ematehniku asjatamised: märts 2009

22 märts 2009

titepapud

papud või sokid.
tallapikkus 8,5 cm.

21 märts 2009

vist selle talve viimane jää

...olen iseenese poolt tunnustatud mudafotograaf...

nomaitea.
et Sigma AF 70-300mm F4,0-5,6 DG APO Macro...
ei saa mina selle toruga teravat pilti,
lihtsalt ei saa.
pildistan statiivilt,
puldiga.
tuult ei ole.
maavärinat ka (vist) mitte.
eimiskit.

nüüd olen jõudnud selleni,
et teravustan käsitsi.
on parem küll.
aga mitte piisavalt hea.

kindlasti on lohutav netist lugeda,
et Sigma 70-300... polegi mõeldud pildistamiseks,
seda toodetakse hoopis hoiatuseks inimkonnale...

või et selle toru jaoks pole statiivi vaja,
sina võid tema koos aparaadiga betooni valada,
ja ka see ei muuda midagi paremaks...

siiani arvasin, et viga on minus...
nüüd ei teagi...

sest üks teine samasugune toru
ühe teise kaamera ees
teeb ju teravat pilti...

ah,
ma ei taha sellest rääkida!

* * *

aga muidu saab seda toru kasutada küll,
ma nimelt vaatan selle abil läbi fotoka,
et kas üldse on mõtet kaugemale minna,
kas seal midagi põnevat on...

no näiteks tuvastasin sel moel,
et eemal,
ahvatlevalt otse ranna ääres ujuv must luik...
...koosneb betoonkärakast
ja raudpostist.

hea ju,
et ei pidanud lähemale minema...
et haruldast luike mitte minema hirmutada,
oleksin viimased meetrid ilmselt
kivide taha varjudes
roomates läbinud...
irv.

Sildid: pildijutud, urinad

11 märts 2009

makrokokanduslik katsetus

veel üks "vaese mehe makro".

Sildid: pildid

10 märts 2009

kõrvalteed on libedad!

käisin pühapäeval piltimas.
päike paistis ja ilm oli nii kevadine,
et statiivil hakkasid jalad sügelema.

"kõrvalteed on libedad!"
soovis isatehnik mulle lahkumisel.

jajah, või veel.
mis sa arvad, et ma mingist rullnoklisest lõbust
talvel platsi peal driftimas käisin või???
asjadel on põhjused.
ja autoga jää peal tuterdamise põhjus oligi just see,
et suudaksin hea õnne korral
ka libedal teel püsida.

ühesõnaga tähendab "tõsiselt libe tee"
sellist teed,
mis on kaetud kiilasjääga,
mis omakorda on kaetud veega.
ja vaatamata sellele,
et paari meetri laiuse tee servad
keskjoonest meetri võrra madalamal on,
püsib vesi ikkagi teel.

see kõrvaltee oli tõsiselt libe...
aga üle mitme aasta pikkuse talve
oli ometi kord jälle pildiilm.
noh ja tagasi pöördumiseks
oleks ma pidanud seisma jääma.
mis kohalikke jääolusid arvestades
suht utoopilise üritusena näis.
tee nimelt läks järsult allamäge.
mere ääres kipuvad millegipärast kõik teed
allamäge minema.
eks ma pärast pööran ringi...
või millalgi...

igaks juhuks ma päikeseloojangut ootama ei jäänud.
paari kilomeetri sügavusel metsas saadud kogemus ütleb,
et peale päikseloojangut võib mõnedel juhtudel pimedaks minna.
parem ikka valges tagasi suurele teele sõita.

piltisin mõned tunnid
ja asusin tagasiteele.
seekord tõmbasin oma fotokoti
turvavööga istme külge kinni.
(!)

esialgu läks kenasti.
noh ja tee kõige kitsamas kohas toimus see,
mis kõige kitsamas kohas just alati toimubki.
keegi tuli vastu.

