25 veebruar 2006

kunstist, boheemlusest ja laiskusest

mõtlesin.
mina hakkan kunstnikuks.
või vähemalt hakkan end kunstnikuks nimetama.

kui ma istun nurgas ja koon ja koon ja koon, toad on segi, süüa pole tehtud ja kõik muu on ka tegemata, siis ma olen lihtsalt laisk ja lohakas naine.

kui ma olen kunstnik ja mind on vallanud loominguline palang, siis on loomulik, et ma tegelen oma kunstiga (st. koon ja koon ja koon), toad on segi, süüa pole tehtud ja kõik muu on ka tegemata.
siis ma olen boheemlane, mitte laisk ja lohakas.
teate ju küll neid kunstiinimesi, nad ongi sellised, omamoodi...

1. kuulutan kudumise kuntiks.
2. kuulutan ennast kunstnikuks.
3. õmblen oma "projektile" viimase varruka külge (õnneks on mul vaid kahte varrukat vaja!)
...
...
n.
n+1. koristan elamise ja organiseerin midagi söödavat.






1 lisas:

25 veebruar, 2006 21:42, Anonymous Anonüümne ütles...

ma olen ka alati mõelnud, et tahaks «presidendi tütar» olla. Elu kahjuks ei võimalda :(

 

Postita kommentaar

<< Home