
mis häda pärast peab see eksemplar pool tundi jutti röökima?
ja seda öösel pool kolm...
normaalsed masinad vilgutavad sellisel puhul kõiki suunatulesid,
miks too seal all vaid tagumist paremat vilgutab?
hoiab akut kokku?
et jaksaks kauem kisendada?
ma saaks aru, kui ta ühtegi ei vilgutaks.
see hoiaks ära piimatoodete ja katkiste tooreste munade hoiustamise tema katusel.
noh, et ei näe ju, milline neist kisendab.
päris umbes ju ka ei...
heh, vait jäi.
kuidagi tühi tunne tekib...
toruvärk
need on torujubinad: kolmik ja põlv.
eriliseks teeb need see, et neil on klemmid küljes.
klemmid on elektrivärk, aga elektrit nagu torudega edasi ei juhita...
see aparaat on üks eriti intelligentne trafo.
trafol on vooluotsad, need ühendatakse torujubina klemmidega.
torujubina sees on traat, traadi otsad on klemmide küljes ja kui trafo voolu peale laseb, läheb traat kuumaks ning sulatab torujubina toru külge.
ühendus saab korralik, gaasitorule sobiv.
eriti nutikaks teeb tolle aparaadi aga see, et lisaks vooluotstele on tal küljes ka jämeda pliiatsi mõõtu skänner, millega torujubina pealt triipkoodi lugeda.
paned torud ja kolmiku kokku, ühendad klemmid ja loed koodi.
masin teab koodi järgi ise, kui kaua kuumutada ja millist voolutugevust kasutada.
kui on valmis, annab helisignaaliga teada.
lahe riistapuu ja mugav tehnoloogia.
_________________________________________
miks paljud "naistetööd" ikka veel arhailiselt käivad?
mugav oleks ju, kui näiteks seelikul oleks klemmid küljes,
lased voolu peale ja tsauh- seelik triigitud...
tuleb sundida mehi neid tüütuid kodutöid tegema.
küll nad siis oma ajud tööle panevad ja midagi asjalikku ka selleks puhuks välja mõtlevad...
***
põnnil on defektne "R".
mitte mingi igapäevane defekt,
ikka uhkem ja haruldasem.
geneetilise defektiga R.
R-tähel on mingi deletsioonisündroom,
see sabake, mis R-ist R-i teeb, on puudu.
nii ütleb põnn "TORU" asemel "TOPU".
***
tunnen end mõnedes poodides ebamugavalt.
eriti sellistes, kus elektriga töötavaid masinaid müüakse.
põnn tuvastab otsekohe kõik sellised ja püüab mind informeerida pistiku olemasolust.
kui ma siis kohe ei reageeri, lisab ta detsibelle ja informeerib uuesti.
iseenesest see polekski vast hull,
aga ta ei oska öelda "pistik".
ütleb "pisdjak".
ja kõvasti "PISDJAK!!!"
nomaeitea,
mu sisetunne ütleb, et see pole kõige kenam sõna,
mida üle poe hõisata.
lõikustöö
lõikasin põnnil juukseid.
oi mulle ei meeldi see töö!
ta ei püsi ju paigal.
juuksurisse pole ka mõtet teda viia,
ega ta loll ei ole, et laseb mingi võõra tädi endale ligi.
põnn suhtub naistesse mõningase eelarvamusega.
eriti veel kääride või muude terariistadega naistesse.
nii et pean ikka ise lõikama.
aega võttis, aga tehtud sain.
panin läpakast multika käima,
see siis ketras n+1 korda, põnn vaatas ja mina lõikasin.
juukselõikusmasin on hästi põnev asi!
kuni see liiga pea ligi ei ole.
mistõttu pidin kogu töö kääridega ära tegema.
ja mina veel lootsin, et jõuame masina osas kokkuleppele ja teen ta pea paari minutiga nudiks. lihtsameelne :D
peab vist asjaga tihemini tegelema.
