linnupojajutt
käisin eile tuttavaid linde üle vaatamas.
rannas olid maas tiiru tiivad,
koos luudega.
peotäis sulgi lisaks...
rebane?
poegade mamma seisis pesakivi otsas.
aga poegi ei kuskil...
nad ju kippusid rannas kivide vahel tuterdama,
kui juba mina nad leidsin,
asi see siis rebasel, eksole...
lonkisin randa mööda vastupäikest,
ei ole.
meres pesakivi ümber ka ei ole.
liiva ja mere vahel on võigas adruriba.
paks, pehme ja haisev.
veepiirile minek on paras jama.
iial ei tea, kui paks see adrukiht on.
ei taha nagu seda ollust oma kummikutesse...
pmst saaks muidugi meres pesta.
jalgu ja sokke ja kummikuid.
aga mere ja maa vahel on adru...
tagasi maale ikka ei saa.
ma pole päris kindel,
et ma end adruste jalgadega autosse lubaks.
(peaks vist autosse kanistritäie pesuvett ka veel varuma...)
oleksingi juba peaaegu tagasi pöördunud,
aga poegade mamma oli õhku tõusnud
ja kisas mu pea kohal...
no ega ta niisama ärevusse ei satuks,
küllap on ta pojad siiski alles...
olidki :-)
ujusid hoopis teise kivi tagant välja.
nad on vist natuke kasvanud
ja pole enam nii juhmid kui enne.
nii ligi mind enam ei lastud.
Sildid: pildijutud
eile ma arvasin,
et tegin oma senise elu parima pildi.
täna arvasin jälle,
juba järgmise pildi kohta.
rohkem linnupojapilte
pildiblogis.
Sildid: pildid
Sildid: pildid
no sports!
käisin metsas.
hea oli.
ainult et tagasitulekuga läks kiireks.
ja mingil imelikul põhjusel
oli mu auto
sel kiireksminemise hetkel
täpselt teises metsaservas.
nii et kiirmarss läbi metsa.
täisvarustuses.
nagu mingi erna retk.
sain ikka naha märjaks küll,
mu fotokola nimelt kaalub üksjagu.
ma pakun, et nii kuus kilo.
muidu nagu polegi vist palju,
aga ma ise olen selline niru.
(või siiski.
kuus kilo kaaluks näiteks kuus pakki piima.
no see peab ikka püstiloll olema,
kes metsa minnes
kuus pakki piima
kaasa lohistab!)
metsaservas tegi üks
jooksma tulnud mees
mingeid venitusharjutisi.
mõtlesin, et küll on hea,
et mina spordiga ei tegele.
muidu peaks äkki ka
mingeid harjutisi tegema.
no kesse jõuab,
nahk niigi märg!
kohendasin aga koti mugavamalt selga
ja trampisin tempot hoides edasi.
sport oleks selge liialdus!
no sports!
üks pilt ka.
mingi orhideeline?
või muidu ideeline...
metsast leidsin...
Sildid: pildijutud
sõnajalaõis
tegelikult on see vaid väike laanelill.
ühele tähtsusetu lible,
teisele metsa armsaim õis.
keegi ei tea,
kui palju laanelilli
sõnajalaõite tagaajamise tuhinas
hoolimatult maasse tallatakse.
mõned mummud
täna on rahulik päev.
piltisin pärleid.
enam-vähem sellised nad ongi.
mis neist saab - ei tea...
Sildid: savi
et kas mulle siis meeldis...
...see eelmise jutu Sigma 150.
heh, need asjad pole nii lihtsad...
vägagi meeldis.
...ja siiski soetasin algatuseks väiksema fookuskaugusega ja kergema.
sellise suure toruga rohu sees ukerdamine polegi nii lihtne.
kõik mu senised torud on suumobjed, keerad aga rõngast ja asi "kaaderdub" ise.
et fiksfookusega oma "objekti" korralikult kaadrisse saada, tuleb kogu oma atribuutikaga edasi-tagasi manööverdada ja statiivi kolm jalga suudavad sealjuures igaüks viiel moel kuhugi taha kinni jääda :-)
(tõsiselt, varem tundus maapind kuidagi siledam.)
ja need pisikesed asjad, mis makrotamiseks sobivad, on tihtipeale vägagi maadligi. nii et kogu see manööverdamine toimub paremal juhul kükakil või käpuli.
eks hind mängis ka rolli.
ja arvamus,
et ma pole veel nii head toru väärt.
õpin ja harjutan, küll jõuab.
kui isu enne üle ei lähe.
nii et nüüd on mu uueks sõbraks
Sigma 105 F2,8 EX DG Macro.
joonistab küll, päris hea toru on.
ainult ma ise ei tule veel järgi,
arenguruumi mul jätkub.
pohlal on ilusad õied
* * *
muide,
kogu see fotovärk sai alguse sellest,
et ma ei suutnud aasta tagasi
seebikarbiga
oma käevõrudest
normaalset pilti teha.
see Sigma 105
on pärlite piltimiseks
kohe päris käepärane toru :-)
Sildid: pildijutud
juhuslikud: teine (jumal on hulluks läinud...)
makroobjektiiv...
sigma 150mm
tahaks proovida.
et ma ju ei tea, kuidas see tunduks...
niisama umbes ei saa ju ka osta.
unistada võib, seda jah.
mul pole ainsatki tuttavat canoniomanikku,
kellel selline toru oleks...
ja minna paluma kedagi,
et äkki ta annaks enda toru mulle mängida,
ma luban,
et ei tõuseks isegi püsti mitte,
et esmakordselt avalduva ootamatu langetõvehoo peale
pikali kukkudes
objektiivi mitte kahjustada...
seisa kõrval ja valva,
aga anna mulle oma toru proovida...
no sedasorti jutt
täiesti võõrale inimesele,
see ületaks mu võimete piirid ikka kaugelt.
mingil juhul ei läheks ma kedagi
sellise jutuga tülitama.
nii et jah,
unistada võib.
isegi Sigma 150 proovimisest...
muidu aga mässan oma rõngastega edasi.