tõmbasin teeserva.
või natuke rohkem.
teisel pool servas olid puud,
vastutulev maastur poleks muidu läbi saanud...
noh ja kuna ta on maastur,
siis jaksab ta mu ehk häda korral välja sikutada.

jess, mööda mahtus!

rsk!
mu vedavad esirattad
vedasid küll.
ma ütleks, et lund.
auto kõhu alla
hunnikusse.
mingit lineaarset liikumist
antud vedamisega ei kaasnenud.
ups!

rsk-rsk-rsk!
mõtlesin, kui küljepeeglist
eemalduva maasturi tagatulesid nägin.
tropp, rsk!
ausalt,
ma tema asemel oleks tõesti vaadanud,
kas viisakalt teeserva tõmmanud
(eemaltvaadates) noor naisterahvas
oma pisikese madala autoga
ikka minema saab...

inimestes sügavalt pettununa
proovisin põhjalikumalt maasse kaevuda.
ei läinud korda.
saba ees õnnestus mul jälle teele saada.
ma arvan, et see oli juhus.

aga pettunud olin ikkagi.
ja tõotasin endale
(needvas vormis),
et kui veel keegi
peaks vastu tulema,
siis mina enam teeserva ei lähe.
vot jään keset teed seisma
ja lihtsalt naeratan.
tulgu ja rääkigu ilusti.
ja lubagu,
et sikutab mu vajadusel uuesti teele...
et siis ma kaalun võimalust...
krdirsk!

irv.
otseloomulikult tuli mulle veel üks auto vastu.
ja ma täitsin oma lubaduse!
jäin keset teed seisma.
mis oli ilmselgelt viga.

sest see toimus juba seal,
kus oli vabariigi kõige jäätunum järsk langus,
mida ma olude sunnil tõusvas suunas läbisin.

teine auto otsustas tagurdada.
oo, džentelmen!
oota hetk, ma nüüd kohe tulen!
halligi.
ma olin keset siledat teed kinni.
võiumbesnii.

no see kiilasjää oli ikka veel seal.
ja kõik minu katsetused
viisid mittekuhugi.
esirattad käisid lihtsalt ringi.
mismõttes nagu???

litsusin gaasi.
mootori hääl muutus muljetavaldavaks.
paraku avaldas see muljet ainult mulle.
mingit muud efekti sellega ei kaasnenud.
viis tuhat pööret,
ja ei midagi!
arumaisaaa.

kui jala gaasilt võtsin,
sain liikuma.
ainult et saba ees.
ja mitte soovitud suunas.

esiteks ma ei tahtnud tagasi mere äärde minna.
teiseks ei tahtnud ma sinna minna saba ees.

ja kolmandaks...
...ma oskan natukene ikka tagurdada küll.
põhimõtteliselt.
näiteks platsil.
või tänaval.
või mõnes muus 2D kohas.
aga tagurdada kiilasjääga kaetud kumeral teel,
millest mõlemal pool on järsakud,
nii et teeäärne madalhaljastus
moodustub tee kõrval kasvavate puude latvadest...
no ei.
ma ei taha!

piduriga seisis auto paigal küll.
vähemalt ei vajunud enam tagasi.
aga edasi liikuda mul ikka ei õnnestunud.

vahepeal käis vastutulija piilumas,
et kas ma olen juba alla kukkunud
ja ta saab lõpuks mööda...
paraku olin ma ikka veel ta tee peal ees.

oi ma lootsin,
et ta tuleb ja pakub,
et äkki ma vajan tagurdamisel mingit abi või nii.
aga ei.
igaüks peab ikka ise oma auto...
eksole.

nii ma siis proovisin jälle liikuma saada.
aga iga katsega vajus auto natuke tagasi.
hmm?
et seal mere ääres...
seal ma ju sain kohalt minema.
et kui ma nüüd niimoodi mere äärde tagasi vajuks,
siis võiks ju uuesti proovida...

krt!
põhimõtteliselt ma ju oskan tagurdada.
sirge tee ju,
milles probleem?
järsakud teeservas
on lihtsalt psühholoogiline häma.

et lähen siis tagasi,
kui edasi ei saa.
lasin autol vaikselt vajuda,
mingit tagurpidikäiku polnud vaja.

mereni ma siiski ei jõudnud,
vahepeal proovisin, et kas äkki...
mingil hetkel tundsin, et veab!
auto liigub edasi!

nomaitea.
ära tulin!
huhh!

