kudujuttu: sabakeerutamise-vest
ma ikka koon ka vahel.
lihtsalt pildistamisega on raskusi,
küll pole piisavalt valgust,
siis pole, kes pildistaks jne.
et siis selline vest.
see narmasvärk allservas
muutub liikudes parasjagu "elavaks",
sellest siis ka vesti nimi.
"spetsialistid" väitsid,
et pidi seksikas vest olema.
nomaitea,
nende meelest on enam-vähem kõik seksikas.
aga ega ma end selles vestis halvasti küll ei tunne :-D
lõng on kunagi Abakhanist ostetud
Patons Hip-Hop,
50% meriino/50% akrüül.
ümber õlgade on kaks palmikut,
kui pildil klikkida, näeb paremini.
seelikuga tööl
käisin täna seelikuga tööl.
selle uuega muidugi,
aga vahetpole,
ma pole seal varem seelikuga nagunii käinud.
hommikul tegid mehed kõigepealt "ahh!"
ja siis hakkasid seletama,
et kui tore ja puha, et seelik.
juttu neil jagub.
ega see nüüd kõige mugavam riietus ei ole,
aga omad lahedad küljed sel asjal on:
näiteks tehniku käest
saab vajalikud varuosad
esimese palve peale kätte.
naeratusega lausa :-)
nüüd ma siis tean.
homme lähen jälle teksadega,
ega siis head relva saa niisama kulutada.
Sildid: elust meeste ühikas
Tallinnas ei peeta mind napakaks (enamasti...)
mulle meeldib siin Tallinnas elada.
siin on võimalik üksi olla.
väikses kohas, kus kõi kõiki tunnevad,
peaksin olema sotsiaalne.
ka siis, kui ma seda ei taha.
siin linnas saaks põhimõtteliselt elada nii,
et nädalate kaupa ei suhtle rohkemat,
kui tere-head-aega.
mõnus ju.
ahjaa,
"palun kolmsada grammi seda sinki"
tuleb ka öelda.
(irv, see vist ongi mu enamkasutatud lause
väljaspool kodu ja kontorit.)
ma olen 20 aastat siin majas elanud,
kasutan ühte välisust 90 korteri elanikega
ja tunnen lausa kuut majaelanikku,
kellega tervitame
ning mõnikord liftis paar sõna vahetame.
einoh,
kuskil väiksemas kohas
saaks kindlasti ka nii antisotsiaalselt elada...
vahe on selles,
et siin ei peeta mind sellepärast napakaks.
:-D või vähemalt ma ei tea, et peetakse.
Sildid: elu
shoppamisejutt
sügisel hädaldasin siin,
et kuskil ei müüda normaalseid saapaid.
täna tekkis äkkmõte,
et kevadeks oleks ikka veel ühtesid vaja,
saapakesi,
selliseid pahkluuni...
no ei, ei ole.
muidugi ei ole,
pole ju kunagi olnudki.
ühed siiski olid,
proovisin jalga ka.
tootjaks oli ilmselt
AS Hispaania Inkvisitsioon,
kohutavalt ebamugavad olid.
nördimus.
kompensatsiooniks ostsin seeliku.
ja proovisin üht punast jakki.
siis proovisin jakki koos seelikuga.
jaa.
sain kompenseeritud :-D
nüüd ma hakkan ilusaks.
siis mõtlesin veel üht-teist eneseiroonilist,
kevadiste saabaste ostmisest.
et kus sa nagu enne olid...
poed müüvad juba rihmikuid,
sina otsid saapaid.
mida ütleb kogenud shoppaja sellisel puhul?
loomulikult:
"lähme teise poodi!"
Järve Selveris on nimelt Sabo kingapood.
Sabost olen ma ennegi asju leidnud.
nomuidugi,
neil pool poodi saapaid täis.
uus kollektsioon ja puha.
jess!
oi!
jess!
ahh! mõlemad on nr 35!
hmm? et kummad siis?
