29 detsember 2007

impulssostudest ja intuitsioonist

viimase aja tähelepanek:
just impulssostudena soetatud asjad
on need,
mille üle mul pärast pikka aega hea meel on.

ma ei pea silmas mingeid odavaid pisividinaid,
ikka selliseid asju,
mille ostmist inimene võiks ette planeerida.
planeerida vähemalt niigi palju,
et kodust väljudes teada,
mida tooma minnakse.

impulssostudega on kuidagi nii,
et käib "plõks" peas,
et vot just seda asja mul ongi vaja!
nüüd ja kohe!

vanasti ma ikka kaalusin,
et kas on ikka vaja
ja kui senini sai ilma hakkama...
nüüd proovingi lihtsamat lähenemist,
kui kogemus näitab,
et need impulsiga asjad mind õnnelikumaks teevad,
milleks siis pikalt kaalutleda,
lähtugem intuitsioonist!

noh ja tänane impulssost on siis selline:



masin.
muidugi masin.
just masinad tekitavadki mul eriti intensiivseid impulsse.

loodetavasti on ta hea masin.
kui ta ka osagi tolmust märkab kokku koguda,
siis on see kõvasti parem kui mittemidagi.

noh ja tal tundub mingine intellekt ka olema.

intellekti on tal tegelt rohkem,
kui keskmisel mehel:
nimelt kui tal akud tühjaks saavad,
siis otsib ta ise oma laadimisjaama üles,
keerab end õigeks,
koperdab klemmi otsa
ja asub toituma.
ah et mis mehed siia puutuvad?
keskmine mees seisaks köögis külmiku kõrval
ja küsiks:
"kõht on tühi, kas meil midagi süüa on?".

nii,
nüüd ta arvas, et on piisavalt laadinud,
viiksus mõned korrad
ja läks koristama.
võimas!
ometigi keegi,
kellele ei pea alatasa ütlema,
et oleks aeg...


________________________________

täna nägin tõeliselt asjalikku abielupaari:
nad olid tulnud ka seda tolmurobotit ostma.
ja et kindel olla,
et too ikka tõesti piisavalt head tööd teeb,
olid nad oma vaibakese kaasa võtnud.

mulle kohe meeldib selline praktiline lähenemine!

Sildid:







on vaja poes käia.
põnn vaatab muumisid.

küsin põnnilt:
-kas sa tuled meiega poodi, või vaatad vennaga kodus muumisid?

-jah, vastab põnn.

-kuule, see oli või-küsimus,
sa ei saa sellele "jah" vastata,
ega sa insener ole.
niisiis, kas tuled poodi või jääd muumisid vaatama?

põnni peas toimub midagi.
ja siis tuleb vastus:
"oota!"

nomuidugi,
kui ma ootaks, siis vaataks ta muumid ära
ja tuleks siis meiega poodi.
loogiline.

Sildid:







26 detsember 2007

no ma nüüd siis kirjutasin. spast ja värgist.

meie firma "jõulutas" sel aastal spas.
bossile meeldivad külmad ja/või märjad ettevõtmised,
eks peab üle elama.

pidime juba varakult välja valima,
milliseid protseduure me arvame vajavat.
nimekiri oli ka ette antud,
aga ega see valimine kerge olnud.

massaažitool tundus kahtlane,
ma olen nii kerge,
et kindlasti loobib see tool mind tõhusalt,
emake Maa ei pööra minu paigalhoidmisele
just erilist tähelepanu.
niimoodi võib veel merehaigeks jääda.
massaažitool muusikaga-
no maitea, kas merehaigus muusikaga
ikka oleks kuidagi parem kui ilma muusikata.
ühesõnaga see tool jäi mu valikutest välja.

muusikateraapiat ma nagu ka ei tahtnud,
seda saan endale ju ise ka teha,
kuulan bachi ja systemit vaheldumisi,
nagu bipolaarsele kohane.
kui boss maksab,
siis tuleb ikka täie raha eest lõbutseda.
ega me diskoteeki lähe.