* * *
kodus ma ei taht sellest rääkida,
loomupärane tagasihoidlikkus, eksole.
kui isatehnik välja läks,
ütlesin vaid, et kõrvalteed on libedad :D

kui järgmisel päeval vaikselt kolleegidelt uurisin,
et kas ja kus oleks sellist mäge,
kus jäätunud kallakult ülesmäge äraminemist harjutada,
vaatasid nad mind selliste nägudega,
nagu ma oleks küsinud nõu
vee peal kõndimise tehnika kohta...

mu täpsustava jutu peale teatati,
et ega sellises kohas ei saagi minema.
et siis tulebki just tagurdada
kuni tee jälle horisontaalseks muutub...
ja et ma tegin kõike õigesti.

mhh.
ja mina mõtlesin, et viga oli puhtalt minus...
ja et ma peaks seda värki ikkagi õppima...
mhh.

Sildid: plekkloomaaed, tibide raskest elust

minu tankimisfoobia tagamaadest...

ajan auto tankuri kõrvale,
suretan mootori välja.
topin käe istme ja ukse vahele ja sikutan seda kangikest,
mis paagi korki varjava luugi peaks avama.

ronin autost välja.
eimiskit.
luuk on kinni.
sulgen pagasiruumi luugi.
uuele katsele.
seekord tuvastan õige kangi ja sikutan seda.
tehtud, luuk avaneb.

korgi selle all saan päris varsti lahti keeratud,
tundub, et eelmine tankija
sulges selle torutangide abil.

nii.
nüüd siis mida?
95 peaks sobima.
topin püstoli bensiinipaagile kõrri.
sügavamale ei lähe, ju siis on küllalt.
pigistan püstoli käepideme tööasendisse.
hakkab tulema.
tean, et seal on see nublakas,
mis peaks selle sanga (?) fikseerima.
torgin selle näpuga õigesse asendisse.
niipea, kui käe ära võtan,
seiskub kogu aparatuur.
no ei anna enam bensiini.

pigistan käepideme uuesti õigesse asendisse,
sudin nublaka ka paika.
eimiskit.
no ei tule bensiini.

nojah.
mis siis nüüd?
et kas seal ei saagi enne rohkem tankida,
kui eelmine fikseeritud näit on makstud ja nullitud?
võimalik...

lähen tanklasse sisse
ja maksan oma sortsukese eest.
arve on vist miski 60 senti.
teenindaja ei pilguta silmagi.

uuele katsele.
seekord õnnestub mul oluliselt rohkem tankida.
arve on kroon kakskümmend.
ja jälle ma sealt tankurist rohkem bensiini kätte ei saanud.

häbi küll niimoodi kroonikaupa maksmas käia
(võiks arvata, et ma seal auto varjus
bensiini titetoidu purkidesse villin.
hoiustamise eesmärgil näiteks.)
aga maksmata minema sõita ma ka ei julge.
teenindaja ei tee teist nägugi,
aga häbi on ikka.

kolmandal katsel hoian käepidet lihtsalt ise paigas.
no kaua võib sirtsutada, eksole.
kui palju just peaks tankima,
pole aimugi.
et kust ma siis tean, kui enam ei mahu...
see värk ei saa ju ise tankimist lõpetada,
kui ma teda vägivalla abil töös hoian.
no miski 45 liitrit on tavaliselt sisse mahtunud,
laseks 40?

lasin 40.
mahtus.
oeh.
tehtud!