igasuguste sokkide ja papudega olen ma saavutanud kahe aastaga sellise vilumuse, et võin varsti mööduval jalgratturil sõidu pealt sokid jalast näpata.
kuidas teised saavad oma kaheaastaste juuksed lõigatud?
tüdrukutel kasvatatakse pikaks, aga poistel?
on selleks äkki mingi salanõks, mida ma ei tea?
une pealt ka nagu jama lõigata,
köögis toolil ta mul ei maga ja voodisse ei tahaks neid juuksekarvu ka kuidagi.
vist küüniline
käisime täna kolamas. Laboratooriumi tänaval oli üks vahva koht:
Ukraina Kreeka-katoliku Kiriku Kolme Käe Jumalaema Kogudus Tallinnas.
keskaegse hoone seinal on puutahvel kirjadega ja selle keskel kirjakasti ava.
sõnum tahvlil:
Kirik on pühendatud kolme käe Jumalaemale, kes on süütult hukkamõistetute, petetute ja tagakiusatute kaitsja. Te võite kirjutada oma probleemidest ja panna kirja palvekasti. Preester palvetab Teie probleemi lahenemise eest.
tõepoolest, miks mitte kasutada tähtsamate asjade puhul spetsialisti abi.
mõtlesin veel, et kui preestrile läheb korda ja ta tõepoolest palvetab,
siis on ehk ainuüksi sellestki hädasolijale tuge.
siis pöörasin pilgu, et näha, milline see pühakoda ka kõrgemalt välja näeb.
kirikutel ju ikka tornid ja nii.
avanev pilt tekitas nurjatuid mõtteid:
kas see seal on järgmise tasandi abi?
et kui palvetamine probleemi ei lahenda,
siis võite kasutada meie silmust...
kas keegi oskab öelda,
miks see silmus seal pühakoja ukse kohal ripub?
täna
hoiatus blogijatele:
Sirje viitab oma tänases postituses artiklile,
mida üks blogija tõepoolest lugema peaks.
____________________
Äripäeva fotograafilt varastati
fototehnikat.
... et kui kellelegi jalgu jääb,
siis teataks kuhugi.
ups! õhksilmad...
Kõige vastuvõetamatum meestekudumite juures
on aga õhksilmuse kui mustrit kujundava elemendi tarvitamine. Suuremustrilised pitsilised kudumid meeste seljas
(aga neid näeb ju tänavapildis!)
on sügavalt võõrastust tekitavad! tsitaat Tiina Meeri raamatust "Kudumisõpetus 4. Kolme ja viie silmuse mustrid. Patentkoed." lk.5.
seal oli veelgi selliseid konkreetseid arvamusi, kuidas see või teine asi (mitte pitsid ja volangid, kõigest peenemustriline võrguline koepind) meestekudumitele ei sobi.
õnneks oli lõpus lause: "Samas ei pruugiks ükski väide kunagi absoluutne olla, vaid peaks ikka teisiti suhtumise ruumi jätma."
hea, et ma kohe raamatut käest ei pannud ja ikka selle tolerantsema lauseni ka jõudsin :)
tegelikult on see "kas see või teine muster poistele-meestele ikka sobib?" mulle ennegi peavalu valmistanud.
nimelt koon põnnile puuvillast pluusikest, nende väga palavate ilmade tarbeks.
teen ühevärvilise ja tahtsin, et asi pisut hõredam oleks ja rohkem õhku läbi laseks.
kohutav lugu küll, aga ma teengi õhksilmadega!
seda ma kartsin, et need õhksilmad sooliselt kahtlased on.
samas mõtlesin, et vaevalt keegi õhksilmade olemasolu järgi mu lapse sugu määrab, pealegi tuleb särk väga sinine.
et rõhusin nagu praktilisele küljele: ventilatsioon peab hea olema.
noh, jääb loota, et meestekudumite kohta käiv ei laiene poistekudumitele (nagunii asjatu lootus).
ja et need õnnetud õhksilmad ei tekita hälbeid lapse soolises identiteedis.
kudujad, millistest kaanonitest lähtute teie oma poegadele-meestele kududes?
kas õhksilmi kasutate?
jahu
Heidi blogis on üks
teema, kus
Signe kommentaar tekitas mul jälle mõtteid.