assistent arvas, et ürdivann on kindlasti hea.
ma kahtlesin,
et äkki see tähendab vannitäit sooja vett
ja kahte kotikest kummeliteed...
autojuht arvas, et ta võib ju sületäie heinu kaasa võtta,
kui mul kummeliteest väheks jääb...
nomaitea, väga lahke temast muidugi.

kokkuvõttes valisin
pärlivanni ja käsimassaaži.
bossi pealekäimisel tuli veel miskit võtta,
võtsin siis valgusravi.
no et ehk aitab mu igasügisese nihilismi vastu.

massaaaž oli hea.
masseerija oli ka mõnusalt jutukas,
seletas muuhulgas,
et miskid soolad hakkavad liikuma
ja piimhape pidi ka kuskil olema.
või tulema.
no mida soola minusugusel ikka on,
ega ma heeringas ole.
soolaheeringas, mamõtlen.
ja ma ei kavatse end üldse niipalju liigutadagi,
et mingit piimhapet võiks karta.
ühesõnaga olin kohe täitsa muretu.
igatahes tegi ta mu valutava õla kenasti korda,
täitsa uskumatu.
edaspidi ma lähen igasuguste hädadega
pigem masseerija kui perearsti juurde,
perearst nii kiiresti küll ei aita.

esimeseks päevaks olid sellega mu teraapiad läbi.

hommikul läksin oma pärlivanni saama.
huhh, maütlen!
see vann on piisavalt suur,
et sinna ka suur sarvloom mahuks.
toestasin end siiski kuidagi ära
ja siis pandi mullitaja tööle.
lisaks sellele, et vann oli suur,
olid need mullijoad seatud nii,
et külgmised mudiksid suure sarvlooma küljepekke.
ma nii õhuke,
mulle peksid kaks mullijuga otse kõhtu.
hehe, mul pole ammu nii laudsile kõht olnud!
ainult et mu hommikune omlett
asetus seepeale kuhugi kopsude vahele.
õnneks siiski koos maoga
(nimetavas käändes magu, mitte madu).
seljatagune mullijuga oli otsustanud murda mu selgroo.
ja siis oli seal veel
vähemdeformeerivaid mullijugasid,
mille eest mul õnnestus kõrvale jaotuda.

maitea, suviseks ürituseks sebis boss mulle korkvesti,
miskipärast seekord tal seda kaasas ei olnud.
võibolla unustas?
hädast oleks kohe ära kulunud!

vahepeal mõtlesin põgenemisele,
aga noh, kui tasuta saadud,
siis tuleb ikka lõpuni olla, eksole.
kohalik proua laekus lõpuks lahkelt seletades,
et tal täna nii vähe rahvast,
lasi mul kohe kauem olla.
heh, olge te tuhandest tänatud!
kuuliveski,
mitte pärlivann!
(et ma ka ei kuulanud oma assistenti,
ürdivann oleks kindlasti vähemtraumaatiline olnud!)

valgusravist põgenesin juba poole seansi pealt,
lamp seal seinal mind ei häirinudki,
ma arvasin, et see ikka tugevam valgus on.
aga kõlaritest tulev merelindude hääl
meenutas mulle neid pagana kajakaid,
kes end prügimäel patareide söömisega on hiigelsuureks nuumanud
ja võikalt kriisates mu akendesse pikeerivad.
ei hakanud mina seal mingeid volüüminuppe otsima,
mine tea, mille ma seal ära reguleerin.
tulin lihtsalt tulema.

järgmisel päeval olin ma tunduvalt haigem,
kui sinna spasse minnes.
kui minnes valutas ainult õlg
(see tulevat arvutist),
siis tulles valutasid kõik kohad
peale selle õla.
kõik mu lihased valutasid.
isegi need, mida ma ei uskunud endal üldse olevat,
mis on anatoomiaõpikutesse joonistatud ainult selleks,
et mingeid kehaehitajaid rohkem rassima meelitada.
see vist oligi see sool piimhappega,
mis mul igal pool valutas.

mu selgroog tundus pooleks olevat,
maitea, kas sellest kuuliveskist...
kahesõnaga: selgroomurd lihaserebenditega.
noh ja lisaks kõigele
nägin ma nädalapäevad välja
nagu dalmaatsia koer.
ainult et dalmaatslasel on mustad plekid,
mul olid sinised.
ja kollased ja rohelised ja lillad ka.
hullvärk, kohutav graafika!
RGB-dalmaatslane.

oleks mingi nädalane pakett olnd,
ma oleks ikka täitsa surnd olnd!

aga muidu mulle meeldis.
läheks jälle,
võtaks kohe mitu käsimassaaži.