ühed on pahkluuni,
ilusad.
ja punased.
ilusad punased.
hea liistuga, st. ei ole kobakad.
mul saledad sääred
(okei-okei, peened jalad jah),
maitaha, et saabas näeb välja
nagu suur pappkast.
siis paistavad sääred veel peenemad.
teised on poolde säärde,
mustad,
paeltega.
mmm!
ja saapasäär on ümber jala,
nagu päris!
ahh!
mu praeguste lemmiksaabaste
mudeli arendus vist.
isegi tald on sama.
(järelikult väga mugav).
kontsa kõrgus on mõlematel sobiv
ja kummalgi pole nahaga kaetud konts.
need ma rüüstaks vist ruttu ära.
et siis kummad?
kummad siis???
appi!
miks peab see naisinimese elu
nii keeruline olema?!
otsustusvõimetu, nagu ma olen,
parem mõtlen kodus selle üle,
et ikkagi kummad siis.
kuna ma otsustada ei suutnud,
tõin ära sealt nii mustad kui punased.
hehe,
kohati mulle meeldib mu otsustusvõimetus!
isegi väga :-D
_____________________________
huvitav,
kas on olemas sedasorti psüühikahälve,
mis sunnib kingi ja saapaid kokku ostma?
ei, ma ei kannata selle all.
ma ei kannata kohe sugugi!
(Pipi ja tedretähed...)
Sildid: easy life
adrenaliin
aga mulle meeldis see lumi ja läbu.
ikka hoopis teistmoodi tunne oli autoga sõita.
eks ma olin natukene ettevaatlikum ka,
üle paljude aastate ju esimest korda sellisel libedal.
mõnus oli!
niimoodi võib adrenaliinisõltlaseks muutuda :)
tänaseks oli kogu lõbu likvideerunud.
ühe vaiksema koha siiski leidsin,
kus autol külje ette sain.
lahe!
jälgisin rahulikult ja lausa huviga,
et kas libiseb võrkaiani välja
või siiski mitte.
ma arvasin, et mitte.
aga et noh,
vaatame, kuhu ta ikkagi jõuab,
enne aeda hakkab tihedam lumi.
kuni pardamehaanik kõrval karjatas:
"pidurda!"
eks ma siis pidurdasin...
tõepoolest jäi seisma.
kummaline igatahes.
mul ei tekkinud sellist mõtetki,
et pidurdada.
ma enda meelest passisin momenti,
et millal rattad jälle vedama saab...
heh,
kõik põnev rikuti ära.
igavene pidur selline!
Sildid: madalad kired, plekkloomaaed
kuidas eesti mees Moskvas käis
juhuks, kui keegi midagi arvab:
järgnev on fiktsioon.
väljamõeldis.
kirjanduslike liialdustega.
___________________________________________
saadeti kord eesti mees komandeeringusse.
Venemaale, lausa Moskvasse.
mees läks,
ajas asjad
ja hakkas koju tagasi tulema.
ei teagi,
miks tema rongi peale ei saanud,
võibolla jäi maha,
võibolla ei saanud piletit.
igatahes oli eesti mees Moskvas.
ja tahtis koju.
mõtles mees
ja leidiski hea väljapääsu.
kui koju ei saa,
siis kodule lähemale ikka saab.
Печора.
suurepärane!
ühe rongi sihtpaigaks oli märgitud Печора.
see on ju siililegi selge,
et Печора on Petseri.
ja Petseri on kodule ikka hoopis lähemal.
eks pärast näeb,
kuidas sealt edasi...
küll kuidagi ikka.
tehtud-mõeldud,
sai eesti mees pileti ja istus rongi.
sõitis päevakese.
ei jõudnud veel pärale.
mis seal ikka.
sõitis teise.
ikka veel polnud Petseris.
imestas eesti mees natuke küll,
et sõida ja sõida
ja pärale ei jõua.
aga mees on eestlasele omaselt rahulik,
no küll kunagi ikka jõuab.