***
Signe kirjutas:
... Mul on olnud ka mõned vastukajad blogis, mis tulnud suht pikaajaliselt tuttavalt (kaunter paljastab) anonüümselt ja mille sisu on pigem: annan piitsa ja meelega valusalt. See on nii kummaline, sest inimene peaks mind läbinisti tundma, teadma tausta ja mõistma. Aga mida pole, on mõistmine.
***
ei tunne ju kumbki teineteist.
üks eeldab, et teine peaks teda tundma ja seetõttu mõistma.
samas ei tunne ta ju toda teist ise ka,
miks muidu see anonüümselt äsamine teda üllatas.
kui palju me üldse üksteist tunneme...
kas ja kui palju saabki tunda.
me ju tsiviliseeritud, kasvatatud, kultuuriga...
mõned meist lihtsalt teavad, et nime kirjutamata jätmine ei tekita tegelikku anonüümsust.
nad ei pruugi sugugi tolerantsemad või empaatilisemad olla.
nad teavad, et neid nähakse ja see hoiab neid hea tooni piires.
(ma ei väida, et mitte keegi pole tolerantne ja empaatiline.
lihtsalt ütlen, et paljud oskavad varjata oma tegelikke mõtteid.)
pole vist mõtet inimestest liiga palju loota.
on nagu on.
mõni lihtsalt ei näita välja.
***
võibolla mõne inimese alateadvus ei lubagi tal mõistev ja empaatiline olla:
kui aktsepteerid teistsugust arvamust,
siis pole ju sinu arvamus enam ainus tõde.
kui pole ainus, siis ei tea ka kindel olla, kas ta üldse tõde on.
niimoodi võib nõrgema vaimse selgrooga inimene jalgealuse kaotada.
hakkab veel kahtlema ja ajab oma maailmapildi segi...
nii hoiabki mingi sisemine kaitsemehhanism teda isegi mõtlemast selle üle,
kas mõni teistsugune arvamus võiks ka õige olla.
nõrgale inimesele on tolerantsus hukutav.
saab talle seda pahaks panna,
kui ta kardab koost laguneda?
__________________________________
kui postituse ajendiks olnud kommentaari oma jutu sisse lisamine pole heade tavadega kooskõlas, siis andke keegi teada.
üksiti seda ka, kuidas siis käituda.
lihtsalt linkida, lootes, et lugeja ise läheb uurima, mis milleni viis?
endiselt tagajalgadel
lugesin eile öösel Priit Hõbemägi
arvamust 2005. aastal toimunud kopteriõnnetuse kajastamise nüanssidest.
teemaks oli, kas meedia peaks näitama plastkottidesse pakitud surnukehade tõstmist.
lugesin veel paljude meediainimeste nii- ja naapidiseid arvamusi.
lugesin pea hommikuni.
eks ma targemaks ikka sain, aga minu arvamus piiri asukoha suhtes ei muutunud.
kopteriõnnetuse puhul oli probleem varjatud (pakitud) surnukehade näitamises.
nüüd, aasta hiljem, ei ole enam erilist probleemi täiesti katmata ja tugevalt deformeerunud surnukeha piltide avaldamises.
nimi ka juures.
areng on märgatav, braavo, härrased!
mis vahet seal on, et hukkunul on ema, naine-lapsed ja sõbrad.
keda see kotib, et ka täiesti kõrvalised lugejad ei taha päris kõike näha.
mis kuradi üldinimlik eetika?
