neid, keda armastatakse, ei müüda.
nomaeivõi.
seierid jooksevad jälle.
rahulik reede õhtu,
istume isatehnikuga köögis ja kohvitame,
siis heliseb tal telefon.
võõras.
mees kuulab jutu ära
ja küsib siis minult,
millise summa eest ma oma auto ära müüks.
mida hekki???
EI!
kõlab otsekohe.
EI!
ta on mu jeep,
mu bike,
mu olemise koht...
jah, mul on temaga suhe
ja ma armastan teda.
mul ei tule mõttessegi teda müüa.
eriti ärritab mind see,
et see helistaja
on juba kusagil mu autot lähemalt uurinud,
teab üht-teist mainida
ja üritab tema hingeelust vestelda.
võeh!
Sildid: plekkloomaaed, urinad
korvpall on parem kui fotograafia
nomaeivõi.
kindlasti on mu pildid läinud paremaks.
kui võrrelda aasta tagasi tehtud piltidega.
või isegi kolm kuud tagasi tehtutega.
ja ikka ma ei ole rahul.
vahel satub mulle ette pilte,
mis hinge kinni võtavad...
(ei, mitte minu tehtud pilte...
minu pildid võivad tundlikuma inimese
hoopis pildituks ehmatada, irw.)
arumaeisaa, kuidas?
mismoodi?
miks?
eriti kui ma veel tean,
et seal taga pole mingit supervarustust.
miks mina nii ei saa???
asi ei ole rauas.
seal taga on midagi, mida mul lihtsalt ei ole.
ja mida poest osta ei saa.
ma pole isegi kade mitte,
see on midagi muud.
mu väärastunud perfektsionistlik superego
(esineb vahel ka "kaine mõistuse hääle"
varjunime all)
irvitab mulle näkku:
"arened? jajah, muidugi, irw.
millega võrreldes?
kuhu sa loll arened,
sa ei saavuta iial midagi ligilähedastki.
unusta ära!
pane oma aparaat kappi ära.
või viska üldse merre.
ära raiska bitte ja baite.
ja lõpeta mõttetu enesevaevamine.
ükski objektiiv ei päästa sind.
tõepoolest.
koo midagi.
vääna traati.
mätsi savi.
nende tulemustega oled sa ise ka mõnikord rahul.
ära piina end asjaga,
mille tarbeks sul lihtsalt annet ei ole.
sädet ei ole, saad aru?"
huhh.
peaksin hakkama rohkem tähelepanu pöörama
näiteks korvpallile.
mitte iial,
mitte ainumaski kord pole
ükski kolmepunktivise
tekitanud mul tahtmist
seda ise järgi teha...
psüühiliselt kahjutu värk,
ei mingeid vaevusi,
et miks mina nii ei saa...
heldeke,
kas peaks???
eksole.
Sildid: no mis elu see on, pildijutud
punane värv hakkab otsa saama
Sildid: pildid
lääts
Sildid: pildid
husky?
tal ongi sellised imelikud silmad.
no pole jah kõige teravamalt pildile jäänud :-)
koerte pildistamine polegi nii lihtne.
vähemalt koerte portreede pildistamine.
tundub, et makrovõtted koeraninadest
oleks kergem teema.
enamus neist üritab millegipärast
oma nina
mulle objektiivi suruda.
Sildid: pildid
hetk enne lööki
Sildid: pildid
vesi. ei muud.
WfdgNcTEjE
Sildid: pildid
inimestest
viimati vanalinnas
sihtisin taevast ja majakatuseid,
kui kolm rolleritega tegelast seisma jäid,
et küsida, ega see probleem ei ole,
kui nad mööda sõidaks.
heldeke,
ma tundsin lausa süümekaid,
et ei olnud kuidagi piisavalt selgelt väljendanud,
et sealt võiks rahumeeli
noore kraanaga ka mööduda,
ilma et see mu taevavaadet kuidagi segaks.
ja nad jäävad rolleritega seisma,
et möödumiseks luba küsida.
üldse,
ma olen täiesti tähtsusetu plõksija,
väike ja vähemärgatav,
aga nemad käituvad sellise tähelepanuga,
nagu oleks mul poolemeetrise toruga aparaat,
millega tasemel pilti tehakse.
neid seismajääjaid ja küsijaid,
et kas ja millal
võiks segamatult mööduda,
neid on ikka üksjagu.
inimesed on toredad :-)
või siis ka mitte.
kord rannas loojangut pildistades,
tühi rand,
ei mingit trügimist vaatekohtade pärast.
vaid mina statiiviga...
otsisin paraja koha välja,
et kivid ikka kaadris oleks,
ja päikegi enam-vähem kuldlõikesse jääks...
panin statiivi paika,
et kui on aeg,
siis pole enam sehkendamist selle asjaga...
ja siis ilmus kusagilt üks mees.
mingil mõistetamatul põhjusel
valis ta loojangu vaatamiseks just sellise punkti,
mis jäi täpselt päikese ja minu vahele.
lihtsalt läks,
ronis kivi otsa
ja seisis seal.
milline suurepärane kaader!
irw.
mind võttis selline asi päris sõnatuks.
muidu ma olen ikka kannatlik,
küll inimesed edasi liiguvad...
aga päike ju ei oota,
kuni paks mees suvatseb
päikesevarjutuse lõpetada...
no mida hekki, eksole.
oleks siis, et ruumi pole vms.
mees läks õnneks ikka minema...
umbes siis,
kui ma olin oma mõtetega niikaugele jõudnud,
et õhupüssi jaoks
tuleks ikka teine statiiv ka kaasa vedada.
et fotokaga sama statiivi peal
hakkaks segama...
ütle veel, et mõttel ei ole jõudu :-D
muide,
need rolleritega inimesed
ja ka kõik teised segamise pärast vabandajad
on senini venekeelsed olnud.
Sildid: pildijutud
turistina oma linnas
käisin vanalinnas turisti mängimas.
kohalikud panevad end kenasti riidesse,
kui õhtul linna peale lähevad.
mu kolamisriided on pigem mugavad,
ilmselt näen välja nagu põhjamaade turist.
noh ja mida asja on kohalikul
fotokat kaasa vedada, eksole.
kui inimene on fotoka ja statiiviga vanalinnas,
siis on kindlasti turist :-)
heh, vaevalt mõni turist
viitsiks sellist statiivi kaasa vedada.
mul on selline tavaline,
mitte just liiga kerge kolmjalg.
statiivijalutajaid oli teisigi,
ühel oli tõeline turististatiiv,
mille jalad meenutasid transistorraadio antenne.
elegantne, maütleks.
kerge kaasa vedada.
mahub kindlasti teatrikotti.
...ainult et tema seebikarp
tudises seal peal hullemini,
kui minu aparaat käe pealt lastes...
Sildid: pildijutud