* * *
samal ajal valdas eesti mehe
ülemust ja kolleege must mure.
saadad töötaja komandeeringusse.
Venemaale.
ja mees ei tule sealt tagasi.
kaob lihtsalt ära.
helistab ülemus vene firmasse.
ei-ei,
estoonets juba mitu päeva tagasi
koju ära sõitis.
aga meest pole kuskil.
pole nagu selline mees ka,
kes võiks kuskil pudelisse kukkuda.
ülemus uurib kõigilt tuttavatelt,
kas kellelgi on mingeid kanaleid,
et saaks Venemaal ära kadunud eestlast otsida.
vahet pole,
mis struktuur
või grupeering.
inimene on kadunud!
Venemaal.
no ei midagi,
reaalset abi ei paista kusagilt.
neil päevil on firmas vaikne.
mõtted käivad pärjaraha kogumise ümber.
aga kuhu sa selle pärjagi,
mees ju kadunud...
* * *
loksus siis eesti mees rongis,
vist tüki kolmandastki päevast...
kuni hinge tõsine kahtlus puges.
nimelt hakkas rongi akendest lund paistma.
Eestis ei saanud sel ajal küll lund olla.
kui puud ikka puha lumiseks muutusid,
astus eesti mees mingis jaamakeses rongist maha.
no see ei ole õige asi!
õnneks käivad rongid teisele poole ka,
paar päeva loksumist
ja oligi eesti mees Moskvas tagasi.
uuel katsel.
seekord sai ta Tallinna rongi peale
ja ilusti koju.
sellest ajalugu vaikib,
mida ülemus ütles.
mees ise oli oma reisi osas
äärmiselt napisõnaline.
* * *
et mis tegelikult toimus?
Petseri nimelt
on vene keeles печоры.
aga
печораon hoopis üks teine linn.
Komi Vabariigis.
GULAG ütleb vist rohkem...
horoskoobid on saatanast!
postimehes on horoskoop.
iga päev lausa.
ükspäev oli seal minu kohta kirjas
"hoidu terariistade eest!".
lõikasin endale sel päeval sõrme.
punapäisus kui hingeseisund
no
nüüd jõudis mulle ka kohale kohutav kahtlus,
et kas mu punased juuksed mulle üldse sobivad...
huvitav,
et blondi ja musta juuksevärvi puhul
olen ma sobimisest mõelnud.
aga punane-
see on nagu midagi hoopis muud.
punane pea on mõnikord
teraapiliselt vajalik.
noh et kui life sucks.
et siis protesti märgiks.
või enese rebootimiseks.
ma ei teagi,
kuidas see täpselt mõjub.
võibolla see,
et kuna punased juuksed päikest ligi tõmbavad,
see sära,
et ehk akumuleerub see siis ka minusse...
igatahes hea hakkab.
see on ka aus hoiatusvärv:
ma ei ole tore, malbe ja leebe.
...kui mind segadusse ajada...
ja see, et punane ruttu maha kulub,
see on ju aina õnnistus.
...see võimaldab end ikka ja jälle
üle värvida
ning
uue ja/või õnnelikuma inimesena tunda...
Sildid: mõtted
lollid surevad viimasena
a) lootus on lollide lohutus.
b) lootus sureb viimasena.
siit saab vist järeldada,
et lollid surevad viimasena.
mäluhäired
mina, bossile:
...et telliks mõned asjad.
ma ikka ei saa ilma.
boss:
aga ma ju tellisin!
mina:
hmm, millal siis?
miks ma sellest midagi ei tea?
kas ma jälle ei mäleta?
boss:
kaks nädalat tagasi tellisin,
ilmselt sa oled selle ära unustanud.
mina:
nojah.
aga kus see kaup siis on,
kui sa kaks nädalat tagasi tellisid?
kas see ei peaks juba siin olema?