lumpen nõuab laipu ja seda peavad nemad saama!
meie ajakirjanduse lahke abiga.
sest lumpen on nõus maksma.
ja raha teadupärast ei haise.
siit moraal:
katsuge elus püsida ja lõpuks surra vaikselt,
oma kodus ja oma voodis.
sest kui teie või teie lähedastega peaks juhtuma mõni õnnetus avalikus kohas,
siis saavad pildid neist räsitud laipadest
(teie või teie lähedaste laipadest räägin. enda omast ka.)
paisatud ajakirjandusse, viidud iga eestimaalaseni.
surnuna ei ole sul enam mingeid õigusi.
su keha varustatakse nimega ja eksponeeritakse avalikkusele vaatlemiseks.
oled muutunud õõvastavaks objektiks,
millega teised inimesed endale raha teevad.
ok, sa oled surnud, siis see kõik sind ehk enam ei häirigi.
aga kui see "sõnavabaduse" objekt on su ema? abikaasa? laps?
miski ei garanteeri, et areng ei jätku.
aasta pärast näeme me ajalehtedes kaks nädalat vees ligunenud uppunud kaaskodanikku X.
läheb veel paar aastat
ja autoõnnetuses lömastatud väikelaps ajalehe esikaanel saab normaalseks.
rotten.com elunormiks!
ma ei arva midagi fotograafide jutust,
et selliseid pilte on raske teha ja raske avaldada.
on mingid sisemised piirid,
inimeseks olemine peaks need paigas hoidma.
_________________________________________________
loen
protsessi tihti.
hariv koht on.
aga
tänases postituses kajastatud lugejaarvamusega
"Kas teie tegite selle foto ja kirjutasite teksti? Ma ei soovi teiega rääkida."
olen ma nõus.
eks ma loen ikka.
eriti hariv oleks lugeda põhjendust,
MIKS ikkagi peab laipu demonstreerima.
kustmaalt käib piir?
on üks fotoportaal, kuhu fotograafid saavad üles laadida pilte,
mida nad müügiks pakuvad. (teatud põhjustel ma ei lingi.)
ostjad oleksid siis meediaväljaanded ja ilmselt ka eraisikud.
mis mind tagajalgadele ajab:
seal portaalis on väljas pildid liiklusõnnetuses deformeerunud autost ja selle hukkunud juhi surnukehast.
lisaks veel suur pilt auto tagaosast koos numbriga.
et vähemalt tuttavad ikka ära tunneks, kelle maiste jäänustega tegemist on.
kuna portaali külastatavus on vist madal, on agar "fotograaf" varustanud linkidega kõik kohalike uudisteportaalide seda õnnetust kajastavad kommentaariveerud.
pole küll SL Õhtulehe lugeja, aga mõned pildid oleksid vast neilegi liiga...
too fotoportaal võiks selliste piltide jaoks teha eraldi osa, millele pääseks ligi vaid ajakirjanikud, otsustamaks, kas fotod üldse avaldamiseks sobivad.
ma muidugi pole asjatundja,
aga kuskiltmaalt peaks käima piir.
või on eetiliselt kõik korrektne?
maailma parandus
mispärast peavad mõned kahtlemata targad mehed oma blogides/netikommentaarides oma jutu sapiga üle valama?
räägitakse millestki ja siis teatatakse, et need, kes mõtlevad teisiti,
on %¤¤# ja %/¤%/ ja #¤¤%¤%.
kui ma ka ei tunne end isiklikult puudutatuna (enamasti ei tunnegi),
siis ikkagi teeb see sapp asja vägagi mõruks.
miks nad üldse kirjutavad?
selleks, et teistele oma mõtteid avaldada?
kas sapp on seleks, et vähemvõimekaid eemale peletada?
mind häirivad need halvustavad hinnangud teiste inimeste kohta.
räpane tunne tekib.
