ematehniku asjatamised

mu esimene leib

2012-01-14T17:28:00.009+02:00

ühel õhtul teatas põnn:
"emme, meile anti lasteaias käsitsi valmistatud leiba.
palun osta mulle poest ka käsitsi valmistatud leiba!"

no ei jäänud mulle poes sellist kraami silma.
teises poes ka mitte.

ja üldse,
me võime seda endale ise ka teha,
kui keeruline see siis ikka olla saab!

lugesin pool internetti läbi
ja hakkasin vajalikke asju hankima.
rukkijahu.
mingi seemnesegu ka, et kui juba, siis ikka seemnetega.
leivasiirup. no äkki on hea.

juuretis?
nojaa, seda saab kusagilt saada.
aga noh ja jah,
sisetunne ütles, et ma ei taha kellegi teise oma.
lugesin, et juuretist tehakse näiteks hapupiimast ja leivast.
mul on piimaga värk, ma ei joo piima.
ammugi mitte hapupiima.
mu jaoks on see roiskunud, juba lõhn ajab iiveldama.
ok, kohupiima söön, aga see peab olema korralikult läbi pestud.
ühesõnaga ei meeldinud mulle mõte,
et peaks kasutama kellegi teise poolt kokku segatud möksi
halvaks läinud piimast ja leivast.
võeh!

me peame endale ise juuretise tegema!
siis on kindel, et seal mingit halvaks läinud piima sees ei ole.

ühel õhtul lugesin poes kõik leivapakendid läbi,
et miske neist see juuretisega tehtud on.
muigasin omaette, et varsti koputab keegi õlale
ja ütleb, et ega siin raamatukogu lugemissaal ei ole! :D

kõige sobilikum tundus Wabariigi leib.
mingi keefiri võtsin ka, keefir ja pett ei ole "halvaks läinud piim".
õhtul pudistasime põnniga paar viilu leiba topsikusse,
valasime keefiriga üle
ja panime radika peale sooja.
radikas tundus just paras, ei liiga jahe, ei liiga kuum.
see oli siis teisipäeval.

kolmapäeva õhtul tundus see pudi liiga kuiv, valasin keefiri juurde, sonkisin läbi ja panin tagasi radika peale. midagi vist toimub, lõhn oli hapukas ja segades mullitas pisut.

neljapäeval oli selge, et radika peal topsis pesitseb mingi eluvorm.
mullitab omaette ja lõhnab hapukalt nagu PVA-liim.
no see lõhn oli täitsa talutav, mõtlesin enne nuusutamist, et kui hapupiima järgi lõhnab, siis viskan kõik lihtsalt minema. ma ei tahagi mingit leiba!

reede õhtul oli juuretis veelgi elusamaks muutunud.
valasime ta taignateoks valitud kaussi ümber, lisasime 0,75 liitrit käesooja vett
ja niipalju rukkijahu, et segades paras paks kört jäi.
jätsin kausikaane irvakile ja panin kogu kupatuse vannitoa põrandale froteeräti alla sooja. vahepeal käisin piilumas, asi mullitas ja meenutas küll rohkem õlletegu. :D

laupäeval võtsime siis põnniga asja käsile:
tõime oma kausi kööki, lisasime leivasiirupit
ja siis meenus, et järgmise korra juuretist on ju ka vaja võtta!
no võtsime siis.
siis panime soola ja suhkrut
ja pakitäie leiva jaoks mõeldud seemnesegu.
segasime kõik läbi ja hakkasime jahu lisama.
meil oli kilone rukkijahukott,
0,75 liitri vee kohta läkski kokku täpselt kilo jahu.

olen kuulnud, et leivataigna sõtkumine vanasti üks raske töö oli.
no ma siis sõtkusin seda tainast põhjalikult,
kui juba teha, siis ikka korralikult, eksole.

mul on üks piklik 1,5-liitrine keeksivorm, määrisime selle võiga kokku ja panime 2/3 kõrguseni tainast täis.
siis vaalisin leiva märja käega pealt siledaks, veega ei koonerdanud.
tainast oli veel.

mul on pisike 17cm läbimõõduga lahtikäiv egoisti tordivorm,
määrisin siis selle ka võiga ja panin ülejäänud taigna sellesse. pealt vaalisin jälle märja käega siledaks ja panime mõlemad vormid kerkima. kergitasin pliidil, praeahju panin kergelt sooja, aga vist läks ikkagi liiga ägedaks, või oli see juuretis siis tõesti võimas. igatahes oli poole tunniga piklik vorm täis kerkinud.
veel veerand tundi, ja sel oli juba kuhi peal.

hmm, ma sain justkui aru, et sellega peaks ikka mitu tundi minema?
panin ahju täisvõimuga kuumenema, aga selleks ajaks, kui ahi kuum sai, oli leib pisut madalamaks vajunud. ei meeldi mulle see asi.

suskasin leivad ahju, alguses küpsetasin 20 minutit nii 220 kraadiga, siis keerasin kuumuse madalamaks, umbes 180 kraadini ja küpsetasin veel 40 minutit. (temperatuurid on ligikaudsed, mu ahjutermomeeter suri ära.) vahepeal pintseldasin leivad võiga pealt läikivaks ka.

kui tund täis, võtsin nad ahjust välja. leivad läksid pealt tumedaks, fooliumi on keegi tuuri pannud ja katta ka millegagi pole, mulle nüüd aitab sellest leivateost!

tordivorm keeldus leiba kätte andmast, sorkisin küljed võinoaga lahti, põhi tuli õnneks vabatahtlikult leiva küljest ära.
teine, see piklik keeksivorm, see on küll hea vorm! sein on paksem, leib ei jäänud kinni ja küljed ei küpsenud liiga tumedaks ka.

keerasin leivad rätikutesse, enne veel pealt koorikut veega niisutades. kolmveerand tundi hiljem lõikasin esimese viilu: ilus!
teine viil oli ka ilus, aga edasi oli leib ikka veel liiga soe, kippus noa külge kinni jääma. kannatlikum peab olema!

üldiselt ei saa kurta,
maitse on päris mõnus ja liiga kuiv see leib ka ei ole.
täitsa päris leib on!
seemneid võinuks rohkemgi olla,
aga soojalt koos võiga on ikka hea küll!

teine piklik vorm tuleks juurde osta, selle taignakoguse jaoks oleks kaks 1,5-liitrist vormi just paras.
või siis vähem tainast teha.

järgmise leiva sisse tuleb panna praetud lihakuubikuid ja sibulat,
siis saab veel parem.

fragment

2012-01-04T16:02:00.001+02:00

mõtteline osa tordialusest.

hea uus aasta

2012-01-04T15:49:00.003+02:00

see on siis nüüd jaanuar.
ja sirel.
nädal tagasi, kui oksad tuppa sai toodud,
olid pungad juba prisked ja helerohelised.

mumeelest on seal õisiku algmed.
jääb ära,
valgust ei ole.

piltida ka ei saa,
valgust ei ole!

pfff.

varsti saab kuusemajanduse kokku pakkida,
siis võib uue installatsiooni teha.

peaks vist hakkama munade värvimisele mõtlema.

.

"ma pean ülehomme sõjaväkke minema!"...

2011-10-23T20:04:00.004+03:00

...
teatas põnn reede õhtul.

mitme poja emana olin ma enda meelest justkui valmis,
et varem või hiljem see sõnum tuleb.
et mis siis ikka, kui peab, siis peab.
ainult et kas just nii vara???
kuidagi äkki ja ootamatult tuli see minek.

terve laupäeva tiksus põnn nagu uni:
ega sa pole ära unustanud,
et ma pean homme sõjaväkke minema?

nagu üks murelik kanaema kunagi,
et kuidas ta seal üksinda on või hakkama saab...
ma läksin pojaga sõjaväkke kaasa!

Vahipataljonis oli nimelt lahtiste uste päev.
lahe oli!

meil oli hästi tore sõdurpoiss giidiks,
saime sõjaväe autosd uurida,
kes tahtis, võis roolis ka istuda.
põnn tahtis.
mina ka tahtsin.

siis näidati,
kuidas kilpide ja nuiadega sõdurid müürina "pahade" vastu võitlesid.
"pahad" loopisid neid rehvidega ja kividega,
aga müür püsis vankumatult.
"muda seest saab kivi kergemini kätte",
jagas põnn kõrval elutarkusi.
"müür" tegutses osavalt,
kui kegi "pahadest" läbi müüri murdiski,
siis panid "müüri" taga olnud võitlejad nad otsekohe kõhuli maha.

sõdurid näitasid oma relvastust,
paar kuulipildujat,
mõned püssid ja püstol
ja üks vähe jämedama toruga asi kah.
poisid olid neist üliväga huvitatud.
mina sihtisin optikaga püssist,
aga pea kuuekilone riist on käes hoida pisut ebamugav.
ja statiivikinnitust sellel kah polnud.

veel nägime sõdurite telki koos ahjulaadse tootega,
(nomaitea, sooja andis see küll tublisti,
aga nii väikest asja ei saa ometi ahjuks nimetada.)
pärast näidati veel igasugust varustust ja eluruume,
siis sõime väljas sõdurisuppi kah.

ja lasketiirus sai õhupüssist lasta.
vaid ühe paugu :(

põnni jaoks oli püss suur ja sihtida ebamugav.
mulle püss sobis,
aga täpsusega ma nüüd küll rahule ei jäänud.
no märklauale sain ikka pihta küll,
aga ma olen parmini lasknud.
vanasti,
siis, kui rohi oli rohelisem,
lasketiir pikem,
märklaud väiksem
ja püss ning laskemoon suuremad.
heh...

"järgmisel aastal lähme jälle!"
teatas põnn õhtul.

nojah,
muidugi,
kordusõppused,
kui peab, siis peab.

tagurpidi õunakook

2011-10-22T21:47:00.002+03:00

selline siis:

____________________________

järgmine päev:
assa, kui hea see oli!
põhja
(või siis "katuse",
tont teab, kuidas selle koogi puhul tuleks öelda)
tegin muretaignast.

soojana oli veel üksjagu krõmpsuv,
järgmiseks hommikuks oli pisut pehmem,
aga siiski muretaigen.

ja silikoonvormid on taeva kingitus!
ega ma jälle tea,
milline see õige Tarte Tatin olema peab,
äkki tuleb metallvormis kuidagi teistsugune,
aga see silikooni-variant maitses küll kõigile hästi.

Midsomeri mõrvad

2011-10-22T20:36:00.004+03:00

tänased mõrvad saavad vaadatud nendega:

pärmi-lehttaigen õhukeseks rullitud,
ketsupiga võõbatud,
peale singitükikesed
ja riivjuust (Kadaka suitsu ikka).
ja pizzamaitseaine.
siis rulli keeratud,
jupikesteks lõigatud
ja küpsetatud.

mõnusad tulid!
mõrvadeni on veel aega,
tegin ühe Tarte Tatini ka,
aga see on veel õigeks pööramata.

mustika-jogurtitordi põhja küpsetasin ka valmis,
peab jogurti ja mustikad peale panema.

.

ketseri pizza

2011-10-16T21:22:00.004+03:00

selle nädalavahetuse küpsetused:

* üks karamellimaitseline kohupiimakook
(ikka seesama, keedetud kondenspiimaga)

* lehttaignast õunapirukas vanillikastmega.
(soojana hullult hea!)

* lehttaignast juustupulgad
(põnni tellimus)

* tuunikalapizza
(minu lemmik)

* singipizza
(mehed tahavad ka süüa)

hullvärk!

pizzadega olen ma nüüd mitu nädalat mässanud,
vaja ju saavutada mingi tase, et ma ise ka rahule jääks.
õnneks mu meesperel pole pizzade vastu midagi.
lubasin, et kui ma asja käppa saan,
siis jätan järgi.
vastuseks oli mingi urin,
et kas nemad peavad siis peetri pizzast süüa tooma hakkama.

tegin täna emale demonstratsioonesinemist
ja lubasin pärast taignaretsepti saata.
panen parem siia.

algse taignaretsepti leidsin Thredahlia blogist,
olen sellega nüüd mõnda aega mänginud.

ehtsast pizzast ei tea ma midagi,
ketser nagu ma olen.

ketseri pizzatainas:

2 dl nisujahu
4 dl sepikujahu
1 pk kuivpärmi
1 tl suhkrut
1 tl soola

segan kõik segi,
siis lisan 1-2 spl oliiviõli
ja 2,5 dl sooja vett.
(nii sooja, et pärmi ära ei tapaks)

sõtkun selle kõik ühtlaseks
ja panen kaanega plastmasskausi sees "ujuma".