igatahes heidutas see jama mind niipalju,
et võimaluse korral olen lasknud
pardamehaanikul seda tankimise akti sooritada.

järgmisel korral, kui üksi tankima läksin,
sattusin õnnetul kombel sellesama tankuri juurde.
no see oli ainuke vaba.
ja minu võimetus sellega koostööd teha
meenus mulle alles siis,
kui olin elegandilise kaarega
oma plekist sõbrakese
selle kõrvale juhtinud.

mhh.
seekord läks paremini,
peale esimese sirtsu manustamist
võimaldas see äraneetud aparaat
mul ilma vahepeal makseid sooritamata
paagi siiski enam-vähem täis lasta.
(muidugi jälle manuaalset vägivalda tarvitades.)
ilmselt on mul aparaadi silmis
mingi usalduskrediit tekkinud.

tangitud.
aga ma ei ütleks,
et see oleks mu sellekohast enesekindlust
just eriti turgutanud.

täna pidin jälle üksi tankima.
murettekitav.
aga pardakompuuter sõnas juba üleeile,
et oleks nagu aeg...

lasin kolleegil endale seletada,
et mis ja kuidas...
ta arvas, et võibolla ei hoia see püstol
niisama paagi kõris olles
päris õiges suunas...
ja siis tundub tankurile,
et aitabküll...
noh et võiksin proovida seda ikkagi ise käega suunata.

ei saa öelda,
et ma põikpäine oleks.
kui tõesti miski muu ei aita,
siis kuulan ma teiste nõuandeid küll.

täna ma suutsin iseseisvalt
ja esimesel katsel
tankida täpselt nii palju,
kui paaki mahtus!

mõnikord on ikka väga vähe vaja,
et iseendaga rahul olla...
noküllmaolentubli.

(tegelikult valisin seekord asja õnnestumise nimel
teise tankuri ka.
tolle eelmise isendi suhtes
puudub mul siiski piisav usaldus...)

Sildid: plekkloomaaed

09 märts 2009

mõned pildid sellest, mis mu peas toimub:

vot sellised pildid.
"vaese mehe makro",
st siis, et tehtud tavalise 18-55mm kit-objektiiviga,
seda tagurpidi fotoka ees hoides.

suurendus on hullult suur,
fokuseerida saab aparaati+objektiivi pildistatavast parajale kaugusele sättides,
teravussügavus peaaegu olematu, nii et hoolega peab sihtima.
säri ja iso saab seada.

pildikvaliteet on nagu on,
aga ega siin fotokala ole,
ma võin siin oma kräppi näidata küll.

pildistasin Fairy ja vee segust puhutud vahu mullidel tekkivaid värvilisi laike.
piltimine on pisut komplitseeritud,
need mullid lähevad ju kohe katki.
aga enne seda liiguvad need veidrad mustrid omasoodu...

tegelt olen ma rahul :-D
segane olla on mõnus!

(ja ikkagi on mul makroobjet vaja!)

Sildid: hullumaja puhvet, pildid

08 märts 2009

on tunda insenerimõtet...

põnnil oli sünnipäev, põnn on nüüd suur poiss,
lausa viieaastane.
juba.

surusin põnnile seebikarbi pihku,
et tehku siis pilti kah,
kui ta juba nii suur poiss on.
natuke ikka õpetasin,
et kuhu vajutada ja nii.
ja et vaadaku ikka ka,
et liigseid asju kaadrisse ei jääks...

põnnile see õpetamine vist väga ei meeldinud,
ajab ju asja keeruliseks.
panin siis seebikarbi statiivile
ja jätsin ta omaette,
et kui tahab, siis teeb...

tahtis ja tegi.
kui piiluma läksin,
oli põnn seebikarbi objektiivile
jupu kanalisatsioonitoru otsa pannud.