justkui oleksin ma vaikiva lugejana olnud nõus,
olnud kaasosaline kellegi alandamises.
kui sa tahad teistele midagi edasi anda (avalikul kommentaaril ja blogil on ehk ka mingi selline rahvavalgustuslik eesmärk?), kas ei oleks targem seda teha nii, et jätad ütlemata, kui lollid on need, kes mõtlevad teisiti?
inimesele tema enda kohta halvasti öeldes paned sa ta kaitseseisundisse,
mingist tarkuse edasiandmisest pole siis enam juttugi.
jätaks halvustamise ära ja räägiks asjast,
esitaks argumente, paneks lugeja mõtlema...
nii võiks "valestimõtleja" jõuda ka "õigesti" mõtlemiseni.
jajah, ma tean, et on palju inimesi,
kelle mõtetega lähemalt tutvumine tekitab masendust.
aga härrased,
ärge siis lugege perekooli!
ärge lugege kogu delfit järjest läbi.
te ju teate, et on nagu on.
ja et see tekitab misantroopiat.
___________________________________________
aga võibolla olen ma asjadest valesti aru saanud,
võibolla nad ei tahagi teisi kuidagi harida ja targemaks teha, midagi anda.
võibolla tahetakse lihtsalt näidata, kui tark ise ollakse.
väga segased mõtted
vestlesin kunagi targa inimesega maailmavaadetest.
muuhulgas leidsin naljatades, et see, mida ma räigeks depressiooniks olin pidanud,
on kõige tavalisem algjärgus nihilism.
need kaks asja tundusid sarnased.
kuigi üks on psühhiaatri või psühholoogi rida,
teine nagu rohkem filosoofiline probleem.
eilse öö veetsin lugedes James W. Sire raamatut
Universumi uksel. XX sajandi maailmavaatedeestikeelne ja netis.
kohati lugesin küll diagonaalis,
on asju, milleks ma veel valmis ei ole,
kui üldse kunagi saan olema.
aga nihilismi osas sain targemaks küll:
"Nihilism on pigem tunne kui filosoofia. Täpsemalt öeldes ei ole nihilism üldse filosoofia. See on filosoofia eitus, teadmise võimalikkuse eitus, selle eitus, et miski on väärtuslik. Kui ta läheb kõige absoluutse eitamiseni, siis eitab ta isegi eksistentsi enda reaalsust.
Teisisõnu, nihilism eitab kõike: teadmist, eetikat, ilu ja reaalsust. Nihilismis ei ole ükski väide tõene, millelgi ei ole tähendust. Kõik on asjatu ja soovimatu, see tähendab - lihtsalt olemas.
Kõigil neil, keda pole puudutanud nihilismiga seostatavad lootusetuse, rahutuse ja tüdimuse tunded, on raske ette kujutada, et nihilism võiks olla tõsiseltvõetav "maailmavaade". Aga ta on seda. Ja kõigile, kes tahavad mõista 20. sajandit, on kasulik kasvõi kaudselt kogeda kasvõi natukenegi nihilismi kui tõekspidamist inimeksistentsi kohta."
"...tekitab nihilismi nihilistile psühholoogilisi probleeme. Inimesed ei
saa sellega elada, sest see eitab seda, mida nõuab nende ärkveloleva mina iga rakk:
tähendust, väärtust, olulisust, väärikust."
jajah, see ta on. seesama räige depressioon.
nihilism on naturalismi loomulik järeltulija.
naturalismi vaimus olen ma vist kasvanud...
nii et kõik on justkui seaduspärane:
liigne mõtlemine viib nihilismini (või tekitab depressiooni).
seega- liigne mõtlemine on kurjast.
kui sa ei ole filosoofiat õppinud,
siis ei peaks selliste asjade üle üldse mõtlema.
huvitav, kas need, kes on õppinud, on kaitstud?
filosoofilise turvavööga...