"ujuma" tähendab, et lasen kraanikaussi sooja vett
ja panen taignakausi sinna hulpima.
vahepeal lasen kuuma vett juurde,
et tainas ikka soe püsiks ja ilusti kerkiks.
nii kolmveerand tundi on küllalt.

ahju panen millalgi ka sooja,
et kui tainas valmis, saab kohe pizza ahju panna.
mina saan sellest taignakogusest kaks 30 cm läbimõõduga pizzat.

edasi võtan poole taignast
ja poetan selle jahuga puuderdatud pizzapannile.
peale sõelun ka jahu ja mudin kätega taigna pannile laiali.
tainas on suhteliselt pehme,
plaadile ajamise käigus võib julgelt jahu alla ja peale sõeluda.

erilise ketserina võõpan pizzapõhja ketšupiga üle,
mitte ei hakka keetma mingit spetsiaalset moosi.
(ketšup on mul alati kodus olemas,
elu ei pea ju nii keeruline ka olema.)

siis läheb peale kate:
ühele põhjale näiteks
1 väike purk purustatud tuunikala õlis
1/2 väikest purki ananassitükke
5-6 veerandikeks lõigatud kirsstomatit
pisut soola ja pipart,
pizzamaitseainet
ja kõige otsa riivitud juust.
(mul on tavaliselt Kadaka suitsujuust)

teisele põhjale panen singikuubikuid,
ülejäänud ananassitükid
kirsstomateid
ja kui on, siis veel midagi.
ja siis juust peale.

küpsetan alumisel restil
suht kuumas ahjus, 220-230 C,
alguses 12 minutit,
siis vajaduse järgi veel minut kuni kolm.

* * *

täielik ketserlus,
aga hea lihtne asjatada.

tähelepanek:
kui sa millegipärast tahad kahte valmis pizzat korraga näha,
on targem esimene ära peita, kuni teine ahjus on.

pilti ei ole.

.

elu kõrghetked :D

2011-10-03T19:53:00.006+03:00

inimesel peab ikka mõni unistus ka olema, eksole.

vahin juba mõnda aega Defendereid,
no meeldib noh.
just see pisike, Defender 90.
pisike, aga jumalast isane masin!

"Defender???
see on ju KOLE!"
teatas üks tuttav, kui mu juttu kuulis.
"just!" kostsin mina :)

irv,
ma uurisin lausa LandRoveri foorumit,
et mis asi see üldse on...

üldiselt on autod minu jaoks ebamugavalt suured,
just seest,
ma ju selline suveniir.

mehed seal foorumis mainisid,
et defekas on ruumi vähe
või pole seda üldse.
kõlab hästi, eksole!

jutuks hea küll, aga mine tea,
mis see nende meelest "vähe" on.

ja kogu juhtimine (rool ja pedaalid siis)
olevat liiga vasakule viidud,
et kui akent lahti ei hoia,
siis on küünarnukk kõikseaeg sinine.

olen üritanud mõnesse sisse piiluda,
aga ega sedasi seda asja väga ei adu.

kui reedel kontori juurest platsilt defeka avastasin,
saatsin oma sotsiaalfoobia põrgusse
ja ootasin, kuni juht majast välja tuleb.
no kui hull see ikka olla saab,
enamasti meestele meeldib, kui nende auto vastu huvi tuntakse.
eriti veel sellise auto vastu, eksole.

(kunagi, kui Sigma 150mm makroobjest unistasin,
saatis fotoasjade jumal mu teele mehe,
kes mulle lahkelt oma 150-st toru proovida pakkus...
ehk on Defenderite jumal minuga sama armuline.)

tegin siis juttu,
et mis ja kuidas ja kas.
mis mootor ja palju kütust kulub jne.
peremees oli täitsa sotsiaalne!
snorkel ja puur ja vintsid,
vaatamist ja seletamist jagus!

kuni mina mõttes formuleerisin,
et kuidas nüüd kenasti paluda,
et kas ta lubaks mind korraks rooli taha istuda,
jõudis tema oma jutuga ise põhiliseni:
"tahate äkki proovida?"

heldeke, muidugi tahan!
ma pole ammu nii kiiresti ühtegi autosse sisse saand,
mine tea, mõtleb veel ringi!

tegelikult ma lootsin vaid rooli taha istuda,
et kuidas mul seal olemine tundub.
noh et kui on vaja mõni pedaal põhja suruda,
kas siis pean püsti tõusma
ja kaks sammu edasi astuma,
või piisab ühest sammust.

peremees arvas aga,
et misse niisama istuda,
ma võiksin ikka sõita ka!

muidu ma võõraid autosid juhtida eriti ei taha,
seekord kasutasin ootamatult süllelangenud võimalust küll
ja tegin väikse tiiru.

no kui ma oleks kiiremini sõitnud
ja kui sel autol poleks tuuleklaasi,
mul oleks raudselt suu sitikaid täis olnud!
naeratus oli vist täitsa kõrvuni :D

JESS!

see auto on just minusuguste käblikute jaoks ehitatud!
ma pole ammu kohanud istet,
mille MÕLEMAD küljepadjad mind KORRAGA toetaks.
seal toetasid!
küünarnukki ma ära ei löönud,
aga pedaalid olid küll kogu aeg
"ühe jagu liiga vasakul" :D
välja nägin ka kenasti,
vbolla et kui varuratas kapotil oleks,
et siis ei näeks.
aga peab ta siis tingimata seal olema...

see oli küll see suurem Defekas, 110,
aga küllap 90 seest samasugune on.

muidu oli kõik nagu päris:
redel ja rõdu (pakiraam katusel).
turvapuuri osas ma pisut kahtlen,
kuigi jah, mine tea.
ja vints, no üks võiks ju olla,
ei või iial teada, eksole.

no unistada ikka võib!

pilt pärineb siit: eastcoastrover.com
just sellist on mul vaja.

rabelema ma ei hakka,
elu on näidanud,
et autod tulevad ise mu juurde,
kui aeg käes on.

uskumatu, toodetakse neid vist alates 1948. aastast,
ja 75% kõigist neist
pidi senini sõitma!

võibolla on see linnalegend
(või siis pigem offroadlegend),
aga ilus ikka!

_____________________________

edit:
see pilt on liiga suur :D
las jääb,
unistused peavadki suured olema!

.

veel üks väike linnuke

2011-10-02T02:08:00.004+03:00

täna kohtusin veel ühe väikse armsa linnukesega.

poe seina ääres kükitas maas mingi papagoi.
mhmh, päris papagoi.
nümfkakaduu,
see halli keha ja kollase peaga roosapõskne lind.

rahvas kõndis mööda,
keegi ei teinud märkamagi.
nümf on pisike ka,
võibolla pelikani oleks siiski märgatud.

no ega me austraalias ei ela,
selline lind siin nüüd küll olema ei peaks.
põrnitsesin lindu,
üks vanaproua jäi ka teda vaatama.

"see on ju papagoi!" leidis tema.
"tundub küll".

"püüame ta kinni!" pakkus vanaproua.
"mis me temaga peale hakkame?" küsisin mina.

"ei tea..."

nojah.
"siin nurga taga on üks lemmikloomapood,
sokutaks ta neile, ehk oskab omanik sealt otsida", tuli mul mõte.

vanaproua oli asjaga päri ja asus lindu pihku rabama.

"ettevaatust, neil on küünised ja nokk!"
hoiatasin mina.
minul on ju kogemus väikeste armsate linnukestega, eksole.

"oi!" ütles proua ja tõmbas käed eemale.

soovitasin tal käe lihtsalt linnule peale panna,
et see tiibadega ei vehiks.
proua nii tegigi,
siis pistsin oma pihu lindelukale kõhu alla,
nii et ta jalakesed mu sõrmede vahelt ripakile välja jäid.
novot, küll ma neid linnukesi tean, eksole.
vehkis küll küünistega,
aga jaa.
ega ma loll ei ole.

siis üritas nokaga mul sõrmeküünt maha rebida,
aga mul on omad küüned,
ei need nii kergelt ära tule.

siis tuli üks noorem mees:
"andke see lind mulle!"
"kas see on teie lind?"
"ei ole."
"aga kuhu te ta viite?" küsis vanaproua kahtlustavalt.
"koju" teatas mees.

"eee, on teil puur?" küsisin mina.
"lahtiselt kakab ta teil ju terve elamise täis."
see perspektiiv ei tundunud mehele just meeldivat,
mõte lind edale koju viia läks tal otsekohe üle.

lind kindlalt pihus,
hakkasime loomapoe poole kulgema,
aga siis tõttas kohale üks tütarlaps,
kes väitis, et see on tema papagoi.
et lendas aknast välja.

piiga haaras linnukese osavalt pihku ja läks,
vanaproua jäi kahtlustava näoga järgi vaatama.

küllap see tema lind oli,
sest miks peaks üks inimene tahtma
endale tänavalt kakaduud koju viia...

maailmas on häid asju...

2011-09-25T15:10:00.002+03:00

...näiteks roosipuust kudumisvardad.
ja silikoonist muffinivormid.

ja ma suudan hankida vaid nohu!
mäherdune küündimatus ja ebapädevus!

kui eile nina oma olemasolust teada andis
ja kõik kohad valutama hakkasid,
kappasin linna,
et endale haige olemiseks vajalik varustus hankida.

tõin K-tähega kohast pikad roosipuust ringvardad,
no on ikka tõesti head!

varusin veel igasugust küpsetamiseks vajalikku kraami,
mine tea, eksole.
ei hakka ju meest traumeerima jutuga,
et mul on nüüd demerara suhkrut vaja...

poetiirult koju jõudes oli enesetunne paljutõotav,
külm ja paha.

panin praeahju sooja, et saan ise sooja
ja teen veel enne midagi...
no polnud veel seda õiget tunnet, et võiks teki alla pugeda.

tegin ühe pizza.
enesetunne ei läinud halvemaks.
siis tegin kohupiimakoogi,
eimiskit.
lootusetu.

tänaseks pole mingit edenemist,
ainult nohu on.
kuskilt ei valuta enam, külm ka ei ole.

no ma lootsin, et tuleb ikka palavik ka.
et siis saan endale ehk päeva-poolteist haige olemist lubada.
(no mul on uued roosipuust vardad ju!)
aga jah.
masendav küündimatus ja ebapädevus.

täna tegin pärmi-lehttaignast mingeid õunapomme.
demerara suhkruga.
millegi jaoks pidi see suhkur hea olema,
no õunapommi sees on küll hea.

õunapomme on hea teha silikoonist muffinivormis,
kõik see hea, mis muidu oleks välja voolanud,
jäi kenasti vormipesade põhja
ja pommid ei vajunud ka lapikuks või laiali.

väga head pommid tulid, peaks ütlema.

naised ja autod

2011-09-11T13:39:00.005+03:00

sõidan juba mõnda aega Punase Punniga.
pisike, punane ja ebamugavalt silmatorkav auto.

eile käisime põnniga K-tähega kohas
(on üks lõngapood, mille nimegi ei taha nimetada.
finantsmajanduslikel põhjustel.
noh, nagu vanadel eestlastel hundi jaoks pseudonüümid olid.).

tuleme siis põnniga poest,
lobiseme omavahel ja astume Punni poole.

Punni juures seisavad mõned inimesed:
"kas see on teie auto?"
küsis üks kena noorik.

eee?
mis nüüd siis?
mõõdan pilguga nende ja enda auto vahemaad.
et ma suutsin ju täiesti normaalselt parkida?
muud häda ei peaks ju olema,
kui et ma neile äkki liiga lähedal olen?

olgu jah,
aga kui neile tundub,
et meie autode vahel ikkagi on liiga vähe ruumi...
et kui mina parkisin, olin ma siin ainuke...
vahe ei ole minu tekitatud...

"jah, meie auto", vastasin ebalevalt.

heh, selgus, et see naine
oli Punase Punni ex.
või siis oli Punane Punn tema ex.
noh et Punane Punn oli enne tema auto olnud.

kui Punnil nina kortsu läks, pandi auto müüki.
isatehniku peas tekkis Projekt!
ja ta ostis selle ära.

isatehnik on Punnist tõesti ilusa asja teinud
(ja mitte ainult ilusa),
ka Punni ex oli nähtuga päris rahul :-)

"kui te soovite teda kallistada,
siis andke minna!" pakkusin.

"jaa, ma juba patsutasin teda!"
teatas tema pisut häbelikult.

:-)

* * *

meil naistel on oma autodega teistmoodi suhe kui meestel.

oma Musta patsutan ma absoluutselt iga kord,
kui autost lahkun.

mõnigi mees naeris, kui nägi.
aga ma ikka.
mul tõesti on oma Mustaga suhe.

ma isegi räägin temaga.
näiteks kui on vaja pisut äkilisemalt kiirendada.
või kui on oht mudasse kinni jääda:
"lenda nüüd, loom, muidu läheb jamaks!"
või
"astu-astu,
kui sa nüüd välja ei vea,
siis ma jätan su siia!
vaata siis ise, kuidas koju saad!"

nii et jah,
soov mõnda autot patsutada
või väiksemat isendit lausa kallistada
on minu jaoks igati mõistuspärane ja aktsepteeritav.
neil on hing.

heh,
Must ise on garaažis,
aga üks ta tagatuli on mul kodus.
peaks selle endale voodi kõrvale tõstma,
kui igatsema hakkan, võin silitada :D

tegelikult tunnen ma puudust sellest displeist,
mis mulle hommikuti tervituseks
"systems normal" teatas.

ta ütles seda igal käivitusel,
aga just hommikuti on kosutav teada,
et kõik on korras:

SYSTEMS
NORMAL

ära kunagi küpseta midagi, millesse läheb üle 300 grammi jahu!