(äkki ta ainult mõtles tellida
ja siis unustas...
ma pole siin ainuke Alzheimeriga.)
boss:
ee...
ma ei tea, kus see on!
ma olin selle unustanud...
aga ma kohe uurin välja!
läheb paar minutit mööda,
tuleb boss,
vaatab mind pisut imeliku näoga
ja ütleb:
"kas tead, kus see kaup on?
lao ukse taga!"
mismõttes nagu?
ma pole seal küll vist kaks päeva käinud,
aga päris nii see nüüd ka ei käi,
et asjad lihtsalt ukse taha maha tõstetakse.
korda ei ole siin majas, maütlen!
"ei-ei, ikka auto peal, just praegu jõudis!"
_________________________
pisut häiriv.
loodetavasti ei muutu see krooniliseks.
muidu ei julge varsti enam midagi mõelda,
kui seepeale asjad kohe juhtuma hakkavad.
aga mäluga on tõesti pahasti.
õnneks mitte ainult mul.
loodetavasti unustab boss
mind igasuguste unustamiste pärast
lahti lasta :-D
mul on väike nipp ka:
püüan vähemalt tema asjad meeles pidada
ja neid siis õigel ajal talle meenutada.
et ta ikka tunneks,
et ilma minuta on veelgi hullem...
hmm,
mille jaoks on mul assistent?
peab paluma tal üles kirjutada need asjad,
mille ma muidu ära unustaks...
häbi on. ja tunnen ka.
ausalt, mul on häbi.
...et ma nii kärsitu olen.
või õigemini,
et ma seda varjata ei märka.
ma võin kolm korda seletada küll.
aga ma ei kannata rahulikult oodata,
kuni inimesele "asi kohale jõuab".
ja lisaks sellele,
tihtipeale unustan ma seletamise käigus
midagi olulist ka üldse ütlemata.
noh ja siis ma vahingi nõudliku näoga teisele otsa...
et kas saad aru?
???
huhh,
mõni ime, et teine ei julge mulle öeldagi,
et tead, ega ikka ei saa küll!
et nii ei saagi saada!
oeh.
ma ei kõlba õpetajaks.
vähemalt mitte neile,
kelle puhul ma end vastutavana tunnen.
need "minu inimesed",
nemad peavad tasemel olema.
vaene laps!
...kui ma teda õpetamise käigus surnuks ei piina,
siis saab tast kord tõsine tegija...
tal on vägagi head eeldused...
ohjah.
_____________________________________
traumeeriv.
ma olen tõesti väga traumeeriv.
muideks,
itsitamine siinkohal
võib osutuda ebatervislikuks.
traumaoht.
tema:
need uued prillid,
ma kohe tunnen, et need ei ole ikka õiged mulle!
mina:
noo?
tema:
jaa, ma ju tunnen,
ma näen nendega valesti!
mina:
aga need eelmised, millega sa paremini nägid...?
tema:
need läksid mul katki.
hakkasin lahvkasse minema
ja siis oli seal üks post.
ja ma jooksin vastu posti
ja prillid läksid katki.
mina:
ahhaa.
aga nende uutega sa ei ole nüüd vastu posti jooksnud?
tema:
ei.
aga ma näen nendega valesti!
kas õnn seisneb loomises?
mõtlesin.
ilmselt on just millegi loomine see,
mis paneb mind end õnnelikuna tundma.
tegelt pole ju erilist vahet,
mida ma siis parajasti teen.
kas teen mingit käsitööd,
nuputan mõne erialase süsteemi kallal
või üritan järjekordselt progeda
(loe: koodi solkida).
üks loomine kõik.
tähtis on,
et tulemus oleks kuidagi uus, eriline.
vähemalt minu jaoks.