loetust jäi mulje, et nihilismist pääsemiseks on vaid üks võimalus:
leida (mingi) jumal ja uskuda temasse.
jumalaga on mul kehvasti.
vähemalt selle jumalaga, kelle vahenduskontoreid siin maal hulgim leidub.
sellisel moel ma ei saa.
nii, nagu ma ei saa end sundida armastama tont teab mida,
nii ei saa ma ka sundida end pimesi uskuma.
küllap see nõue pimesi uskuda mind usu suhtes skeptiliseks teebki.
mingi maalimavaade võiks ju inimesel olla.
milline see minu oma siis on, kes ma olen?
natuke skeptik.
rohkem relativist.
ateistlik eksistentsialist?
halvematel päevadel nihilismi kalduv.
võiks ju olla mingid testid, mis aitaksid määratleda...
ja kas siis ilma jumalata ei saagi kuidagi vaimselt jalgele jääda?
kui sa mõnikord ei oska mõtlemisega piiri pidada...
mõtlesin:
inimkonna üks geniaalsemaid leiutisi on lüliti!
tavaline on-off switch.
handsfree veepudelile
sellise palavaga peab veepudel ikka kaasas olema.
mu laps ei usalda oma veepudelit minu kätte.
kannab kogu aeg ise.
et ta vaeva vähendada, tegin veepudelile handsfree.
nüüd on palju mugavam rannas maaparandust teha,
veepudel ikka kogu aeg kindlas kohas.
uued vanad asjad
käisime Taaskasutuskeskuses ja sain veel ühe õmblusmasina!
lahe aparaat, pisike selline.
töölaua plaat käib veel ära ka, siis on masin hoopis väike.
see CD siin masina najal on originaalsuuruses :)
asja idee on selles, et see on ühe niidiga, nn. ahelpistemasin.
mul on küll overlok ja tavaline õmblusmasin,
aga trikotaaži servade jaoks pole tavaline masin küllalt hea.
lasen serva overlokiga üle, aga palistamisega on jama:
kui õmblus jääb ilus, katkeb see peagi.
kui teha seda kaks edasi-üks tagasi õmblust, ei jää see ilus.
sellise töö jaoks on muidu mingi "kattemasin", aga ega mu elamisse nii palju masinaid ka ei mahu, ega ma rätsep ole.
mõtlesin hiljuti, et peaks maalt oma lapsepõlve-õmblusmasina üles otsima.
see oli saklaste Piko ja tegi just ahelpistet.
ahelpiste on nagu heegelahel, venib vajadust mööda.
ehk sobib see trikotaaži palistamiseks.
nüüd siis ei peagi otsima,
ostsin selle masina ära.
25.- (kakskümmend viis krooni ja 00 senti) maksis.
töötab kahe veidras formaadis patarei pealt,
pmst. on vaja 3 volti ja seda saab siin majas ka ilma mingeid ebardpatareisid ostmata.
ei mingit kiiruse reguleerimist:
on lüliti, kas sees või väljas.
(digitaalvärk!)
pistepikkust ei saa vist ka reguleerida.
manuaal on küll olemas, aga see on jaapani keeles :D
iseenesest pole lugu, vajalik mehhaanika on olemas,
kui ikka vaja, küll selle kiiruseregulaatori ka saab.
Taaskasutuskeskus on vahva koht!
isatehnik ostis 5.- eest stetoskoobi
(see on see riistapuu, millega arst kopsu kuulab).
ma päris täpselt ei teagi, mida ta sellega kuulata kavatseb,
tahab vist arsti mängida ;)
firmas neil on ja midagi sellega tehakse.
ju siis on vajalik.
ja veel ostis ta endale ostsillograafi.
siiamaani oleme küll ilma hakkama saanud,
aga igal friigil on kindlasti oss kodus olemas.
mingitsorti "pikenduse" värk vist.
mehed :D
(tegelt on paar meest, kelle insenerimõistusest ma suuresti pean
ja neil on tõepoolest ostsillograafid olemas.)