2011-09-04T19:07:00.002+03:00

"me peame minipizzasid tegema!"
teatas põnn poes.

hmm, mõtlesin mina.
see võimaldaks ära kasutada eilsest saiateost üle jäänud pärmi.
ja mingid singikuubikud on meil ka kapis.

tehtud-mõeldud.

kaheksa mitte just väga "mini" pizzat tuli.

üks loll jõuab rohkem küpsetada...
eksole.

teinekord võiks mõelda,
et kesse kõik selle ära sööb...

sest tegelikult ei tulnud nad sugugi nii head,
kui ma oleks tahtnud.
aga põnn on rahul, talle maitseb.
eks ta aitas ju mul neid teha kah :-)

laupäevane rutiin

2011-09-03T22:01:00.004+03:00

seekord siis kaneelisaiakesed. õuntega.
proovisin mingit tavalisest erinevat pärmitaignaretsepti,
ilma eelkergituseta ja palju võid.

õnne peab ka olema!

2011-08-28T16:48:00.004+03:00

laupäeval ostsin sellised tassid.
mitte et nad mulle niiväga meeldinud oleksid,
no kaugelt liiga kuldne, eksole.

ostsin nad pigem sellepärast,
et nende peal läikiva asja pildistamist harjutada.

koju jõudes lõin tassi alt leitud sõnad googlisse sisse,
ohhoo!
mul polnud ju õrna aimugi,
MIDA ma ostsin.
need tassid on ameeriklased
ja tehasemärgi järgi tõenäoliselt vähemalt 40 aastat vanad!
vintage!
nende ostmiseks kulutatud raha sai nüüd küll hästi investeeritud.

kui mingi asi on nii vana,
siis on ta igatahes väärtuslik.

need ei ole portselan,
vaid pressitud piimklaas.

Anchor Hocking
Fire King
värv on Peach Lustre
ja mudel ilmselt Shell

keegi oli neid mingi teibiga fikseerinud,
oli tõesti tugev teip olnud,
neid liimijälgi sai tund aega maha võetud.
tasside pinnakate ei kannata ju midagi abrasiivset
ja ega ma mingit kangemat keemiat ka väga ei usaldanud.
no puhtaks ma nad sain.

piltimiseks on nad tõesti paras pähkel.

ja lõpetuseks veel üks pilt eilsest "saagist",
need on küll täitsa uued asjad,
aga mõnusalt vana väljanägemisega.

täidetud paprikad

2011-08-26T23:17:00.004+03:00

4 paprikat (need heledad piklikud, maximast)
riisi
400 grammi hakkliha
1 keskmine sibul
2 keskmist tomatit
1 küüslauguküüs
1 muna

paprikatel lõikasin "mütsid" maha
ja koukisin seest liigsed asjad välja.

hakitud sibula praadisin (soodaga!) klaasjaks,
siis panin hakkliha sibula juurde pannile
ja praadisin õrnalt pruuniks.
maitseks soola ja pipart.

riisi keetsin ühe kotikese,
ära kulus sellest vast 1/3.

tomatid kuulusid nagunii "hädatapmisele",
mõtlesin, et panen nad siis täidisesse,
teeb ehk pisut mahlasemaks.
tükeldasin nad ära, liigse vedeliku valasin minema.

segasin praetud hakkliha, riisi ja tükeldatud tomatid kokku
ja pressisin küüslauguküüne sinna hulka.
igaks juhuks panin ühe lahtiklopitud muna ka juurde,
äkki püsib see värk siis paremini koos.
panin veel tunde järgi soola ja pipart juurde
ja toppisin selle seguga paprikad täis.
täidist jäi pisut üle,
ilmselt saaks samade kogustega ka lausa 6 paprikat teha.

vormi pintseldasin õliga üle,
paprikad vormi, mütsid pähe ja ahju.
ahi 180 C, küpsetasin vast 25 minutit.
oleks võinud vist sutsu kauem ka küpsetada.

ma ütleksin,
et hapukoorega
viivad need täidetud paprikad keele alla.
uskumatult head!

____________________________

edit 27.08:

rahvas leidis, et seda üritust tuleb otsekohe korrata.
tegin siis veel ühe portsu,
kaheksast väiksemast paprikast.
seekord küpsetasin kaanega kaetud klaasvormis,
170 C ja tund aega.
said head küll.

kogemus:
soola, pipra ja küüslauguga ei ole vaja koonerdada!
ja küpsetusvormi põhja valatud pool pakki kohvikoort
ei anna asjale midagi juurde.

täidist jääb alati üle!
ülejäänud täidisele segasin pisut riivsaia sisse,
et see enam-vähem koos püsiks,
vormisin sellest siis mõned kotletid ja praadisin need.
kuni põhivärk ahjus küpses,
oli vähemalt midagi süüa.

midagi kurvastuse vastu

2011-08-21T21:06:00.004+03:00

külmikus on mul selline purk.
kurvastuse vastu.
soolalõhega.
õnneks meil teised "toorest kala" ei söö,
siis jätkub mulle sellest mõneks ajaks.

kilo filee kohta panen
90 grammi soola
ja 30 grammi suhkrut.
algses retseptis olid kogused supilusikatäites,
aga supilusikatäis on minu jaoks liiga filoloogiline termin.
kaalusin need lusikatäied ära,
juba parem.
paari korraga sain soola-suhkru kogused enda jaoks parajaks ka.

õhtul panen kala soola,
ööseks jääb kööki kapi peale,
hommikul tõstan külmikusse
ja õhtul võib juba süüa.

varem jätsin kala soolvee sisse,
aga lõpp läks kole soolaseks.
seekord tükeldasin piisavalt sooldunud kala ära,
panin tükid purki
(spetsiaalselt tõin poest ilusa purgi ka!)
ja valasin kihi õli kalale peale.

ilmselt võib sinna purki panna veel
hakitud tilli
või sidrunit,
võibolla veel midagi.

kohupiimakook ploomidega

2011-08-21T20:52:00.003+03:00

koogiga saab igasuguseid asju kompenseerida.
näiteks et sa oled söögiks suppi teinud.
või et sa polegi midagi teinud.

seekord siis selline.
eelküpsetatud muretaignast põhi,
siis tükeldatud ploomid põhjale,
sutsuke suhkrut ka.
ja kohupiima-muna segu peale.

ahi 170 C, 45 minutit.
siis temp. kinni ja veel 20 minutit ahjus.
serv sai pisut tume, ahi võinuks pisut jahedam olla.

jahtununa on juba üsna tahke,
näiteks järgmisel päeval.

supist

2011-08-20T21:06:00.005+03:00

supp.
supiga on see värk,
et mismoodi sa teed toitu vaid kahest kartulist,
eksole.
no midagi peab seal supi sees ju ometi olema ka,
nagunii torisevad, et supist ei saa kõhtu täis...
nii panedki
lihavärki,
paar porgandit, mõned kartulid,
natuke seda ja sutsuke teist ka.
ja siis veel mõned asjad...

siis selgub, et vesi ei mahu enam potti ära.
kandid oma supi suuremasse potti ringi,
aga kartulid polegi veel supi sees...

korra on mu supp valmis saades
lausa kahes potis keenud.
no mis sa hädaga teed.

seekord püüdsin hoolega jälgida,
et supp liiga suur ei tuleks.

kui hommikul turumüüjalt vaid ühe kanakoiva palusin,
küsis ta küll kahtlustavalt: "ühe?"
"mhmh, ma tahan sellest suppi teha!", vastasin.

teiselt müüjalt kartuleid ostes
keerutasin seda kolmandat tükk aega peos.
kaks või kolm?
olgu, võtan kolm. kuigi jah, poleks pidanud.
aga nagu juba öeldud:
kuidas sa teed toitu vaid kahest kartulist...

seekord läks õnneks:
suppi tuli vast poolteist liitrit.

* * *

tegelikult tahtsin proovida,
kas ma supist ka pildi kätte saan...
ema tõi mulle kaks uut iidvana kausikest
(ilusad, eksole!),
need lausa ootasid piltimist.

lugesin sel nädalal teooriat
"kuidas pildistada suppi".
teooria oli, aga suppi polnud mitte.
sellepärast siis.

2011-08-16T21:47:00.003+03:00

tänaseks tekkis siis arusaam,
et mul on neid sufleevorme veel vaja.
nii tükki kolm.

aga jaa,
selgus, et kedagi teist oli see arusaam ka tabanud.
ja kohe kõigi poodijäänud sufleevormide osas!
no polnud enam,
mitte ainsatki.

nojah, mis siis ikka.
mul on ju seitse vormi täitsa olemas.

kodus järjekordset küpsetamiskatsetust tehes
tekkis mõte, et miks kolm?
mul on neid neli juurde vaja!

ja kui plaadi peal vormidega pisut kabet mängisin,
leidsin, et sinna annaks ka viis juurde panna.
novotsiis, eksole.

nüüd on mul siis suurepärane võimalus
näiteks kaks paari erinevaid vorme soetada.

pühapäevaõhtune vanillikaste

2011-08-14T23:32:00.005+03:00

ei meeldinud mulle see jäätis.

no vedelseebi kohta oli ta kindlasti päris söödav,
aga jah...

nii et pühapäva õhtul kell kümme
hakkasin mina siis vanillikastet tegema.
retsepti võtsin siit.

hoopis teine tera!

ikka ploomidega

2011-08-14T00:16:00.002+03:00

miski magustoit.
taigen säästukast pärinevast šokolaadikeeksi pulbrist
ja ploomid.
160 C, 30 minutit.
iseenesest siiski kook,
lihtsalt portsjonvormides.
natukene kuivavõitu jäi,
oleks võinud rohkem ploome sisse toppida.
võibolla tükeldatud ploomid vormi põhja,
siis taigen
ja siis jälle tükeldatud ploomid.

jäätisega on päris ok.

eilsed makaronid

2011-08-13T21:47:00.002+03:00

ahi oli nagunii soe, mõtlesin siis, et katsetan.
eilsest jäänud makaronid vorstiga,
3 muna ja natuke piima segatuna peale.
kõige otsa panin veel väikseid tomateid
ja riivitud juustu.

20 minutit ahjus, nii 170 C juures.

...üllatavalt hea tuli.
niimoodi meil varsti enam "esimese päeva makarone" ei söödagi.

20 ploomi likvideerimine

2011-08-07T20:00:00.004+03:00

ega ma tööpäevadel suurt köögis möllata jõua,
niisiis tuli täna veel üht-teist ära likvideerida.

põhiprobleem oli 21 ploomi.
üks oli mädanema läinud, ülejäänutega tuli siis midagi ette võtta.
käiku läks vana hea mamma õunakoogi retsept,
õunte asemel siis ploomid.

ja siis tuli mõte: kiirkaerahelbed,
kapis on neid mitu pakki.
kuna ma iial ei tea, kas poiss on kõik pudruks teinud või mitte,
siis kui mind poes pudrumõte tabab, raban paki kaasa.
poisiga on sama lugu: äkki on ema kõik kaerahelbed ära söönud,
toob ka igaks juhuks.

niisiis sai koogitaignasse jahu vaid 1 klaas,
teise klaasitäie asemel panin 1/2 liitrit kiirkaerahelbeid.

20 ploomi on tükeldatuna päris palju.
kõik tükid taignasse ei mahtunud,
ladusin ülejäänud siis koogile peale.
suhkrut ja kaneeli raputasin ka peale.
palju suhkrut!

40 minutit 160-170 C ahjus.

soojalt on see kook pisut liiga pehme.
eks ploomid olid ju mahlased.
võibolla jahtudes läheb tahkemaks.

aga maitse on hea!

* * *

mõtlesin:
kui sama segu küpsetada neis väikestes vormikestes,
mida nad ramekinideks kutsuvad,
saaks hiiglama mõnusa magustoidu.
suhkur, mis koogile peale sai,
tekitas hästi mõnusa krõbeda kooriku.
vanillikaste tuleks ka juurde teha.
või siis jäätisega süüa...

