tähelepanekuid elust koos venelasega
elu koos venelasega ongi vist pisut äkilisem,
aga ega see nüüd kogu aeg ka
mingi sõda ja sulepuru ei ole.
eestlased on nüüd näinud,
et tuleb arvestada teiste rahvuslike eripäradega.
et venelastel vist polegi vanasõna
"targem annab järele".
et ei ole mõtet
vaikselt istudes oodata,
et küll üle läheb.
see igakevadine pesni i pljaski
me pealinna südames.
ei lähe.
ja kui sa midagi ei ütle,
siis ajapikku istuvad hoopis pähe.
me oleme nüüd näinud,
et on targem
kohe alguses öelda,
kui miskit ei meeldi.
kohe need asjad ära klaarida
ja mitte lasta asjadel
linna mahapõletamiseni minna.
väike ragin
ja enesekehtestamine
on vist vaid eestlase jaoks
mingi suur jama.
venelase jaoks
tundub kerge kätš
mõnikord suht ok olema:
ei saa ju lugu pidada
inimesest/riigist/rahvast,
kes ise enesest sugugi lugu ei pea,
käitub lambana
ja laseb endale pähe istuda.
* * *
mu koduvenelasega oli täpselt nii,
et kuni ma mängisin seda
"targem annab järele"-mängu,
seni tekkis tal järjest suuremaid soove ja õigusi.
kuni mul ükskord üle viskas.
tegin väikse enesekehtestamise,
nokuulge,
ma ei pea ju lõpmatuseni laskma endale pähe istuda.
milleks.
saagu või sitem.
(eks ajapikku ikka koguneb.)
oli kisa ja sulepuru.
mõni taldrik kulus kah,
hüüumärkide kohal.
ei, mitte minul,
mina etendasin eestlast.
ei olnudki otsest võitjat,
aga koduvenelasega on nüüd asjad korras-
mind ja minu arvamust respekteeritakse.
nüüd on ljubov ja uvažeenie.
ju talle siis oli
minust lugupidamiseks
vaja teadmist,
et ma ei lase endast "üle sõita".
et ma pean iseendast niipalju lugu,
et hakkan vastu.
igatahes on nüüd õhk puhtam,
saame kenasti koos eksisteeritud.
ta on äärmiselt integreeritud:
tema valis poole siis,
kui iga eestlanegi ei julgenud
kodanike komiteedega liituda.
ta räägib eesti keelt sel määral,
et võõras inimene on ta väikest aktsenti
kõnedefektiks pidanud.
integreeritud,
kuid siiski venelane.
mnjah,
tema identiteet
ei käi muidugi läbi pronkssõduri.
tal on see kuidagi teisiti,
Puškin ja vene kultuur.
ta on teistsugune kui eestlased.
ja ma tean,
et kui ma teda liiast kraabin,
hakkab sealt tatarlane välja paistma.
on asju, mida ma ei mõista,
ei hakka iialgi mõistma.
lihtsalt nii on.
ma arvestan ja lepin sellega.
tema teab ja arvestab
minu eripäradega ka.
ja me saame koos eksisteeritud.
* * *
et ma natuke üldistan
ja tõmban meelevaldseid paralleele:
kas ei võiks nüüd
need asjad me maal
olla kui minul
mu koduvenelasega.
et sai pisut käratsetud,
ja õhu puhtamaks,
et rahumeelselt
ja pingevabamalt
kõrvuti edasi elada.
küll politsei tegeleb vandaalidega.
meie, mõistlikud inimesed,
olenemata rahvusest,
meie saame ju rahulikult edasi elatud.
puhtamas õhus?
Sildid: elu
Kuidas eristada vene ärimeest vene pätist?
- Kuigi mõlemad kannavad Hugo Bossi,
on pätil lisaks veel R-kioski kilekott käes.
(folkloor)
* * *
ilmad pidid jälle külmaks minema.
see rahustab ehk need
"öise vahetuse shoppajad" maha.
ära hakkab tüütama juba.
kohevarsti asub Savisaar pildile.
kui vandaalid niigi väsima hakkavad,
on hea võimalus jätta mulje,
et märatsemine lõpetatakse
just ja ainult
tänu Savisaare autoriteedile
ja muudele suurepärastele riigimeheomadustele.
eks ta peab mõne kõne selle tarbeks.