"ostsillograaf" on nii kõva sõna,
et selle 50.- eest, mis temast taheti,
oleks ma ise ka ilma küsimata selle koju lohistanud.
(tark tüdruk teab õigeid sõnu!)
ehk see siis töötab ka, voolu võttis järgi.
pilti ei saa teha, mees läks maale puid saagima
ja võttis oma ostsillograafi kaasa.
misiganes,
isegi katkine ostsillograaf on parem kui mitteostsillograaf!
täna ma arvan nii
Heidi märkas sellist
asja, et ma avaldan oma eriarvamusi pigem oma blogis kui teiste blogide kommentaarides.
üks põhjus on tõesti see, et oma blogi on oma territoorium.
blogija, kelle omaga mu arvamus ei kattu, tunneb end siis ehk vähem "rünnatuna".
ma pole selle "oma arvamusega" ta blogisse sisse sõitnud,
ehk ta siis ei tunne, et ma kehtestan tema blogis oma arvamust.
(segane formuleering.)
elu on näidanud, et mõnede inimeste põhimõte on:
"on olemas kaks arvamust: minu arvamus ja vale arvamus!"
sellest need virtuaalsed ja reaalsed kätšid.
püüan vältida halbu tundeid.
need kommentaariaknad on muidugi ka pisikesed nagu lukuauk,
kirjuta siis sellisesse midagi.
eriti, kui su mõtted on sellised suured.
(jajah, ma tean, et mitte suured, vaid laialivalguvad.
väike pai iseenda egole ;P)
no aga nii pole ju ka asjal mõtet, et ütlen lühidalt: mina nii ei arva!
arvamust peaks ikka põhjendama, mingeid mõistlikke ja loogilisi argumente esitama jne.
"mina arvan" ei ole ju argument.
kui ma siis oma arvamust põhjendan, tulebki see nii mahukas,
et tunnen end pärast süüdi teise inimese blogi risustamises.
hmm, kas keegi võiks solvunult mõelda, et näe, tal ei kõlvanud minu blogis kommenteerida?
(ups! see kõik on nii keeruline!
ausalt, ma üldse mitte paha pärast...
olen neis asjus natuke ebapädev:
koputan
ja astun
seinakappi...)
võibolla ma kardan ära hajuda
võõraste blogide kommentaaridesse
ja seepärast kirjutangi oma blogis?
siin ma olen "kõik koos".
minu virtuaalne ja eksponeeritav mina.
heldeke, küll võib ühel inimesel iseendaga tegemist olla!
:D
(brauseriakna paremas ülanurgas on väike ristikene,
sellele klikkimine peaks tüdinuid aitama ;P)
ikka liiliad
Devotion
_______________________________________________________
see peaks olema Villy Albery.
netist ma sellist sorti ei leidnud, võibolla on nimi valesti kirjutatud.
sibul pärineb hr. Maidla sibulate müügist Balti jaama turul,
aga ma pole väga kindel, et sordinimi just õigesti kirja sai.
kui keegi oskab täpsustada, olen tänulik.
_______________________________________________________
Star Gazeri viimane õis.
_______________________________________________________
ma ei teadnudki varem sellist asja, et
liiliad klammerduda mõistavad.
nad kerivad oma kroonlehtede tipud ümber teiste taimede.
tehnikajuttu
niipalju siis uuest saest.
see siin on meie vana Jonsered.
jälle täies töökorras.
Pääsküla raudteejaama juures on mingi kontor,
ma ei teagi, kas seesama AP Moto, mida
Kristjan soovitas.
igatahes on seal keegi laibaelustaja,
kes arvas, et ta vähemalt proovib.
ära tegi!