* * *

ploomid said likvideeritud,
veel on mul poolteist aprikoosi,
üks porgand,
suur õun ja väike melon.
on kellelgi ideid?

kohupiimakook keedetud kondenspiimaga

2011-08-07T14:20:00.006+03:00

seekord siis selline kook.

ega meil neid koogisööjaid alati palju ei ole,
nii et ostsin lausa väiksema vormi,
17 cm läbimõõduga.
koduekstras on need praegu allahinnatud.

põhjaks läks pool pakki muretaigent,
peale üks toru pagari kohupiima,
kolm muna
ja purk "keedetud kondenspiima".

käisin maximat "kontrollimas", seal jäi see "keedetud" silma.
et mismõttes keedetud?
mil viisil seda siis veel kondenseerida annab,
kui mitte keetes?
(ülemõtlemine on minul väga arenenud külg!)

tõin purgi kaasa, millekski ikka kõlbab.
on jah selline iiriskommi moodi ollus.
paljalt söömiseks (see mu esialgne eesmärk oli)
oli ta kuidagi vale.
nii et läks siis koogi sisse.

väljanägemine jäi koogil selline ilus karamellikarva,
maitsel pole ka viga.

justkui ma oleks veel vähe oma piltidega netti reostanud...

2011-07-31T20:17:00.003+03:00

...tegin nüüd nõudepiltide jaoks omaette koha.
või õigemini kaks kohta,
ühes on mu "installatsioonid",
nõud toiduga ja ilma.

teises on nad lihtsalt ühekaupa üles pildistatud,
umbes nagu kataloog.
kui pidevalt ei kasuta,
võib mõni asi muidu meelest ära minna.
või siis et kui katki läheb,
jääb vähemalt pilt.

niisiis:

installatsioonid

kollektsioon

kommentaarid on teretulnud,
kui teate mõne asja kohta midagi lisada,
andke aga lahkesti teada!

mida teha pooliku fetajuustupakiga

2011-07-11T22:39:00.006+03:00

Triangli kommentaar,
et ta ei jõua üksinda tervet fetajuustupakki ära süüa,
pani mind asja üle juurdlema.
ega mina ka ei jõua.

kaks kolmandikku fetapakist on alles.
niisiis tuli midagi ette võtta.

tõin poest tunde järgi asju lisaks:
pakk soolast muretaigent,
pakk Otto õrnsoolast ricottat,
kirsstomateid,
paki Pepperoni viilutatud täissuitsuvorsti
ja purgitäie viilutatud oliive.

taigen jälle 12 minutiks ahju,
seekord 26 cm vormiga.
ricotta segasin fetaga ära
(vabatahtlikult nad ei ühinenud,
saumikser sundis.)
kolm muna panin ka sisse,
ega saumikser mingi kitisegamise masin ei ole.

soola ei pannud,
oliive panin.
ja peotäie murulauku hakkisin ka sisse.

kui taigen oli eelküpsenud,
valasin segu taignale,
peale ladusin (kunstipäraselt) vorstiviilud
ja neljaks lõigatud kirsstomatid.

kõik see värk uuesti ahju,
30 minutit 178 C
(no nii see termomeeter näitas),
siis keerasin kuumuse kinni
ja lasin veel 15 minutit ahjus olla.

maitea, kuidas seda asja nimetada.
fetajuustupirukas?
igatahes on ta päris mõnus.

kuigi jah,
ma pole päris kindel,
et see nüüd lahendas probleemi
"ma ei jõua tervet pakki fetajuustu ära süüa!".
sest koguselt on seda pirukat ikka tunduvalt rohkem
kui juustu oli.

kollase-tüki-kook

2011-07-10T22:04:00.003+03:00

kohupiimakook virsikutega.
selleks see kompott.
(kompotipildid on pildiblogis.)

ma ei tea ikka veel,
kuhu milliseid pilte panna.

kook on lihtne:
poest pärit muretaigen,
pagari torukohupiim,
mõned munad, suhkur
ja purk virsikukompotti.
vanillisuhkur ja sutsuke kaneeli ka.
seekord tegin ühe kohupiimaga,
tavaliselt panen kaks.

taigen eelküpsetada,
(12 minutit, 180C)
siis kohupiimasegu ja virsikutükid peale
ja umbes kolmveerandtunniks ahju,
umbes 170C

* * *

mulle meeldivad need mu helesinised totsikud ja taldrikud!

...

näkileib ja fetajuust

2011-07-10T15:11:00.005+03:00

selline hommikusöök siis.
peaks hullult tervislik olema,
feta on ju kreeklaste teema.
ja seal on ju palju üle 100-aastaseid inimesi :-D

ebamugav on,
et poes mitte kõike väikestes pakendites ei pakuta.
vahel tahaks leiba.
teised meil leiba ei taha
ja pool leiba on minu jaoks liiga palju.
veerand oleks ehk paras ports.
koorikleivad on küll väiksemates pakkides,
aga ma tahaks just päris leiba,
mitte leivakoorikuid.
tobe nagu osta, kui pool leivast lihtsalt ära kuivab.
leivasuppi nad meil ka ei taha.

nüüd siis söön näkileiba,
see vähemalt säilib.

väikesed lihtsad rõõmud

2011-07-02T12:03:00.003+03:00

suur helesinise servaga koogitaldrik.

täpselt paras mu kookide alla.
see helesinine serv on nii positiivne.

asjad on head:
nii, nagu ma ta nädal tagasi ostsin,
on ta ikka veel koogitaldrik.
ei ole vahepeal konnaks muundunud.

______________________________

tegelikult tahtsin ma valget pitsi osta...

2011-06-25T16:35:00.004+03:00

läksin kangapoodi,
mul oli sutsuke valget pitsi vaja.
valget pitsi polnud.
no oli,
aga sellist, nagu tahtsin, ei olnud.

või siis, et oli ka,
aga too oli oranž.

võtaks siis oranži,
pärast pole sedagi.

noh ja üldse,
kui ma mitte midagi ei osta,
on parkimistasu puhtalt mahavisatud raha.
peab ikka midagi ostma!

pealegi,
annab jumal pitsi,
küll annab selle juurde ka kanga.
kunagi.
hiljem.

kui kangapoe teise otsa jõudsin,
oli jumal kanga juba valmis pannud.
ostsin siis selle oranži pitsi juurde kangast ka.
et teeks seeliku või nii.
ainult pitsist jääb väheks.

aga niit?
sellist niiti mul nüüd kolme rulli kodus küll pole.
marssisin nüüd juba koos pitsi ja kangatükiga
tagasi poe teise otsa,
niiti otsima.

leidsin niidi ka.
ütlesin müüjale,
et tegelikult tulin ma üldse valget pitsi ostma.
"novot siis", naeris tema.

minu inglise suhkrutoos

2011-06-19T14:35:00.004+03:00

selline ilus väike suhkrutoos.
põhja all on kirjas "England".

väikest valget koorekannu näeb pildiblogis.
mõtlesin,
et pildistamise tarbeks soetatud asjakeste koht on pigem seal.

_ _ _

valge vaikus

2011-06-19T13:50:00.002+03:00

selline valge pühapäev.
mängisin natuke kaamera ja oma väikeste ilusate asjakestega.

väikesed ilusad asjakesed
on hingele head.

* * *

mhh,
need roosipuust vardad on liiga tumedad.
oleks pidanud bambusvardad võtma.

väike armas linnuke, raisk!

2011-05-18T20:06:00.004+03:00

hilisõhtu.
pime ja vaikne.
istun läpaka taga
ja kuulen: miski laperdab rõdul.
rõduuks on natuke paokil,
tõepoolest, MISKI laperdab.
lähen asja uurima,
otse rõduukse juures nurgas on lind.
tuterdab seal, tiivad laiali.

hmm?

ma tean seda lindu küll,
kujult nagu suur pääsuke,
hästi kiire lendaja.
nad elavad kusagil minust kõrgemal,
katusepiirde sees või kusagil.
vist on piiritaja.

nojah, et siis lind.
ja ei saa lendu...
äkki on juhmi peaga otse seina põrutanud
ja nüüd on sutsu uimane...
mhh, kui tal nüüd mõni kont katki on,
mida ma temaga siis peale hakkan?
tuppa tuua ei saa, kass...
jätan rõdule?
eks siis vist jah...

võtan linnukese õrnalt pihku,
et sätin ta kuskile mugavamale kohale toibuma.
ehk lendab ikka minema.
hmm,
ühe linnuportree võiks ju ikka teha,
paneks kassi teise tuppa kinni
ja laseks isatehnikul linnukest hoida...

krauh!
lööb väike linnukene oma küünised mulle sõrme.
assa!
valus ju.
aga noh, ega ma siis oma tundeid veel väljendanud.
ehmatan veel linnukese ära.

tõusin tasakesi püsti,
et ehk tahab linnukene ära lennata.

aga ei.
krauh! lõi ta ka teise jala küünised mulle sõrme.
aiaaaa! niutsatan mõttes.

no neil on ikka pagana teravad küüned!
ja kuidas saab nii peenikestes jalgades
nii palju jõudu olla???

ühesõnaga klammerdus see elukas mu sõrme külge.
mu kidurad sõrmelihased ei pakkunud talle vist piisavalt tuge,
igatahes üritas ta oma küüned ümber mu sõrmeluu seada.
äärmiselt ebasümpaatne elukas!

mõte linnukese portreest
asendus mõttega
"kuidas ma ta raisa nüüd sõrme küljest lahti saan???"

sirutasin käe pesukuivatusresti poole,
et ehk ta suvatseks sinna ümber kolida.
ikkagi stabiilne pind või nii.

eimiskit.
tal polnud vähimatki soovi
mu sõrmelt lahkuda.

möhh?
ei no tõesti, mis nüüd siis saab?
krt, mul on ju päris valus!
ja juba tükk aega.

et kui ma vanni leiget vett lasen
ja käe koos pagana linnuga vanni põhja panen,
et kas ta siis laseb lahti,
kui vesi üle pea hakkab tulema?

mõrtsukalik mõte küll,
aga perspektiiv,
et see elukas mulle igaveseks sõrme külge jääb,
ei tundunud just roosiline.

aga kui ta ei lase lahti?
no koolnukangestus või miskit.
et siis on mu sõrme küljes lihtsalt uppunud lind?
endiselt klammerdunud.
ega see oluliselt parem variant ei ole.

etjah,
mida ma siis nüüd teen?
seisan rõdul, mustas öös,
käsi õieli nagu vladimir iljitšil.
mingi pagana linnuke sõrme küljes.

mida üldse sellisel puhul tehakse?
sõrm valutab,
see oleks nagu perearsti rida.
aga see kuradi linnuke seal valutava sõrme küljes,
see võib perearstile mitte sobida.

veterinaar?
linnukesel raisal pole ju midagi viga,
tema lihtsalt istub.
ravida pole siin midagi,
loomaarst langeb ka ära.

päästeamet?
et helistan ja kurdan, et mul on linnuke sõrme küljes?
ilmselt ei tekiks neil kahtlustki,
et ma olen tõepoolest linnukesega helistaja.
"linnukesega" peas.
maitea, väga totter olukord.

vurr!
tegi linnuke.
ainsa hetkega suutis ta kõik oma nelikümmend kaheksa küünist
mu sõrme seest lahti haakida
et lõpuks minema lennata.

oeh,
lahti sain!
aga jah.
edaspidi päästan selliseid
"väikseid armsaid linnukesi"
vaid paksude keevituskinnastega.

_____________________

googeldasin.
piiritaja lendab kuni 220 km/h
hullvärk!
ja selle maas olemisega on tal mingi probleem jah,
väidetakse, et ta ei saa enam maast lendu.
elabki enamasti õhus...
mhh.
sellepärast siis.

...

2011-05-09T19:21:00.004+03:00

nüüd hakkasid nad siis LõhuOmaTehnika tänavat lappima.
(tuntud ka kui Tehnika tänav).

mingi jupike oli kinni pandud
ja liiklus ringiga kuskilt läbi Ameerika suunatud.
isegi foor oli sinna tekkinud.

see tänavajupp,
kust kollaste siltide järgi uuesti Tehnikasse sai pöörata,
oli varasemas elus ühesuunaline,
ja suunaga teistpidi.
nüüd siis oli sedapidi.

sõidame,
mingi kuudik minu ees,
mina tema järel.

pööramise koht.
kuudik jääb seisma.
mina ka.

liiklusmärgid
ja sildid.

no ikka selle kohta,
et enne oli teistpidi
ja nüüd on siis niipidi.

kuudik seisab,
mina ka.

huhh,
no on tänapäeval see värk ikka täpseks aetud!

silt ütleb,
et tänav on Tehnika tänavale saamiseks
õigetpidi-suunaline
alates 09.05

09.05
???

aga kell
on alles nii 08.55
ma arvan.
mul ei ole autos kella.

kas ma olen jälle tööle hiljaks jäänud?
või kui ei ole,
siis ilmselt jään.
oodates,
kuni tänaval sedapidi sõita tohib,
et tagasi Tehnikasse saab.

krt,
enne oli neil aega küll,
nüüd peavad viie minuti täpsusega oma töögraafikut.

kuudik hakkab tasahilju liikuma.
ilmselt on siis kell sealmaal,
et võib juba sõita.