Sildid:







25 detsember 2007

muidujutt: tuvidest

ei, ma ei ole jälle kirjutama hakanud.
mõned aastad tagasi sai lihtsalt ühe foorumi rahvast jutukestega lõbustatud.
noh ja kuna see foorum on kõva uuenduskuuri läbi teinud,
siis on mu jutukesed ka sügaval arhiivitolmus.
sikutasin nad siis siia,
las nad olla siin blogis kõik koos.


* * *


lähen mina sõbrannale külla.
kõpsutan mööda teed ja vaatan:
sõbranna majas ühel rõdul rabeleb keegi.
vehib hirmsasti kätega.
ei, tal on mingi toigas käes,
teeb sellega midagi, mis meenutab vehklemist.
epee ja mis need ongi.
olen tagasihoidlikult öeldes lühinägelik
ja päris täpselt ei näe, mis sel inimesel seal häda on.
suitsu kusagilt ei tule, muidu saaks aru, et tulekahju või nii.
paar inimest seisab teel ja jälgib ka toimuvat.
murran pead ja lähen aga edasi.
arvestan mõttes, et sõbranna sissekäik,
oh heldeke, see ongi ju tema rõdu!
vehkleja on sõbranna ise.
vehib...
põrandaharjaga.
rõdul.
no ma tean enam-vähem kõiki majapidamistöid,
see pantomiim seal rõdul ei meenutanud neist küll ühtegi.
juurdlesin pisut, et kui on maniakaal-depressiivne,
siis on see vist see maniakaalsem pool?
kerge kõhedusega lasin siiski uksekella.

mis tegelikult toimus:
tuvid olid sõbranna rõdule kevadel pesa teinud.
kuna ta selle liiga hilja avastas, ei osanud ta poegadega midagi peale hakata,
lasi neil siis suureks saada.
kui pojad suured, korjas selle pesavärgi rõdult ära
ja arvas, et sellega on lugu lõpetatud.

millegipärast otsustasid vanalinnud sel suvel veel ühed pojad saada.
kuna eelmine pesa oli salapäraselt ära kadunud,
tuli ju ometigi uus ehitada.
vot siis viskas sõbrannal üle,
ta tahtis lõpuks oma rõdu ka ise kasutada.
nii lendasid need tuvide poolt kohaleveetud oksad tagasi sirelipõõsasse.
aga kuna tuvid olid arvulises ülekaalus,
hakkas sõbranna alla jääma.
nii ta siis otsustaski tuvisid hoopis hirmutada.
noore, alles oma elu alustanud inimesena polnud ta veel jõudnud
kõiki vajalikke majapidamisriistu (nagu näiteks õhupüss) soetada
ja seepärast peletaski linde põrandaharjaga.

sõbranna polnud selle pealegi tulnud,
et tema omandivaidlus
või selle läbiviimise vorm
võiks kõrvalt vaadates nii pentsik tunduda.
no tõesõna,
need tuvid ei paistnud eemalt üldse silma.






24 detsember 2007

veel üks kee





piltide kvaliteet on nagu on.
tundub, et fotokas teeb jälle trikke.
kee ise on hea,
või vähemalt mulle meeldib.

Sildid:







käevõru uus elu



selline siis.
ostsin kord watsonsist ühe käevõru.
rohelised teokarbilõigud, no sellisele asjale ei saa ju vastu panna!
mis siis, et mul nii koguka käevõru jaoks
sobilikku kätt pole.
nii ta siis seisiski, kuni ma ta lahti võtsin
ja kaelakeeks ümber ehitasin.