(mul ikkagi on
suure leiutaja Jaan Tatika hingeelu. irv.)
halb on vaid,
et kui muidu kuidagi katki
või hingest ära oled,
siis pole ka loovust.
lihtsalt ei tule seda õiget tunnet peale,
et "aga ma nüüd tekitan!".
võtad küll oma asjad ette,
aga sädet ei teki.
susserdad natuke
ja siis loobud.
pole ju mõtet,
vägisi ei luuleta midagi.
_________________________________
nende loomise-värkidega on nagu luuletamisega:
kui te saate ilma olla,
siis pole ka mõtet seda teha.
sellest ei sünni midagi.
midagi erilist.
Sildid: mõtted, soovid ja unelmad
täna käis meil Kriminaalselt Ilus Mees...
1. ma ei ole surnud.
2. pime pole ma ka mitte.
_________________________________
täna käis meil Kriminaalselt Ilus Mees.
(ta käis ükskord varem ka,
aga siis oli ta lihtsalt Ilus Mees.
assistent ütles tookord kadedalt "ahh!",
kui ma Ilusa Mehega mööda maja ringi jalutasin
ja talle asju näitasin.)
täna ta siis tuli uuesti,
naeratas
ja uuris, kas hinda allapoole ka saab tingida.
ma ütlesin seepeale "hmm!".
ja et ostku hulgi,
näiteks kaks komplekti.
tal olid mingid arukad põhjendused,
miks tema mitte kahte komplekti ei vaja.
ma siis naeratasin,
mõnedele see mõjub.
noh et unustavad kauplemise.
või selle, et nad üldse ainult vaatama tulid.
alatu värk,
ta naeratas vastu.
ja ajas ikka oma juttu.
et teeb reklaami
ja kiidab tuttavatele...
ja lülitas pooltuled täistulede peale ümber.
(no vaatas sügavalt silma.)
ega ma ka kade pole,
vaatasin vastu.
aia, viga!
selliseid on ikka äärmiselt vähe,
kelle puhul ma pilgu ära pööran.
ja üks neist istub nüüd mu klienditoolil.
uhh!
ühesõnaga sain ma täiega manipuleeritud,
ta sai oma soovitud hinna.
tegelikult aimasin ma kohe,
kui ta oma juttu alustas,
et umbes nii see läheb.
heh,
küll ma oma nõrku kohti tean :-)
insenerid mulle meeldivad.
eriti veel sellised!
nojah,
eks ma lootsin siiski pisut kõrgema hinnaga müüa.
natuke käib ego pihta,
et mulle nii kergelt ära tehti...
selliste meetoditega manipuleerimine on kriminaalne!
(mitte et ma neid meetodeid ise ei kasutaks...)
aga noh,
ei saa just öelda,
et see kuidagiviisi ebameeldival moel oleks toimunud :-)
ja selliseid tegijaid satub ikka äärmiselt harva ette kah,
tänu taevale.
heh,
maütlen!
:-)
värvimuutev sõrmus
tõin omale Viinist sellise sõrmuse,
mis pidi vastavalt kandja meeleolule värvi muutma.
siiani olen näinud seda sõrmust
rohelisena (olin rahulik)
sinisena (tööhoos või ka roolis)
mustana (targem on tõesti eemale hoida)
tumelillana
helelillana
beežina
ja mererohelisena ka.
noh ja vahepeal oli ta ikka täitsa kirju,
ju mul olid siis segased meeleolud.
juhtub.
boss leidis, et igati praktiline asjake,
vaatab hommikul mu sõrmuse üle,
ehk on tal targem see päev üldse
väljaspool maja mööda saata :-)
(mitte et ma oma bossi väga terroriseeriks,
tal on lihtsalt sellised karmid naljad.)
hommikukohvi kõrvale lahkasime sõrmuse hingeelu,
et ikka
mismoodi ja kuidas.
ja et autod võiksid sellised olla.
ja et kui see värk tõesti töötab,
siis tuleb kogu kollektiivile sellised sõrmused hankida.
hea ju ennetavalt vaadata,
et kellega üldse suhelda tasub.