...

kuupäev selgus hiljem.

irv.

rünt

2011-05-08T12:52:00.000+03:00

pross.
ojas jalutamiseks.

sinililled emale

2011-05-08T11:28:00.003+03:00

emal oli sünnipäev tulemas.
mõtlesin,
et peaks lõpuks laskma ühe pildi välja printida.
kingituseks.
talle meeldivad mu pildid.

"pildi?
mis pildi?" küsis isatehnik.

"nomaitea, mõne enda pildi ikka".
no kui siin majas üldse kellelgi
printimiskõlbulikke pilte on, siis minul.
pfff.

lappasin oma pildid läbi,
midagi nagu oleks,
aga jah.
põhimõtteliselt on tal õigus.
mul ei ole pilti!
mul tõepoolest ei ole pilti!

aga mul oli veel aega.
nädalakene.
ema sünnipäev on sinilillede ajal,
neist saaks vast sobiliku pildi küll.
et ei oleks liiga kirju ja kannataks elutuppa seinale panna.
mu olemasolevad pildid olid kuidagi liiga värvilised.

uurisin artprindi lehte,
kui ma esmaspäeval pildi viin,
jõuavad nad selle reedeks ära teha.
sobib.

* * *

neljapäeval tõstuki pealt graatsiliselt alla hüpates
tegi mu vasak pahkluu maandudes "niuts!".
mingi jublakas oli talla alla sattunud.
no juhtub.
kuna jalga raputades midagi küljest ära ei kukkunud,
kuulus asi ignoreerimisele.
ega midagi häda ju polnudki.

* * *

reedel oli vaba päev.
läksime siis põnniga metsa, sinilille otsima.
marssisime paar kilomeetrikest metsa sisse,
sinilillli ei olnud.
ja eelmisel päeval ärahüpatud jalg
hakkas kerge valuga endast märku andma.
lollakas!
tulime siis tagasi.
metsa serval leidsin ühe puhma.
sealsamas, kust enne metsa läksime.
irv.

ainult, et keegi oli sellel vist peal istunud.
ja siis veel kellelegi istet pakkunud.
ühesõnaga pilti neist poleks saanud.

* * *

laupäev.
tegime põnniga teises metsas pikema tiiru.
sinililli ei olnud.

nii 3-4 km autost eemal tuli vastu üks jalutav perekond.
ma muidu võõrastega ei räägi,
seekord küsisin, et kas sealpool, kust nad tulid,
sinililli oli.
"jaa, oli. aga see on seal kaugel, seal mäe juures.
üks puhmas."

mhh. üks puhmas.

mu vasak jalg oli vastikuks muutunud,
valutas kurivaim.
käia sai küll, aga haiget tegi.
talda inimese kombel maha panna oli valus,
päka sisekülg kannatas paremini toetada.
"akuutne ühepoolne lampjalgsus",
diagnoosisin käigu pealt.
pole hullu, et valutab ja lonkan.
kaaluks ma sada kilo,
siis oleks kindlasti palju hullem.

vot-vot, eksole.
kui eelmisel päeval sai natukene
ja suht viisakas radadega metsas tatsatud,
siis tänane trass oli suuresti lihtsalt maastik.
ilma radadeta.

niisiis, üks puhmas.
mul on neid lilli vaja!
ja mis tähendab "kaugel".
nad polnud mingid matkajad.
ammugi mitte mägimatkajad,
endal polnud kirkatki.
küll me...
ja panime põnniga metsa.

kilomeetrike hiljem oli meil sest mudas trampimisest küllalt,
mets oli vett täis.
põnn hakkas väsima
ja minu jalg, selle oleks võinud üldse koju jätta.

keerasime siis otsa ringi ja hakkasime auto poole tagasi minema.
kui auto juba paistis,
leidsime sinililled.
irv.
ühe puhma!

sooritasin siis oma klassikalise roomamisharjutuse,
midagi justkui sain.

"krt, miks me teda kohe ei märganud?"
vandusin omaette auto poole longates.

7-8 kilmeetrit maastikumatka
oli mu jalale kuidagi räsivalt mõjunud.

õhtul kurtsin kodus oma rasket saatust,
et sinililli lihtsalt ei ole.
"miks sa ei küsi???" teatas suurem poiss.
tema oli oma jeebiga mudas ukerdamas käinud
ja seal oli sinililli küll.

"pfff!"
mõtlesin oma valutavat jalga mudides.
ma ju sain oma pildi tehtud.

* * *

kolmas vaba päev.
hommikul kohvi juues hakkasid mind kahtlused piinama.
noh et äkki saaks sealt parema pildi.
või et oleks midagi valida.

kahtlused vaevasid rohkem
kui see õnnetu jalg.
jalal polnud häda midagi.
(tooli peal istudes.)

"kas lähme?"
küsisin põnnilt.
"teeme ainult väikse tiiru,
kauaks ei jää."

kolmas päev oli tulemuslikum.
see oli see päev,
mil põnn rästiku leidis.

seal oli tõesti sinililli.
küll pisut heledad, aga olid.

ise olin rahul.
mõelge, kui hea tütar!
murtud jalaga kolm päeva metsi mööda ringi roomates
ja mürkmadudega võideldes
ajab tema sinililli taga,
et emale sünnipäevaks pilt kinkida.

:-D

silmus-teelusikas nr.10

2011-05-01T20:27:00.003+03:00

ei ole photoshop.
tehniku teelusikas on.

tuli segane mõte.
rääkisin keevitajale,
et mõte tuli...

"hull mõte jah! too asjad kohale, teeme ära!"

sinine kollasega

2011-04-23T23:42:00.004+03:00

nüüd on mul selline periood siis.

tegelikult sai ikka muud värvi mune ka värvitud.

aga jah,
sinine kollasega tundub hetkel aktuaalne olema.
või siis akuutne.

euromüntidest

2011-01-07T22:43:00.004+02:00

rahvast oleks nagu totaalne vaesus tabanud:

siiani suht heal järjel olnud mehed
loevad pihust münte lauale.
justkui maksaks oma viimaste veeringutega...

kuidagi harjumatu on vaadata...

* * *

tegelikult on järsult suurenenud mündikoguse kaasaskandmine
lihtsalt tüütu.
ja see kogus suureneb kuidagi iseenesest.

varem ei tulnud nagu pähegi
hakata 100-kroonist arvet müntides maksma.
maksid ikka paberrahaga.

nüüd võib 6.39 eurot kenasti müntides maksta,
aga ei tule kohe selle peale.

nii need mündid kogunevad...

keegi on mu naelkummid sisse vehkinud!

2011-01-07T22:04:00.003+02:00

...jõudsin ma ükspäev järeldusele.

no nii halvasti ma ju ka ei sõida,
sellel peab mingi põhjus olema,
mõtlesin,
kui auto sabamine pool kurvis
minu soovitud trajektoorist pool meetrit kõrvale kaldus.

iseenesest ei midagi hullu,
aga ikkagi.

vot, mis tähendab,
kui lased autol paar päeva parklas seista.
teed olid sel ajal üle mõistuse libedaks läinud,
sõida nagu suverehviga!

* * *

(ma tean küll, et naastrehvid,
mitte naelkummid,
aga kesse kasutaks omaette vandudes sõna
"naastrehvid"?)

mamma õunakook

2011-01-05T22:28:00.004+02:00

ega mulle siis asjad ometi meelde jää,
teinekord hea siit retsepti vaadata.

1 klaas suhkrut,
2 muna ja
100 g võid
segada.

lisada
1 klaas keefiri
2 klaasi jahu
1/2 tl soola
1/2 tl soodat

ja siis igaks juhuks
veel natuke suhkrut
(seda poleks vist vaja olnud...)
pisut vaniljesuhkrut
ja sutsuke kaneeli ka.

taignasse segada
tükeldatud õunu
(üks suur ja kolm väikest on parasjagu)

kogu värk 23 cm vormiga ahju.

küpsetasin 15 minutit 180 kraadises ahjus,
siis veel 15 minutit 150 kraadiga.
tegelikult tuleks sutsu kauem küpsetada,
keskelt oleks õige pisut veel tahtnud.

jaanuaris me ei söö!

2011-01-01T21:22:00.003+02:00

septembris me ei joo...

eile mõtlesin:

vot jaanuaris me ei söö.

no ei jõua enam.

head uut aastat!

2011-01-01T20:05:00.001+02:00

paksud kapsad

2010-12-31T16:47:00.004+02:00

nonii, kapsas on täitsa olemas.

selline tume ja mõnus,
nagu juuru-vanaemal oli.

keegi nimetas seda paksuks kapsaks,
aga ma ei mäleta,
kas juurus
või on see nimi kusagilt mujalt.

kapsad on rammusad,
sealihaga ja puha.
nii et paljas pealevaatmine
mõjub figuurile hukutavalt.

orhidee

2010-12-31T13:08:00.002+02:00

tegelikult peaks praegu asju tegema.
liha ja kapsast ja värki.

aga mina pildin siin lille...

ohjah.

EEK/EUR paralleelkäive: siin alles läheb lõbusaks...

2010-12-26T22:18:00.005+02:00

Thela kirjutab siin krooni-euro paralleelkäibest.

ma juba mõnda aega urisen,
et jamaks läheb.

sest põhimõtteliselt peab klient saama
tasuda osa arvet pangakaardiga
(ja hea on, kui ainult ühe kaardiga.
võib ju ka mitmes osas, erinevate kaartidega, eksole...)
ja osa arvet sularahas.

no ma arvan, et peab saama.
siiani on nad mul alati saanud,
kuidas ma siis ütlen nüüd äkki,
et ei saa...

järelikult
kõige halvemal juhul soovib klient
maksta oma arve kolmes osas:
kaks erinevat kaardimakset
+ sularaha.

ja see sularaha võib vabalt tähendada:

mõned paberkroonid
mõned pabereurod
ja kuhi münte
(euromündid ja kroonimündid läbisegi,
sekka paar mõne tundmatu riigi käibelt kadunud münti
ja mõned roostes seibid),
mille hulgast pean vastu võtma vähemalt 20.- EEK jagu kroonimünte...

njah,
tegelikult mu kliendid hoiavad mind...
ehk nad siis viivad oma sendid ikka panka...
või kuhugi mujale.

loota ju võib.

translaator kiilus kinni...

2010-12-19T21:48:00.006+02:00

ajasin ükspäev meie venelannast monteerijapiigaga mingit asja.
ta saab eesti keelest natukene ikka aru ka,
aga minu vene keel on vist siiski parem kui tema eesti keel.
mul oli tehniline jutt ka,
nii et rääkisin vene keeles.
sedapidi tundus mõistlikum.

seletan siis oma värki,
kuni tema laginal naerma hakkab.

mhh???
et mis siin nagu naljakat on?

selgus, et olin keset lauset keelt vahetanud.
:-D

oli jah üks moment,
et ma ei teadnud ühte sõna vene keeles.

aga ega see mind seganud,
küllap ma siis eestikeelset sõna kasutasin...
igatahes rääkisin ma oma asja sujuvalt edasi.

AGA

mu ületöötanud aju
asendas selle puuduva venekeelse sõna
ingliskeelsega.

...ja jätkas sõnade väljastamist
inglise keeles!

nii olingi talle teise poole jutust
oma viletsas inglise keeles ette kandnud.

ega ma ise ei saanud arugi,
et midagi valesti on.

kui võõrkeel, siis võõrkeel, eksole.

.

translaator töötab omasoodu

2010-12-19T21:33:00.005+02:00

kummaline...

mööda blogisid kolades olen endale
mingi kokandusblogi lingi readerisse jätnud.
vaatan siis pilti ja loen juttu kah.

mu vene keel on ikka tõesti nigel,
no kõigist sõnadest nüüd aru küll ei saa.

aga ega see mind suurt sega,
üldiselt nagu mõistan ju küll, millest jutt.
kontekst ja värk...

kuni tekib kahtlus...
mumeelest peaks mingi sõna
kirjutatuna kuidagi teisiti välja nägema.

uurin siis natuke,
selgub
et olen sujuvalt bulgaaria keelt lugenud.

irv,
ise ei saand mitte arugi.

.

vot selliseid piparkooke ma tahtsingi!

2010-12-18T19:05:00.003+02:00

just selliseid,
valge-roosa ruudulisi.

see ei ole mu roosamaaniaga seotud,
teen igal aastal selliseid piparkooke.
no teistsuguseid teen ikka ka,
aga need valge-roosaga peavad olema.

vajatakse doonorit!

2010-12-18T16:17:00.007+02:00

ega kellelgi sellist surnud köögikombaini üle ei ole?

ma nimelt oskasin enda omal selle võlli puruks lasta.

et kui kellelgi selline surnud Philips kusagil seisab,
millel võll terve,
siis võiks asja üle läbirääkimisi pidada.

pühapäev hibiskiteega

2010-12-12T16:40:00.003+02:00

tegelikult oleks vaja
mõnd õhukesest klaasist teetassi
koos alustassidega.
midagi sellist, nagu siin lehel: link
ainult et odavamat :-D

vaatasin paaris poes ringi,
ei olnud mitte.
ema vaatas ka,
ei jäänud tallegi silma.

mul on piltimiseks vaja,
ise olen ma veendunud kruusi-inimene.