Sildid:







21 detsember 2007

pulkadega söömisest

meil on üks kolleeg,
kes väitis endal autos olevat kaks pudelit viina
ja hiina söögipulgad.

me assistaatoriga tegime suured silmad,
no peab ikka äärmiselt kokkuhoidlik mees olema,
kes pulkadega viina võtab.
säherdust pole varem mitte kohanudki.

tegelt pidid tal pulgad olema ikka söömiseks,
talle pidi meeldima pulkadega süüa.


küsisin pärast assistaatorilt,
et kas tema oskab...
aga ei, ei oska.
mina polnud ka proovinud,
aga arvasin, et kuna ma ju kududa oskan,
siis ei peaks see söömisekunst ka üle võimete käima.
peab lihtsalt proovima.
võibolla harjutama ka.


mõni aeg hiljem,
kui mehed koju hiina toitu tõid,
palusin endale ühed pulgad ka tuua.
mistähendab, et ei oska, kohe proovime.

googeldasin pisut,
netist leiab nii skeeme kui õppevideoid.
pisut surkimist oli,
aga söödud ma sain.

paari päeva pärast tõime tööle ka hiina toitu.
ja pulgad.
kolleeg õpetas assistendi ka pulki kasutama.
nüüd on hiina toit meil
regulaarselt menüüs.

tõepoolest,
mõnda asja ongi palju mõnusam pulkadega süüa.
igatahes on mul nüüd kodus terve peotäis söögipulki.

mumeelest on pulkadega süües
kõige keerulisem
ainult vasaku käega arvutit käsitseda.

Sildid:







17 detsember 2007

lõhnast

Ieska kirjutas lõhnast
ja oma kahtlustest ses suhtes.
(ei lingi)

ma siis tunnistan ausalt,
et kasutangi meestelõhna.
no kui see mulle meeldib,
miks ma siis ei peaks end sellega hellitama.
nutikam on ju kohe iseendale seda peale panna,
kui käia mõnd meest nuusutamas
või too lausa lõhnakuusena lauanurgale istuma panna...

ega keegi pole ütlema ka tulnud,
et ma kuidagi "valesti" lõhnan.
naisi nagu ligi ei meelita
ja meestega on nagunii nagu on.

Sildid:







11 detsember 2007

mõnikord ma teen ikka asju ka

Sildid:







06 detsember 2007

prillipood on lahe koht!

käisin täna prillipoes.
ma arvasin, et peaksin pisut paremini nägema.
mitte et mul nüüd niiväga midagi vaadata oleks,
lihtsalt äkki kunagi tekib midagi vaatamisväärset.
et siis ma ikka näeks.

seal prillipoes oli spetsialist,
ma arvan, et optometrist.
läksime kohe kolmekesi,
keevitaja, mu assistent ja mina.
ega siis nii kahtlasesse kohta saa üksi minna,
minetea, mis tehakse.

kuni keevitaja silmi uuriti,
jõudsime me assistendiga korralikult lõbutseda:
proovisime vist kõik poekeses leiduvad prilliraamid ära.
hästi lahke teenindaja oli ka,
oskas soovitada
ja julges ka öelda,
kui ei sobinud.
ega ise ju ei saa sotti,
neil seal mingid valed klaasid prillidel ees,
midagi ei näe nendega.


noh ja siis nägin selle optomeetria praktilise poole ka ära:
alguses üritas miski asjaga mul silmi põlema panna,
aga need ei taht tuld võtta.
ma arvan, et päikesepaistelise ilmaga
peaks see luubi abil kergemini õnnestuma.
aganoh, kus meil siin see päike, eksole.

siis lasi ta mul mingisse masinasse vaadata.
masinas oli majakese pilt,
aga see oli pea koguaeg udune,
ainult vahepeal läks selgeks,
siis nägin, et jah, majake.

noh ja edasi monteeriti mulle ette
hästi funktsionaalsed prilliraamid.
võimsad raamid olid,
igast vidinaid täis nagu treipink.
no sellistega oleks tähelepanu garanteeritud!