* * *
metsaäär mere kaldal.
korjan autost oma kola,
et metsa püherdama
(no makropiltimist imiteerima)
minna.
tuleb veel üks auto.
sealt tuleb mingi mees.
mul on ilmselt inimvihkaja ilme,
küsib, kas tohib tülitada...
tohib.
et otsib majakat.
mhh.
soovitan tal läbi metsa randa minna,
et seal ehk midagi on.
no üks vildakas meremärk või miski asi on seal küll...
metsast tuleb veel üks mees.
see kolmas auto on ilmselt tema oma.
miski tema kaelas paelub mu pilku.
heh, punaste kirjadega Canoni kaelapael...
on asju...
otsustan sotsiaalne olla,
ütlen tulijale
"statiivijalutaja, jah?"
"jah", naerab tema rõõmsalt vastu.
"ta otsib majakat",
osutan teisele mehele.
metsast tulnud mees seletab teisele midagi.
lülitun välja,
ta käest pandud statiivi küljes
on objektiiv.
Sigma 150!
!!!
kükitan ja vaatan seda,
poodides neid ei ole,
nii et ma pole sellist isegi katsuda saanud...
kui majakajutt lõppes,
ütlesin metsast tulnule
"see on mu unistuste obje."
huhh!
nüüd lihtsalt minema minna oleks vist imelik?
midagi peaks vist veel ütlema?
esitasin paar kahtlase väärtusega küsimust,
mis mind mõnda aega vaevanud olid.
ta seletas lahkesti.
siis aga sai mu sotsiaalsushoog otsa,
tänasin
ja kadusin metsa.
siin on liiga palju inimesi!
* * *
piltisin
ja vandusin oma hingeelu.
et oli ju,
Sigma 150,
käeulatuses...
ja ma ei võinud isegi küsida mitte,
et äkki ta lubaks...
ilmselgelt ei tule sellist juhust enam kunagi.
ja ma ise lasin selle käest.
mis ei peaks mind ometi üllatama...
ongi paras mulle lollile.
ukerdan kannikest sihtides rahulikult edasi.
mis siis ikka...
"tere jälle!"
lähevad põõsad kahte lehte.
???
seesama Sigmaga mees...
"vaatan, sul on Canon.
et äkki sa tahad mu 150-t proovida?"
eee...
jumal ON olemas,
mõtlen.
ja nüüd on ta siis puhta hulluks läinud, see jumal.
selliseid asju ei juhtu!
põrnitsen meest nagu ilmutist.
lõpuks taipan vastata:
"tahaksin,
kui see mingit tüli ei tekita..."
heldeke.
ilmselt vahin teda täiesti totaka näoga.
"lähme sinnapoole",
viib ta mu tuulevaiksesse lohku mere kaldal
ja ulatab oma statiivi koos objega.
uskumatu!
selliseid asju ei juhtu!
jumal ON hulluks läinud!
mõtlen mina.
muid mõtteid ei esine.
põrnitsen läbi okulaari,
no midagi ei näe :-(
ta aitab mul mingi lillekese fookusesse saada.
edasi läheb kergemalt,
saan ise hakkama.
vahepeal tekivad küll süümekad,
et teise inimese aeg ja nii...
aga ta ütleb, et ma ei muretseks, kõik on hästi.
mängin ja ukerdan rohus rohkem kui tunni.
delikaatne mees on.
võttis mu "testivõitja"
ja mängis sellega eemal.
heh,
endal on vist canoni 100-400 toru.
lõpuks sai mu südametunnistus võitu.
"et siin põõsas on üks liblikas...
kui sa tahad..."
haakisin oma fotoka ta obje küljest lahti.
"liblikas jah", võttis ta liblika üle.
sahmerdan oma fotokoti kallal.
"jääd sa siia loojangut ootama?" küsib ta.
"ei, sinnani läheb veel mitu-mitu tundi aega"
leian mina.
longime koos autodeni.
ta sõidab minema.
* * *
istun ja mõtlen...
et jah.
öeldakse ju,
et olge oma soovidega ettevaatlikud,
et need võivad täide minna.
et mida ma veel kokku soovinud olen???
tule taevas appi...
Sildid: elu, soovid ja unelmad
juhuslikud: esimene
õhtu...
tulen päikseloojangut piltimast, ootan lifti.
keegi tuleb veel.
ma ei vaata ta poole.
meesterahva jalad.
mingi asi. mitte just toigas.
hämaras ei paista hästi.
monopod? see ühejalgne statiiviasendaja?
ee, monopodil pole rulli.
sellel on.
siis on spinning, otsustan.
kilekott.
kirde saia oma.
vett täis.
vesi?
???
kotis ujub kala.
selline rohekas ja priske.
kalamees oli mu pilku vist jälginud.
"koger", teatas ta.
"ahah", mõtlesin
ja naeratasin,
kogrele.
"ma olen mitu päeva kalal käinud,
mitte midagi pole püüdnud.
ja vot täna siis sain selle kätte!"
see koger oli vast oma viisteist sentimeetrit pikk...
võibolla on tal kodus kass...
noogutasin kogrele,
nii seltskondlikkuse mõttes.
"homme viin ta tagasi
ja lasen lahti..."
ütles mees.
lift tuligi.
sõitsime vaikides.
kõik oluline oli juba öeldud.
Sildid: sada aastat üksildust