Barbie-maailm piparkookidega

2010-12-12T16:29:00.002+02:00

see, mis mu peas toimub,
hakkab mulle endale ka juba nalja tegema.

tegelikult mulle ju ei meeldinud roosa?

eriti veel selline, nagu see tagumine kauss.

(no selle valis poes põnn välja,
et
"ma endale võtan rohelise,
aga sina võta see.
see on ka ilus,
aga ma endale ei saa seda võtta,
see on tüdrukute-värvi.")

* * *

ausõna,
mu riietuses
see värvimaania ei kajastu!

ema tegi seeni...

2010-12-12T00:11:00.003+02:00

ema muutub igal sügisel rahutuks,
kuni lõpuks metsa ära putkab.

õhtuks tuleb ikka metsast välja,
aga järgmiseks päevaks kipub meelest minema,
et ta juba käis...

eks mul on sama veri,
ka mind veab metsa.
aga seente katsumisega on mul värk...

ühesõnaga korjab neid mu ema.
ja sisse teeb ka.
ilusti teeb, eksole!

Seda piparkoogiglasuuri ma rohkem ei osta.

2010-12-11T19:04:00.005+02:00

alguses oli nagu glasuur ikka,
siis aga hakkas sealt tuutust
mingit vedelat läga välja tulema.
äärmiselt ebaesteetilise välimusega läga.
võeh!

jajah, ma tean, et glasuuri saab ise ka teha.
olen varem teinud ka.
aga mulle meeldis see tuutu.
mugav ju, ei mingit mäkerdamist
glasuuri tuutusse ajamisega.
kõik on juba tehtud,
muudkui lõika nurk maha ja anna minna.

AGA JAA.

säilivusaeg oli sel glasuuril 15.12.2010,
täna on 11.12
võiks ju kõlbulik olla või...

ja kommi te ka ei saa, mul läheb neid vaja!

2010-12-11T16:26:00.003+02:00

"kuule, sellel lillel on õied ära tulnud,
kas need võib minema visata?"

"oota, ma vaatan.
ei, ei või.
mul läheb neid vaja!"

kuuma nõu alus (suhteliselt roosa)

2010-12-05T23:47:00.003+02:00

no ostsin jah puhtalt värvi pärast ühe toki lõnga.
Anchor Style Magicline,
50g/70m
suhteliselt jäme ja 100% puuvill.

mõte tuli ka,
mul on mõned sellised ümmargused klaasist küpsetusvormid,
millele pole nagu õiget kuuma-alust alla panna.
kudusin siis.
läbimõõt on 24 cm,
varras nr.3

ega iial ei tea ju,
kas alles jäänud lõngast piisab,
et veel üks ring kududa...

tundub, et oleks võinud ikka küll.
kuna mul igasuguste lõngajääkide vastu
juba kerge allergia on tekkimas,
tegin alles jäänud lõngast veel ühe kuuma-aluse.
kohvimasina kannu alla sobib kenasti,
kui mul peaks olema tahtmine seda kannu lauale panna.

.

veel üks maailm

2010-12-05T14:45:00.002+02:00

nemad on vist sukulendid.
hiiglama vahva maailm on!
siin hakkab juba universum tekkima.

inimesed on toredad

2010-12-03T22:36:00.003+02:00

täna oskas üks klient
mu üllatusest kokutama panna.
astus sisse ja ütles:
"sa tulid mulle meelde, kui seda nägin!"
ning ulatas mulle hea suure tüki
musta akrüülklaasi.

etjah ja aitäh...
ja hämm!

kunagi jutu sees mainisin jah seda musta akrüüli,
aga et selline asi üldse kellelegi meelde jääb...
rääkimata toomisest...

inimesed on toredad.
:-)

...seda roosam kleit!

2010-12-02T01:05:00.004+02:00

roosa periood kestab...
milline suurepärane värv, eksole!

kas see ongi vanaroosa?
hea värv on.

ja mul on lilli.
ja mul on klaasi nende piltimiseks.
ja mu töö segab mul elamist.
heh.

tubakapruun

2010-11-28T22:01:00.005+02:00

veel üks kootud linik.
läbimõõt 47 cm.
50-grammisest niidikerast jäi natukene järgi ka,
varras 3 ja 3,25
(nr. 3 ringvarras on kusagil "töös",
võtsin siis järgmise.)

muster on pärit yarnover.net lehelt,
see on kõige alumise liniku "Syvstjernen"
keskmine osa.
originaalis on lill seitsme õielehega,
ma tegin kuuega, muidu jääb väga lokkima.

kui mustrit allapoole kerida,
on skeem ka olemas.

roosa

2010-11-28T21:55:00.002+02:00

üks kootud linik.
läbimõõt 25 cm.

F

2010-11-27T19:38:00.003+02:00

kui mina laps olin,
õpiti tähti nii:
A nagu ahv,
B nagu banaan,
...
F nagu fanfaar...

põnn uuris ketšupipudeli silti.
"mis täht see on?"
"f"

"misasi??? tõhh?", ei kuulnud ta hästi.

"ei, ffff"

"???"

"no f, nagu fanfaar!"

"nagu misasi?", uuris põnn

nojah.
kust see laps seda fanfaari peaks teadma,
ega ta mingi pioneer ole.
pole tänapäeval mingeid fanfaare.

(kuigi jah, kui mina laps olin,
ega siis polnud banaane kah,
aga b-tähe sain ikka kuidagiviisi selgeks.)

"mis täht see siis on?",
ei jäta põnn mind rahule.

"f on.

F noh.

F nagu."

"kas F nagu f**k?"
küsib põnn.

"jah!
kas sa midagi muud ei tahaks lugeda?"
...

kaktusemaailm

2010-11-21T16:52:00.011+02:00

Oravake ütles, et kaktusepalavik on täitsa olemas...

me põnniga tegime sel suvel kaktusemaailma.
sellise:

* * *

poogats.
st. poogitud.
poest ostsin.
pärast lugesin, et poogatsid imevad ajapikku oma peremeestaime elujõust tühjaks. ja siis tuleb nad uue peremehe pähe istutada. või pookida.
ega see just eriti meelitav perspektiiv ei tundu, ma pole kunagi midagi pookinud.
aga ehk pole see keevitamisest eriti palju keerulisem.
või?
ja ehk on sinnani aega, praegu tundub see peremeestaim küll suhteliselt elus.

* * *

sellest viimasest pildist järeldub,
et põnni meelest on vorm sisust olulisem.
see okkaline asi all paremas nurgas
on minu meelest pigem kastan kui kaktus.
põnni meelest "see peab seal olema."

aga mis lill see on?

2010-11-21T15:21:00.003+02:00

kaks kuud tagasi pani lillepoe müüja need kimpu
teiste lillede vahele.
teised lilled närbusid ära,
need aga ajasid juured alla.

pistsin nad siis vette,
et vaatame, kaua nad nagu niimoodi...

õied pole neil just teabmis kaunid,
aga lehed on päris sümpaatsed,
sellised prisked.
et las ta siis...

nii nad mul kraanikausi kõrval vaasi sees siis elavad.
juured all ja jalgupidi vees.

eile avastasin raamatukogu ees lillekastis samasugused kasvamas.
õues.
ja meil pole ammu enam suvi.

et mis lill see selline on?

ja kui ohtlik ta on?
st. et kui see praegu veel õues õitseb,
siis on ta üsna vastupidav.
et kas ma peaks teda nagu jälgima,
võibolla koguni piirama,
et ta mu köögis ohjeldamatult vohama ei hakkaks?
pärast on nagu sosnovski karuputk...

hingesugulane

2010-11-21T01:17:00.004+02:00

nad ilmusid poodidesse juba mõnda aega tagasi.

punased okkad?
kahtlane...
et kas nagu need
pihustiga üle värvitud krüsanteemid?
mingi jõuluvärk või.

lillepoe müüja teadis öelda,
et nad on kohe päriselt sellised.
ei ole üle värvitud.

punane!
ja okkaline!
no ma tundsin kohe erilist hingesugulust tärkamas :-D

muigasin omaette,
et keegi võiks mulle sellise kinkida.

saaksin vihjest aru küll,
aga kuna see kaktus mulle meeldib,
ma ei pahandaks üldse.

aga jah,
või õigemini ei.
ei leidunud ühtegi vaprat.

kaktuste hulk poodides aina vähenes.

niisiis tõin ta ise ära.
muidu jään veel ilma, eksole.

toppisin ta poes kilekotti.
ja siis veel teise.
mille käigus ta mul kaks sõrme ära veristas.

kassalindile seadsin ta nii,
et kassapidaja saaks käsiskänneriga ohutult koodi lugeda.
vaatamata sellele suutis ta ka kassapidajat rünnata.

iseloom on tal tõesti äge,
autos panin ta istme ette põrandale,
koju jõudes oli ta mõlemad kilekotid ribadeks hekseldanud.

äärmiselt temperamentne elukas!
nüüd kükitab kapinurgal ja varitseb möödujaid.

...jõuluks peaks talle vist kõrvarõngad kinkima...

äkki ta on hiinlane...

2010-11-14T12:35:00.003+02:00

ostsin uued söögipulgad.
värvi pärast.

tegin siis mingit asjakohast toitu ka.
põnn uuris pulki,
et ikka ilusad ja nii.

mõtlesin, et las siis vaatab,
neid on viis paari,
küll mulle ka midagi jääb.

kui toit valmis sai,
tõstsin põnnile ka jahtuma.
kahvli panin ikka ka juurde.

ja kui see põnn siis sööma tuli,
siis võttis ta pulgad pihku
ja hakkas sööma.

hakkas lihtsalt sööma!

pulgad õigesti peos
ja käsitseb neid,
nagu oleks ta kõik oma kuus eluaastat
pulkadega söönudki.

nomaitea,
mina ikka õppisin seda värki,
vaatasin netist vastavaid skeeme
ja youtubest õppefilme.

ja tema
lihtsalt tuleb
ja lihtsalt sööb!

küsisin: "kas te lasteaias sööte pulkadega?".

noh et masuaeg,
kui neil lasta pulkadega süüa,
siis peaks toiduraha vähem kuluma,
palju nad siis ikka jõuavad...

"ei", vastab põnn.

"noh aga kuidas sa siis oskad?"

"aga multifilmides kõik karate-mehed söövad nii"
teatas põnn õlgu kehitades.

no ma tunnen ikka enda lastud õmbluse ära küll!

2010-11-12T20:18:00.006+02:00

irv.

keevitasin täna.
oli ikka kole küll.
mu õmblus nimelt.
paras porr.

no umbes nagu keskmine kolhoosimees oleks teinud.
mis iseenesest vbolla polegi väga hull.

tegelikult tundusid mõned kohad juba päris adekvaatsed,
no lootustandvad.

need õmblused jäävad pärast peitu,
nii et võisin vabalt mängida.
aga seal on igast segavaid detaile,
sirget õmblust suurt teha ei saanudki.

"kuule, kas ma neid karpide nurki ei või teha?"
küsisin keevitajalt.
et seal oleks hea sirgelt lasta...

"kas pärast lihvida tahad?"
naeris tema vastu.

no ei taha.
vist.

maasikapunane

2010-11-07T19:52:00.002+02:00

lõng: Madame Tricote Angora
100 gr / 500 m
40% angooravill, 60% akrüül
varras 3
kaal 100 grammi
mõõdud: pikem külg 130 cm
keskelt tipuni 56 cm
muster: Sulg ja lehvik

roosakirju

2010-11-06T18:03:00.004+02:00

lõng: G-B Wolle Batik
50 gr / 130 m
100% puuvill
varras 3
kaal 300 grammi
mõõdud: pikem külg 175 cm
keskelt tipuni 80 cm
muster: Sulg ja lehvik

no see jääb küll suve ootama.

Tico Tico

2010-11-06T17:56:00.003+02:00

lõng: Novita Tico Tico
1o0 gr / 400 m
75% vill, 25% polüamiid
varras 3
kaal 100 grammi
mõõdud: pikem külg 120 cm
keskelt tipuni 50 cm
muster: Sulg ja lehvik

ikka rätikud

2010-11-06T17:45:00.003+02:00

päikesekollane,
pööraselt hea värv.

lõng: Madame Tricote Angora Delux
100 gr / 550 m
80% angooravill, 20% akrüül
varras 3
kaal 100 grammi
mõõdud: pikem külg 135 cm
keskelt tipuni 60 cm
muster: Sulg ja lehvik

ei saa mina sellest normaalset pilti tehtud,
liiga hea värv on.

jälle üks krae

2010-10-17T17:36:00.006+03:00

jälle üks Elizabethi krae.

lõng Red Heart Fina DK
100% vill
50g/140 m
varras 3,25
kulu 100 grammi

mhh,
nüüd on mul nööpe vaja.
roosasid vist.