öeldi, et vaadaku ma seina peal tabelit.
"kas see hele laik seal,
te vihjate, et see on teil seal tabel?"
tabel jah, kostis spetsialist
ja pistis mulle erinevaid klaase ette.
tõepoolest, oligi tabel!
mingi projektoriga seinale lastud...

selgus, et mu vanad prillid
on veel liigagi tugevad.
ometigi nägin ma nendega justkui selgemalt
kui nende testimisklaasidega.
maitea, kas teised näevad siis veelgi kehvemini?

kuhu me küll niimoodi jõuame,
kui keegi suurt midagi ei näe...
heldeke,
kas teised autojuhid on siis veel pimedamad kui mina?
hea, et meil siin ikka need ummikud on.
eessõitja tagatulede järgi on ju kerge sõita.

siis oli veel üks asjandus,
ma pidin ühest otsast sisse vaatama,
ta vaatas teisest otsast vastu.
ma ei näinud suurt midagi.
ta vist nägi.

noh ja siis tellisin endale uued prillid ka.
sellised kelmikad :-)
klaasidel pidi peegeldumisvastane kate olema.
assa, kui ma nüüd nendega peeglist iseennast ei näe,
siis on ikka jamasti küll!

assistent ostis värvilised läätsed.
rohelised.
eksnäis.
ma oleks ilmselt ka ostnud,
kui neil oleks olnud ruudukujulisi ja punaseid.
käiks ringi nagu tiirane küülik.
aga selliseid neil polnud.
nii et jääb ära.

Sildid: ,







03 detsember 2007

aeg iseendale

nagu ma korduvalt maininud olen,
ma armastan oma autot.
see on minu ruum,
minu mull,
mille sees ma end hästi tunnen.

nii istungi mõnel õhtul
peale tööd ja poeskäiku
mõnes parklas,
tuled kustus.
kuulan oma plaate
ja vaikin.
natukene aega iseendale.
natuke õndsat aega,
kus keegi mind ei kõneta.

"sa käisid seal poes, jah?
kuidas sul seal nii kaua aega läks?
me nägime su autot koju tulles
ja me oleme juba ammu kodus."

aargh!
maütlen.

"kas sa käisid eile seal teises poes?
ma nägin vist su autot."

no anna jumal kannatust!
mina pean saama
natukene aega iseendale.
nii, et keegi mul õla peal ei kükita.
minul on ka õigus
vahepeal hingata
ja vait olla!
muidu mina lähen lihtsalt katki.

nii ma neile ütlesingi.
nad püüdsid teha mõistvat nägu.

miks ma tunnen,
nagu ma varastaks seda aega?

edaspidi hakkan poe taga parkima.

Sildid: ,







01 detsember 2007

skandaalidest

õe üürikas on remont.
ja täna tuli talle õudne mõte,
et ega omanik polegi ju maininud,
misvärvi nüüd seinad tulevad.

no kohutav ju,
kui uus seinavärv äkki lauanõudega enam ei sobi!
et mis tema siis oma siniste nõudega tegema peab!

ta arvas,
et siis tuleb uued nõud soetada
ja vanad alles hoida.
noh et kui peaks õnnestuma mõni peretüli tekitada,
et siis oma argumentatsiooni
olulisemaid kohti rõhutada.


vot see on kunst,
mida ma veel ei oska.
just eriti see rõhutamise osa.
...et millal siis peaks viskama?
kas komakohtades?
või pigem rõhutama lauselõppe?
hüüumärke?
mind pole erilise rütmitundega ka õnnistatud :-(

ma võin natukene niisama toriseda.
või mõned teravused öelda,
kui vastane piisava verbaalse võimekusega on.
iroonia ja sarkasm ei ole mulle mitte tundmata,
püüan neid pigem vältida,
need on parajad tapariistad.

aga vot korraliku skandaali korraldamisega
jään mina küll hätta.

kui ongi miski, mis mind hirmsasti häirib,
siis ma seedin seda asja igatepidi.
et kas ma peaks üldse midagi ütlema.
või et äkki läheb niisama üle.
enamasti ju läheb...

ja kui mul lõpuks tõepoolest miskit öelda on,
siis ma formuleerin selle sõnumi nii kompaktseks,
et vajaliku hulga nõude
sõnumisse mahutamiseks
peaksin neid koos kapiga viskama.