Sildid: asjad
Hundertwasser
Hundertwasseri maja nägin ära.
see oli täpselt nii "kiiksuga",
nagu ma lootsin.
midagi hingele!
ümber maja on mitmeid suveniiripoekesi,
kus müüakse enam-vähem sama kraami,
mis kesklinnaski.
nii et kui kellelgi on ka
vastupandamatu vajadus
Hundertwasserit vaadata,
siis võib oma suveniiride hankimise
rahumeeli seal sooritada.
rahvast on vähem kui südalinnas.
sealt sain ka mõned Klimti prindid,
(seda punast Adelet ma muidugi kusagilt ei leidnudki.)
selle fassaadi taga on trobikond suveniiripoekesi,
ühe peremees rääkis isegi vene keelt...
Sildid: kultuur, maailm
pärleid Viinist
sattusin Viinis kolme pärlipoodi:
Kaufhaus Schiepec-i läksin teadlikult.
asub kesklinnas, kena poekene, aga kallis.
teine pärlileiukoht oli
Donauzentrumis mingi hobitarvikutega kauplev koht.
need karbikestes pärlid ongi sealt pärit.
swarovskid
(nii oli seal kirjas, ju siis on. karbis 50 tk, 6 mm)
maksid 3.80 euri,
teised (karbis 55 tk, 6mm) 1.80.
Donauzentrumi
lõngapood on allpool igasugust arvestust,
(koduleht on neil juba mõned päevad maas.)
meie prismades on ka suurem valik.
ööbisime pansionis
Madara 2,
see asub Hernalser Hauptstrassel.
õhtul tänavat mööda äärelinna poole jalutades
leidsime ühe väikse lõngapoekese,
kuhu hommikul ka kontrollreidi korraldasime.
põnev poekene oli,
pärlisegud olid värvide järgi kaussidesse valatud,
ise vali ja sorteeri.
need kaks suurt klaasist ripatsit maksid kumbki 6 eur-i,
õnneks tal rohkem neid polnud.
lihvitud klaasripatsid maksid 0.30
(kesklinna poes küsiti sama asja eest 3 või 4 eurot.)
no me seal siis natukene ostlesime kah.
teenindav vanaproua oli väga sõbralik...
Sildid: kudujuttu, pärlid
kõige lahedam asi lennuki juures on tema kiirendus
ega ma polnudki varem lennanud.
lennuhirm oli küll,
paar päeva varem.
selleks ajaks, kui lendama sain,
oli järjekordselt ükskõik.
kukub alla, siis kukub.
whatever.
lendasime boeing 737-500-ga,
tundus suht usaldustäratav.
vähemalt minnes.
tagasi tulles oli pisut teine tunne,
seal lennuväljal oli ikka palju suuremaid lennukeid.
kuigi ma pole päris kindel,
kas suurem lennuk üldse on parem...
lendasime 11 km kõrgusel,
kiirusega 800 km/h.
ei saand mitte arugi.
ainult kõrguse muutudes läksid kõrvad lukku.
tegelt mulle väga meeldis see lendamine.
nimelt õhkutõusmine.
natuke tuttav tunne oli,
aga palju võimsam!
selline kiirendus toob naeratuse näole,
äärmiselt nauditav tunne!
tahaks kohe veel...
siin on lennuki tiib maandumise ajal.
võimas kaadervärk.
jäin täna tööle hiljaks.
mis pole iseenesest mingi tragöödia.
eriti selle
ootamatult tekkinud ja
kohutava olukorra kõrval,
et mul polnud äkitselt mitte midagi,
mida kaela riputada.
no ei olnud ainsatki sobilikku keed!
proovisin ühte ja teist,
nii see aeg kulus...
lõpuks valisin hoopis ühed kõrvarõngad.
hommikukohvi juues
kurtsin bossile oma rasket saatust,
tema aga on paras ekspert
harakate hingeelu osas:
"sul ei olnud ühtegi keed!
milline õnnetus ja häda!
kohutav,
absoluutselt kohutav!",
ahastas ta käsi taeva poole sirutades.
ja lisas siis käsi langetades
kohe erilise mõnuga:
"mitte ainsatki sellist,
mida sa juba korra kandnud ei ole!"
nätsti, eksole :-)
mul on lahe boss.