* * *

tegelikult jah,
mu kurk on kähe
ja sallid-kraed on igatahes abiks,
et mu viimane hääleraasuke ikka töökorras püsiks.

__________________________________________

nööbid ka olemas, K-luksist tõin.
isegi külge õmblesin.

üks väiksem rätik

2010-10-17T17:19:00.006+03:00

lõng: Novita Nalle Colori
150 gr / 390 m
75% vill, 25% polüamiid
varras 3,5
kaal 136 grammi
mõõdud: pikem külg 130 cm
keskelt tipuni 60 cm
muster: Sulg ja lehvik

paras salli asemel kanda.

algab villasokihooaeg

2010-10-17T17:04:00.002+03:00

lobisesime bossiga elektrivärgist.
noh et põnev ju,
ühendad juhtmed ära
ja siis lased voolu järgi.
ja siis kas juhtub midagi
(näiteks Üleüldine Suur Pimendus).
või ei juhtu.

"minu meelest on see juhtmete vedamine kergem
kui sokikudumine" teatas boss.
ja küsis: "kas sa sokki kududa oskad?"

mispeale ma vastuseks vaid midagi ebamäärast ümisesin.
vist natuke oskan...
ega tohi ju öelda,
et sokid tulevad mul tunduvalt paremini välja
kui juhtmete vedamine.
pärast äkki ei lubatagi enam juhtmetega mängida...

sokikudumise käigus pole ma veel kordagi maja pimedaks lasknud :-D

Baktused

2010-10-17T16:42:00.004+03:00

"mulle on uut salli vaja!"
teatas põnn.

näitasin talle Ravelryst ühte Baktust,
et kas selline sobib?

sobis.
põnn valis mu kodustest lõngadest ise lõnga,
tema tingimus oli, et ei tohi üldse kare olla.
Novita Kolibri tunnistati sobivaks.
"see ju puha akrüül..."
kobisesin mina.
aga võitlema ei hakanud,
tont temaga.
ku akrüül, siis akrüül.

niisiis esimene Baktus:
lõng Novita Kolibri,
100% akrüül
50g/105m
kulu 100 grammi.
varras nr. 3,5

mõõdud:
pikkus 110 cm
laius nurgast 25 cm.
mumeelest pisut liiga jäik.
ja pikem võiks olla,
aga lõnga oli vaid kaks tokki.

kui sall valmis sai,
teatas põnn,
et muidu nagu hea sall küll,
aga võiks pisut sinisem olla.

sinisem!

kui see lõng juba enne kudumist
minimaalselt sinine oli
(no see oli rohelisekirju),
mismoodi ma sellest siis sinise salli pidin kuduma???

kui sinisem, siis sinisem.
viisin põnni siis Karnaluksi,
valigu oma sinine lõng sealt ise välja.

valis.
jälle akrüüli.

teine baktus:
lõng Hit Colori
100% akrüül
50g/135m
kulu 114 grammi.
varras nr. 3

mõõdud:
pikkus 120 cm
laius nurgast 25 cm.

"vot selle ma võtan!" ütles põnn.
"aga selle rohelisega võid sa ju ise käia,
see sobib su rohelise jopega!"

tegelikult meeldib mulle endale ka see sinisem rohkem.

seekord siis soolased

2010-09-26T19:58:00.003+03:00

muretaigen.
täidis:

liha kahelt suitstutatud broilerikoivalt,
1 paprika
peotäis tilli
1 tops kodujuustu
2 muna + 1/2 klaasi hapukoort.

nagu ikka, 12 tükki.
tainast sai jälle 10 minutit eelküpsetatud,
siis koos täidisega veel 20 minutit nõrgemal kuumusel.

sõin ühe ära, käib kah.
no seente ja singiga oleks kindlasti parem.
aga toitev on see kraam nüüd küll.

makro-makaronivorm

2010-09-18T16:39:00.007+03:00

2 x Maggi Idea,
makaronid ja sink.
rõõsa koore asemel pakk hapukoort.
(kohvikoor kulub mul kohvi pealegi ära.)
lisaks läks veel üht-teist,
mis külmkapis leidus:
kaks paprikat,
kukeseeni üks pooleliitrine purgitäis,
pool karpi sulatatud juustu,
peotäis hakitud tilli.

hullult hea tuli see vorm.

sõna "makro" postituse pealkirjas ei viita mitte toidu kogusele.

selle pinnal oli faktuuri ja tekstuuri,
nii et näljased sööjad pidid ootama,
kuni ma oma (maastiku)pildid tehtud sain.

mhh,
see alumine pilt meenutab
freeform-heegeldamist...

pühapäevane lõhn

2010-09-12T19:06:00.002+03:00

kuidas pildistada lõhna?

muretaigen (pool kilo)
kohupiim (pagari kohupiim, 400 grammi)
3 muna
suhkur, vanilje, kaneel
mõned kollased ploomid

kõik see mahub kaheteistkümne muffinivormi sisse.
tainast sai pisut eelküpsetatud.

alkoholist ja üldse

2010-09-12T15:36:00.006+03:00

juuakse jah.
kes vähem, kes rohkem.
(no mõni ei joo kah.)

miks juuakse:
see on põgenemine.
kes põgeneb reaalsuse eest,
kes iseenda eest...

miks põgenetakse:
sest ei jaksa, ei oska, ei taha enam...

...et saaks hetkekski end jälle hästi tunda.

ravime oma elamise valu.
kes ühel, kes teisel moel.

statemendid
"mind küll ükski asi niimoodi jooma ei pane":
ei ole vaja oma jumalat õrritada,
jumala õppetunnid võivad karmid olla.

põhjuseid põgenemiseks on erinevaid.
olukorrad on erinevad
ja inimesed on erinevad...

ma ei arva,
et enda elamise valu alkoholiga raviv inimene
peaks ilmtingimata kuidagi primitiivne olema.
võibolla on ta hoopis tundlikum kui keskmine moralist.
võibolla mõistab ta maailma asju
ja iseenda lootusetust
sootuks sügavamalt,
kui talle näppu viibutav kaaskodanik...

* * *

oma olemuselt ei ole suurt vahet,
kas tarvitada alkoholi
või hulkuda metsi mööda ja piltitda f***ing jõhvikat.
mõlemad on lihtsalt vahendid,
hetkekski hea enesetunde tekitamiseks.
nagu ka muud asjad,
mis korrakski end hästi tunda lasevad.

kes joob,
kes pildistab,
kes maalib,
kes luuletab...

lihtsalt põgenemine reaalsusest...

igaühel oma "escape"-nupp.

nii mõnigi alkoholi tarvitamine
on pigem kui
lühiajaline ja tagasipööratav
suitsiid.

siinjuures näpuga vehkida-

kas oleks parem,
kui inimene oma elamise valu
ühekorraga ja lõplikult leevendaks?

...nööri abil...

nutt ja hala: bloglines pannakse kinni

2010-09-12T13:04:00.004+03:00

just.
bloglines läheb kinni.
halb.
ta on mulle aastatega armsaks saanud.

kantisin oma lingid
google readerisse ümber,
aga ega see reader mulle just väga ei meeldi.

eks ta asja ajab ära,
aga tahaks midagi bloglinesi sarnast.

oskab keegi soovitada?

mõnd netipõhist,
et kui mul peaks kunagi jälle tööl olema aega
kohvi kõrvale
oma lemmikblogisid vaadata,
et siis koduarvuti juba teaks,
et need mul täna vaadatud...

koju firefoxile haakisin külge
Sage ja Livebookmarksi,
aga need pole ka päris need...

no ei meeldi mulle,
kui mult mu lemmikasjad ära võetakse.

jääb oodata,
millal nad interneti hoopis kinni panevad.
urr!

hammas tuli ära

2010-08-21T13:50:00.005+03:00

"mis juhtus?"
tuli mees küsima,
kui esikust mu vihast turtsumist kuulis.

"veel üks hammas tuli ära!"

"oi, näita", ütles mees.

no näitasin siis.
kuigi mis tast vahtida,
ära tuli,
ega seda enam tagasi saa.
rsk.

no ma pole veel näinud,
et keegi mind sellise näoga vaataks!
mehe pilgust paistis segu
kahtlustest
ja
õudusest.

hetk hiljem tabasin muidugi asja ära,
järjekordselt olin ma midagi olulist ütlemata unustanud.

...et see tollipikkune hammas,

see ei ole mitte
mõni mu enda
seni varjatuks jäänud
kihvadest,
mis nikotiini ja kofeiiniga pargitud.

see on mu juukseklambri hammas.

kes kurat see veel on?

2010-08-08T00:44:00.007+03:00

maanteeservas lebas üks surnud loom.
mõnikümmend meetrit edasi oli teine samasugune.

kass see ei olnud.
rebane ka mitte.
koer?
kahtlane.

pidurdus
ja auto teeserva.

"mida sa NÜÜD plaanid?" küsis ema kahtlustavalt.
"eee,
no ma lähen vaatan,
mis elukas see on."

"kavatsed tast pilti teha?" uuris ema.

(ta oli just hommikul teistele rääkinud,
kuidas mu põnn
mulle pildistamiseks
terve tikutoositäie
surnud putukaid korjas.

no see priske korjus oleks kindlasti
mu kollektsiooni uhkuseks saanud!
pfff.)

"ei, ma tegelt väga ei taha surnd loomi piltida."
"no olgu, ma olen seni autos..."

käisin.
vaatasin.
ja tulin siiski autosse kaamera järgi.

ema: "kes see oli?"
mina: "kukkurkurat!"

ema: "???"
mina: "nojah. maitea, kas tal just kukkur on,
võibolla ei ole kah.
sel juhul on lihtsalt kurat.
ilma kukruta.

hammaste järgi tundub lihasööja olema.
mumeelest nägi kukkurkurat sarnane välja.
no ahv ta ka ei ole."

"äkki on mäger?" pakkus ema.
"mkmm, mägral peaks triibud näos olema.
sellel ei ole.
üks triip on küll,
aga see on teeserva märgistus.
see ei lähe arvesse."

"no aga kährik?"
"nokuule,
mäletad ju,
kährikust olid vanasti mütsid ja kraed.
ja kasukad.
sa tule vaata teda ise,
mis krae sellisest tuleks!"

ematehniku ema tuleb Tartusse

2010-08-01T18:26:00.004+03:00

järgmisel nädalavahetusel on Tartus Taskus laadapäev.
ema palus mul laua kinni panna.
ma siis panin.
ja lubasin ta Tartusse ka sõidutada.

tema teeb muudkui asju.
aga minul on loominguline kriis.
juba mitu nädalat on.
isegi pildid ei tule välja.
ja savitada nagu ka ei saa,
liiga soe on olnud.

...ja maa külmund...

täna hakkas looma,
tegin portsu kõrvarõngaid.
kui keegi tunneb,
et tal just selliseid vaja on,
võib muidugi sõna jätta ja omad kinni panna.
eks siis saab Tartus kätte.
või kusagil.

kui mu loominguline kriis üle ei lähe
(tühja ta läheb, eksole),
siis korjan lihtsalt savimummud kaasa
ja pakun neid.
ikka parem kui päris ilma.

maasikad

2010-07-04T14:25:00.002+03:00

selle suve maasikad kasvasid ise...

2010-07-03T01:45:00.004+03:00

üks lind,
tõenäoliselt mingi
Larus Faeceatus,
tegi mu auto jälle täis.

no mu parkimiskoht
on ühe eriti purgatiivse toimega
laternaposti all.

hea,
et meil lendavaid elevante pole,
kes seal posti otsas võiks peatuda!

kui eelmise rünnaku järel
parklas oma autot nühkisin,
pidas üks vene mees oma mersu lausa kinni,
selgitamaks mulle,
et ei ole vaja maha nühkida,
see toob raha!

nomaitea.

seekord lasin siis olla.
ikka kolmapäevast viking lotot silmas pidades.

aga ei.
eimiskit.

mhh,
et võiduvõimalus suurem oleks,
ma ostsin isegi lotopiletid!

aga jah,
kas jäi nüüd seda kajaka ekskrementi väheks,
või oli mingi muu viga,
mina neid miljoneid ei võitnud.

mhh,
ma oleks autopesula ostnud.

.

see kestab ainult kaks sekundit!

2010-07-03T01:20:00.003+03:00

"kas teil on hetk aega?
see kestab ainult kaks sekundit!",
kõnetas mind rocca keskuses üks häbelik noormees.

"kaks sekundit???
nagu Al Bundy...
aus poiss,
aga sellise aususega sa küll kuhugi ei jõua!",
irvitas pisike riivatu kuradikene mu peas.

mu tagasihoidlik naeratus pani häbeliku noormehe punastama.

tegelikult püüdis ta mingit küsitlust läbi viia.
no selle kaks sekundit ma ikka leian,
inimene tahab tööd teha,
see on ju aina positiivne.

eesti keel polnud tal just väga hea,
aga kahepeale saime ikka kirja
minu turismialased eelistused.

noormehel leht täidetud,
keksisin minema.