(puhas torujupp, hoolega hoitud,
et äkki läheb ikka kusagil vaja.
noh et kui 10 cm toru peaks tööde käigus puudu jääma,
siis on põnnil kohe käepärast võtta.)

kuna täiskasvanuid ei saa alati usaldada,
keeeldus põnn kommenteerimast,
mis kaalutlustel see toru seal nüüd siis on.

ma ei teagi,
kas tundis põnn alaväärsust,
et tema aparaadil pole "pikka toru" ees,
või mõtles ta tõesti nii, nagu asi välja kukkus,
aga läbi toru pildistades
polnud tal tõesti muret,
et peaks oma mänguasju laua pealt pisut kokku korjama,
et need kõik korraga pildile ei satuks...

mhh,
ma ütleksin,
et siin on tunda insenerimõtet.
sest lapsest saab veel asja.

mul on nüüd ka mõtteid:
kui spraidipudelil otsad maha lõigata,
siis saab sellest ju läbipaistva rohelise toru...

Sildid: pildijutud, põnn

05 märts 2009

kas tervitada ka saab?

...et tahan tervitada Ailit Vinnist
ja kõiki teisi, kes mind tunnevad.

ps.
ärge jätke söögitegu järelvalveta,
kolige arvuti kööki.

üks pilt kah:

emake loodus on pudelid külma pannud.
ongi sedapidi jääpurikad.
mhh, kui jääpurikad kasvavad tagurpidi,
äkki on nad siis hoopis puujärikad?

meie igapäevast leiba...

nomaivõi!
kust mina nüüd oma igapäevast leiba peaks saama?
Mustika on minu "kodupood".

...jääb mugavalt koduteele,
on mõnusa sooja maa-aluse parklaga,
vaba igasugustest kahtlastest ahvatlustest
(v.a. muidugi Abakhani kangapood)

ühesõnaga jamasti.
eile märkasin õnneks poes käia,
aga murelikuks teeb ikka...

sõitsin õhtul Mustika juurest läbi,
"leinajaid" oli päris palju.
pärast sõitsime kolonnina Selverisse
oma igapäevase leiva järele...

Sildid: elu

02 märts 2009

kes see veel on?

käisin piltimas.
jõed-veskid ja kanalid.
seisin mina kanali ääres,
vaatasin voolavat vett
ja kuulasin vee voolamise hääli,
lisaks sulinale oli ka pladinat ja mulinaid.
veider.
no ma pole enne kanaliga kokku puutunud,
võibolla seal ongi teistsugused hääled...
näha pole kedagi.

korraga tuli miski otse mu jalge ees läbi vee üles.
ohhoo!
kobras?
rohkem vee-elukaid ei jõudnud pakkuda,
sest veest lendas välja pääsuke.
tuli kuskilt kanali põhjast,
mingi asjake noka vahel,
ja lendas madalale vee kohale hoidudes pisut eemale.
seal tuiskas pea ees kaldakividesse
ning jäi kadunuks.

pääsuke???
oli selline must-valge ja pisike.
olgu, pääsukesed tavaliselt nii prisked ei ole.
aga kui nad juba sukelduvad ja kalu söövad,
siis võivad vist paksuks ka minna?
no hüljes sööb kalu.
ja on ikka rammus elukas küll.

kuigi jah,
ega see nüüd eriti tõenäoline ei tundunud,
et pääsuke...

üleüldse on kuidagi veider,
kui vee alt kargab välja mingi lind...
mitte et ma lindudest midagi teaks...
aga ikkagi.
ma olen näinud, kuidas part sukeldub,
see käib kähku, ta tuleb kohe ju pinnale tagasi.
aga see pääsuke pidi seal vee all ikka päris tükk aega olema.
mis on kahtlustäratav.

ebaadekvaatne tunne tekib.
jääb oodata,
millal ma hakkan nägema lendavaid konni...

pärast sain ta pidile ka.
pilt on nagu on,
"puusalt tulistatud".
aga linnu olemus ja värvijaotus on näha.
...et kui keegi oskab talle nime anda,
saaksin väheke targemaks.

Sildid: elukad

ematehniku asjatamised