Sildid: elust meeste ühikas
kerge reisipalavik vist
tuleb osta kohver.
ratastega.
selline tark mõte tuli mul juba stocki laevast tulles,
kui pidi pidevalt valvama,
et kellegi sabas kulgevale rataspagasile
otsa ei tormaks.
tõsijutt,
nagu mingile
muruniitmise meistrivõistlusele
oleks sattunud,
igaüks veab oma niidukit järel.
õde arvas, et tal on ka vaja selline kohver soetada.
mis seal ikka, käisime shoppamas
ja ostsime talle siis kohvri.
ratastega.
mul oli kohe mitu päeva hea rahulik tunne,
kohvri hankimine oli edukalt sooritatud.
kuni mu ajudesse jõudis pisiasi,
et kohvri ostsime jah,
aga õele.
minul ei ole endiselt kohvrit.
lõpuks sain ikka endale ka ühe.
näeb välja
põgenevale depressiivikule kohane.
st must.
aga hõbedaste valuvelgedega.
sellised mulle vist meeldivad.
igatahes on ta nüüd soetatud.
raha on vahetatud,
mugavad jalanõud olemas
ja öömaja lähiümbruse kaart
kolmes eksemplaris välja prinditud.
(mitte et ma kolmekordselt murelik oleksin,
ma printisin õdedele ka.)
no ma loodan,
et kui veenvalt esitada
enamik minu saksakeelsest sõnavarast
(hilfe! hilfe! unsere wohnung verloren!)
ja kaart kohalikule nina alla pista,
kuhugi ta mind ikka juhatab.
või saadab.
kompass kuluks ka ära,
saab kasutada, kui päikest ei ole.
korra on mu sisetunne mind alt vedanud
ja ma olen võõras linnas
terve kvartalijagu
vales suunas kapanud.
ma juba tahan ära.
ja kaks päeva on äraolemiseks
selgelt liiga vähe.
aga noh,
ega Viin pole Filati lõngapood,
et see lihtsalt kinni pandaks.
või muidu ära kaoks.
ma võin teinekord sinna tagasi minna...
Sildid: asjad
nüüd siis Klimt
ohissandküll,
kui ma selle üles leian,
mismoodi ma ta ära toon?
mõõdud on koos raamiga 60 x 80 cm.
lennuki pagasisse?
mul kohvergi veel ostmata,
tea, kas nii suuri kohvreid ka müüakse,
et sinna üks pilt sisse mahub...
muidu nad peksavad selle katki,
või kui ma saangi ta nii korralikult pakitud,
siis katab see pilt kogu mu lubatud pagasikaalu.
iga ülekilo eest tuleb maksta 6,5 euri.
mulle hakkab järjest enam tunduma,
et peab olema ka muid võimalusi.
...et kui mina selle pildi tõepoolest leian,
siis lähen ma lähimasse postkontorisse
ja saadan endale selle postiga koju.
maile saadan ma endale juba ammu,
miks ma ei võiks siis postipakke saata...
ohjah,
ma kohe oskan endale probleeme tekitada.
mul on seda pilti ikka hädasti vaja!
naguikka,
eriti väga himustan ma just neid asju,
millega ma suurt midagi pealegi hakata ei oska...
...mille puhul ainsaks argumendiks on
"aga ma tahan!"
tahan jah.
Sildid: soovid ja unelmad