"ahjaa, te võite midagi võita!"
hüüdis ta mulle järgi.

nonoh,
ikka hea,
kui võib midagi võita :-D

naine olla ei ole kerge!

2010-07-01T20:33:00.004+03:00

Triangel põhjendas tööle hilinemist.

just!

ka mina jään tihtipeale sel põhjusel tööle hiljaks,
et õigete kõrvarõngaste valimine
lihtsalt võtab aega.

mu boss
abielumehena
ja kolme tütre isana
kas mõistab mind
(milles ma kahtlen, ta on siiski mees)
või liigitab selle põhjuse force majeureks.

"naine olla ei ole kerge!"
ütlen ma ikka.

ükspäev oli olukord lausa nii lootusetu,
et viskasin kodus tangid-värgid käekotti
ja keerasin uue kaelakeega sobivad kõrvarõngad
kontoris hommikukohvi juues kokku.

no mis sa hädaga teed, eksole.

kui lihtsalt ei taha süüa...

2010-07-01T13:52:00.004+03:00

mõtlen, et sööma siiski peab.
võtan külmkapist asju.
panen taldrikule.
püüan ilusti panna,
et äkki mingi visuaalne stiimul või nii...
no ma tõesti ei taha.

no ei,
ei lülitu sisse.
ei taha.

siis tuleb mõte.

MÕTE.

nähh, vale taldrik sai võetud.
sinine oleks vist hea olnud.

tõstan ringi?
ei tõsta,
ei kannata tõsta, segi läheb.

vean taldriku oma pildistamislauale,
teen mõned pildid.

võtan mälukaardi ja taldriku,
siirdun arvuti juurde.

kuni pilte näpin,
söön oma modelli ära.

tehtud.

kodujuust heeringa ja tomatiga.
söödud.

selle nädala värvid

2010-07-01T13:18:00.003+03:00

uitmõtteid ... kalastamisest

2010-06-27T12:56:00.006+03:00

käisin rabas,
kõik on seal nii, nagu enne.
või pareminigi veel.

järve ääres linnutorni all istus kalamees.
ta pööras pead, kui kuulis mind tulemas.
tõstsin tervituseks käe.
ta noogutas.

ilmselt oli see me mõlema jaoks
piisavalt palju sotsiaalsust.

istusin natuke aega,
vahetasin objektiivi ja vaatasin,
kuidas ta püüab.

olen mõelnud, et kalastamine
on ka muidu hea hobi...
istud omaette kuskil vee ääres
ja lihtsalt oled.
levist väljas...

ainult et kui mõni kala
peaks väga pealetükkivalt
konksu otsa ronima...

piltimine on selle poolest mõnusam,
et ma ei pea pilte kohe koju jõudes näppima hakkama.
neil ei lähe silmad punaseks
ega lähe nad hapuks...
ja köök pole ka pärast soomuseid täis.

heh.

see, et ma kala püüda ei plaani,
ei tähenda veel,
et ma ei võiks mõnd kalakohta "sisse sööta".

võin kuivanud saia ju niisamagi kaladele viia.

või on neil mingi "õigustatud ootus",
et kui ma saia viin,
et siis peab millalgi lisanduma ka
(konksuga) lihatoit?

no siis saavad nad küll tünga,
mul pole konksugi.

või no tegelikult on mul sadu konkse.
aga need on kõrvarõngaste omad.
tamiili on mul ka,
pärlite jaoks.

...eee...
mismoodi need põhjaõnged välja näevadki?
:-D

...sest tegelikult
annab jahipoe landilett
igale kõrvarõngapoele silmad ette.
nii edevat kraami,
millega kala püütakse,
ehtepoest naljalt ei leia!

mõne vähem trenditeadliku kala
võiks ehk kõrvarõngagagi kinni püüda.

landipilti mul pole,
jääb siis võhumõõk,
ikka rabaservast.

2010-06-24T21:24:00.000+03:00

kaks kaelakeed ootavad uusi omanikke

2010-06-20T20:28:00.004+03:00

asi hakkab üle mõistlikkuse piiri minema.
mistõttu need kaks kaherealist
võiksid endale uued perenaised leida.

kumbki koosneb kahest eraldi keest,
lihvitud klaaspärl on 8mm läbimõõduga,
kee näib habras ja naiselikult õrn.

keede pikkused on 74 ja 82 cm,
metall- vask.

komplekti hind 125.-
lisandub postikulu.
igatsustasu hinna sees.

kui soovi, võib saada ka sobivad kõrvarõngad.

keede pikkused on 66 ja 78 cm,
metall- pronks.

komplekti hind 125.-
lisandub postikulu.
igatsustasu hinna sees.

kui soovi, võib saada ka sobivad kõrvarõngad.

sellised siis.
kui end liigutad,
elavad keed su rinnal oma elu ja püüavad pilke.

*

üks kaelaehe

2010-06-20T15:12:00.001+03:00

polümeersavi

peaasi, et võti ära ei kao!

2010-06-20T13:39:00.003+03:00

"vaata, et sa võtit ära ei kaota!"
ütlesin põnnile,
kui ta mulle sahtlist avastatud kohvrilukku näitas.

"ei kaota!"
kinnitas põnn.

mängis lukuga natuke aega,
siis tuli mulle näitama:
"näe, ma panen selle nüüd sahtlisse tagasi,
aga ma panin võtme nii,
et see nüüd kindlasti ära ei kao!"

ega ei kao jah,
pole kahtlustki.
ainult et
jah...

kruvikeerajast oli ka seekord abi...

hirmu ja õuduse jutt

2010-06-17T22:08:00.004+03:00

käisin täna kolamas.

huvitaval kombel oli türisalu panga pealne parkimisplats
täiesti tühi.
ilus päksepaisteline ilm
ja ei ainsatki autot.
tavaliselt seal inimesed ikka merd passivad...

võtsin oma kola kaenlasse ja suundusin allapoole.
seal suurte puude vahel on lohkusid,
kus enamasti tuult ei ole.
mõtlesin, et vaatan sealsed lillekesed üle.

tuterdan mina siis põõsaste vahel,
kui järsku keegi kuskil ütleb midagi.

hmm.
tegelikult ma väga inimlembene ei ole.
metsas kolades kaon tavaliselt üldse peitu,
kui inimeste hääli või samme kuulen.
no ma ei ole sotsiaaalne...

lipsasin ka nüüd põõsaste vahele,
et lähen eemale ära.
ju siis on mõni seltskond ka siia võssa endale platsi leidnud.
tavaliselt läbustavad nad küll allpool, mere ligi.

enda meelest olin juba kaugel,
kui üks mees jälle midagi ütles.
mida täpselt, ma aru ei saanud.
"ole ....."

assaraisk,
seepeale saavutas mu pulss 200 rpm-i!

ma olin piisavalt kaugele tulnud
ja piisavalt mõttetus suunas,
radasid vältides.

kas mingi tont jälitab mind???
kuulatasin- eimiskit.
kükitasin maha ja ootasin-
eimiskit.
ilmselt on ta kannatlik varitseja...
"ole..." ???
"ole paigal?" või mida???

tahab ta mu fotokola?
või mingi maniakk?
üks ei välista teist.

kaamera oli nagunii statiivi peal,
sikutasin vaikselt statiivi jalad pikaks,
et võtan ja lajatan talle oma kalli kaamera
objektiivi pidi näkku kinni.
ilma võitluseta ma ei alistu
ja tervena ta mu kaamerat ei saa.

aga meest ei paistnud kusagil
ja kuulda teda ka ei olnud.

hakkasin vaikselt minema hiilima,
aju töötas täispööretel,
et kuhupoole nüüd targem oleks...
suurele teele...

ja siis öeldi mulle jälle...
seekord ma õnneks kuulsin,
MIDA see mees mulle ütles.

"olete jõudnud sihtpunkti!"

assa vana vikat!
#¤¤#"¤%"¤#%#¤ !!!
!!!
!!!

noh,
tegelikult mõtlesin ma ikka tõsiselt ebatsensuurete sõnadega.

see kuradi gps
või ungaripäraselt gepeš...
see neetud riistapuu
oli end mu kotis ise sisse lülitanud.
aargh!

no hea,
et ma merest kaugel olin.
ma oleks ta raisa merre visanud!

ma pole ikka väga ammu niimoodi ehmatanud.

* * *

paar päeva tagasi sisestasin sinna
vääna jõe suudme koordinaadid,
et ehk gepeš siis ütleb mulle,
milline teeots sinna lähemale viib.

gepeš pobises mitu päeva rahulolematult,
sest ma ju liikusin autoga küll,
aga ei pidanud ta juhendamist millekski.
no ma ei läinud tookord kolama...

ja nüüd ta reo siis avastas,
et ma olen lõpuks ometi
kuskile enam-vähem õigesse kohta jõudnud.
mispeale ta end ise sisse lülitas,
et mulle rõõmusõnumit teatada.

eksole.

a ma pidin infarkti saama.

.

uus nahk

2010-06-13T22:49:00.003+03:00

tegin siin väikse virtuaalse väskenduse.
natuke vajab veel nokitsemist,
aga üldiselt mulle päris meeldib.

pühapäev

2010-06-13T14:46:00.000+03:00

midagi kummalist...

2010-06-13T12:49:00.006+03:00

avastasin, et mu pildiblogisse viidatakse mingilt kummaliselt lehelt.
st. leht ise polegi kummaline,
aga et sealt viitab mu pildiblogisse,
see on ikka küll.

leht ise on siin.

ühtegi linki näha ei ole
(linkide kiri on tausta värvi),
aga kui lehe alumisel tumedal osal hiirega ringi sõita,
on seal linke küll ja veel.

on kellelgi aimu,
mis värk sellega siis nüüd on?
miks need seal on?

lehe koodist leidsin terve hulga linke,
mõned neist ka eestikeelsed.

edit: võtsin selle joru siit maha,
kel huvi, leiab niisamagi üles.

nüüd põgenen häbenedes, nagu aus narkomaan kunagi...

2010-06-11T22:29:00.002+03:00

...ütlesin Ülle Kaljuste häälega
peale järjekordsete väljaminekute sooritamist.

"head õhtut!"
vastas Rocca pärlipoe müüjaneiu
mõistvalt noogutades...

"siin peaks üks pank olema"...

2010-06-11T21:53:00.004+03:00

...arutas ema omaette,
kui Keila-Joale sõites Türisalu silti nägi.

"kaksisvee-kaksisvee-kaksisvee-punkt"
mõtlesin.
aga ei öelnud midagi.

üles jõudes keerasin auto parkimisplatsile,
aega meil oli,
no vaatame siis selle panga üle.

"see ei ole üldse nii kõrge"
ütles ema
kui ma arvasin,
et ehk ei ole vaja väga seal serva peal kõõluda.

ah et ei ole kõrge...
nonoh!

vaatasin kella.
meil on ikka veel aega.

siis vaatasin oma 10-sentimeetrise tikk-kontsaga kingi.
need mul igapäevased,
no ma olen nii pisike,
et madalama kontsaga ei ulataks mul jalad püsti seistes maha.

nomaitea.

see trepp, mis panga paremast servast alla viib,
on küll vaid nime poolest trepp.
(hiljem selgus, et peale minu ei nimeta keegi seda trepiks.)

no ei tundu hea mõte...
tavaliselt ma ikka matkapapudes seal käin...

teisest küljest,
tavaliselt on mul siis ka üle 6 kg kola kaasas.
kaamera ja kuhi klaasi jne.

seekord vaid käekott.
suhteliselt tühi.
st. sinna oleks saanud mahutada veel
kaks pakki piima ja pool lapikut leiba.
mida seal ei olnud.
noh et kott on ju kerge!
suhtume positiivselt!

kuna ema kohalikke olusid ei tundnud,
ei osanud ta mind õigeaegselt mõistusele ka kutsuda :-D
siis, kui ta aru sai,
mis hull mõte mul oli,
oli juba lootusetult Hilja.
ja Salme ja Leida...

ja me käisimegi seal all ära!
polnud nii hull midagi,
tõelist tibi mingid kontsad ei takista!

igatahes tunnistas ema alt üles vaadates,
et on ikka kõrge pank jah.

all meenus mulle pisiasi,
et tegelikult
on mul auto pagasiruumis
kolm paari kummikuid...
tikk-kontsadeta kummikuid.
irv.
neetud alzheimer, eksole.

* * *

igatahes on see temp mul nüüd tehtud.

täna oli hea kolleegidele seletada,
et tegin midagi sellist,
mida nemad küll järgi ei tee :-D
et sportlik saavutus.

"ei tee jah..."
nõustusid nad, kui asjast lähemalt kuulsid.

no nad mul ju mehed,
nad ei kanna selliseid kingi...