(tegelt sai saag diagnoositud juba kodus, aga me arvasime, et vaevalt sellele sobivaid juppe leidub. ühtegi vana saekarbussi meil nagu ka polnud.)
see "no ma vähemalt proovin, mis värk see on, et ei saa, äkki ikka saab" on üks haigus.
ma tean seda tõbe küll ;)
kui miski ei tööta,
siis haaratakse kohe kruvikeeraja järgi, et vaadata:
miks see ei tööta?
hullem variant-
kruvikeeraja haaratakse ka siis, kui see miski töötab.
et miks ja kuidas ta töötab?
haigestunu tunned ära selle järgi, et tema majapidamises leidub ports vahendeid erikujuliste kruvide keeramiseks.
näiteks selliseid:
sest mis pagan see on, et topitakse igasuguseid imelikke kruvisid.
kas nad (tootjad) arvavad, et me ei saa neid lahti ja siis jätame aparaadi sisse vaatamata?
lihtsameelsed, me teeme kõik asjad lahti.
kahju inimestest
mängivad.
tõnismäel.
lauamänge, mitte kaarte.
ja tõenäoliselt saavad selle eest sugeda.
mis eesmärk neil seal oligi?
valvata, et keegi ei tuleks pronkssõduri juurde rahvustevahelist vaenu õhutama?
ega ei tulegi, näha ju, et politsei on kohal. vahet pole, et lauamänge mängivad.
või kui ka tuleks, küllap politseinikud siis täringu taskusse paneks ja korrarikkuja eemale peletaks.
nende sealviibimise eesmärgiks pole ju ometigi valveseisangus auvahtkond olla?
kahju inimestest.
kui neile on looja poolt ajud antud ja nad pannakse tundide kaupa lihtsalt seisma ja pronkssõdurit põrnitsema, siis on see ehtne ressursi raiskamine.
kas nad selleks politseikoolis käisid, et mingit nüri valvekoera tööd teha?
niimoodi lähevad need viimasedki Norrasse ehitajaks.
üldse peaks 21. sajandil saama sedasorti probleeme tehniliselt lahendada.
liikumisandurid on ammu leiutatud, videovalve ka.
paneks tehnilise osa platsile välja ja laseks inimestel kuskil siseruumis valvata. kui vaja, jõuab ju kiiresti kohale lennata.
____________________________________________________
tegelikult ma ei tea, kas neid selline nüristav ülesanne üldse häiribki.
pole ka käinud küsimas, kas nad ehk tunnevad end enamaks võimelised olema.
ma lihtsalt arvan.
sest kui nad juba lauamänge mängivad, siis ilmselt see tuim vahtimine neile ikka ajudele hakkas.
iseenesest on see hea kaadripoliitika võte:
kui tahad, et ajudega inimene ametist lahkuks,
anna talle ülesanne, kus ta mingil juhul ei saa oma vaimseid võimeid rakendada.
pane kasvõi seina valvama.
küll ta minema läheb.
mis toimub?
kuhu kaob toit?
miks nad ei müü enam mu lemmik-kiirnuudleid?
neid roosas pakis Michiyo Jawa kananuudleid.
need olid head.
teistel pole seda sojakastet ühes.
ega vist ka praetud sibulaid.
ma saan aru küll, et kiirnuudlite toiteväärtus seisneb vaid nende keetmisel saavutatud temperatuuris, aga maitse oli neil nii hea.
teine asi-
poes ei müüda enam Rakvere kanamaksapasteeti.
selverist saab ka pasteeti,
aga selle olemus on liiga varieeruv,
eilane on kuidagi vedel ja liiga porgandivärviline.
(porgandipasteedist ma suuremat ei pea.)
ja see tuleb suht ruttu ära süüa.
ja siis jälle tahtes tuleb selverist tooma minna.
mulle meeldib, kui mul on mõni konserv kapis.
võtan siis, kui isu tuleb.
kasvõi öösel.
selver on öösel kinni.
võibolla on veelgi midagi müügilt kadunud,
ma pole lihtsalt veel märganud.
mis toimub?