(muideks, täna läheb päike looja.
mina korraldan selle!)
midagi positiivset kah:
seoses mäsuga on
vendade t***maade blogi
blogtree topist kadunud.
Sildid: elu
strateegiline menüü: friikartulid
mu viimase aja lemmiktoit on friikartulid.
vabadustarmastav, nagu ma olen,
esineb meil siin ka
friiviinereid,
friipelmeene,
friifrikadelle.
täna oli isegi peotäis
frii-külmutatud-juurikaid.
hapukoorega on need hästi head.
iga asi on millekski hea.
ka rämpstoit.
praegustel segastel aegadel
on kesklinna söögikohtadel
strateegiliselt nutikas
pakkuda
vaid kuumas õlis küpsetatud toite.
sama menüü olgu ka kesklinna elanikel.
hoidkem potid tulel ja õli kuum!
noh et kui keegi tuleb,
ei pea kaua ootama.
kuni õli keema hakkab.
Sildid: mõtted
lõngajutt
Top Shop Kristiine keskuses.
150% akrüül,
hiina oma, sellepärast 150%.
99.- pakend,
sees 10 tokki, kokku 500 grammi.
ei kommentaari.
Sildid: kudujuttu
kui üks märatsev nomaad
teisele samasugusele nuga andis,
siis ei ole see ju midagi sellist,
mille puhul hommikuteletibil
häält väristades arutada,
et jah, näe,
tahtsin punase pintsaku selga panna,
aga ei pand,
inimene sai ju surma.
sai küll, jah,
aga mingit erilist seost pronkspuuslikuga
sel surmal ilmselt ei ole.
purjus nomaadide omavaheline lõikumine
sattus lihtsalt sellele ajale ja sellesse kohta.
on nad üksteist enne lõikunud
ja karta on, et teevad seda ka edaspidi.
temperamendi värk.
hea on, et lõikaja ka teada on,
muidu tehtaks sest asjast tõesti "kangelassurm".
Sildid: urinad
laupäev...
oleme põnniga kahekesi kodus.
suuremad mehed on läinud orbiidile,
vahetavad auto käigukasti.
tea, mille vastu nad seda vahetavad,
mida sellise asja eest saaks?
olen kulutanud kolme kohvipausivahe jagu
oma kallist laupäeva,
et leida üks mõnus mustrikene.
noh, mustri leidsin,
aga skeemi pole.
isegi seda regivärsilist õpetist pole.
ja kui ma seda ise aretama pean hakkama,
kulub mul veel liiga palju aega.
vot sellele asjale oleks õpetist vaja:
väidetavalt on mustri nimi Faun’s Eyes.
seal on muudki põnevat, jätan enda jaoks siia lingi.
põnn kraadib kassi.
et tulemustes ikka kindel olla,
kasutab ta kahte kraadiklaasi.
võinoh, digitaaltermomeetrit.
kaks viiksuvat termomeetrit
ja kräunuv kass
moodustavad mittevägakuldse trio.
ja nõudepesumasin
üritab nõusid tsentrifuugida.
jama.
niipalju siis mu rahulikust lapupäevast.
Sildid: elu
spirograafia
mul hakkavad juba süümepiinad tekkima,
et ma peaaegu üldse ei kirjuta.
vahepeal olin haige,
siis polnud nagu isu kirjutada.
missa siin ikka kirjutad.
täna käisin arstil. spetsialistil.
see oli juba põnev!
pulmonoloog oli.
võinoh, mis ta seal nüüd niiväga monoloog,
täitsa dialoog kohe tekkis.
hästivahva oli,
arst oli tore,
tuli mulle lausa osakonna uksele vastu:
ma arvutist nägin, et te registratuurist läbi käisite.
ja see on siis see riiklik meditsiin,
mida nii palju kirutakse.
- mille üle kurdate?
- ei mina ei kurda millegi üle. mu perearst kurdab.
:-D
ja nii edasi.
noh, igatahes käisin täna spirograafias.
ma polnd enne käind,
neil on seal miski masin,
mille küljes olevasse voolikusse peavad
kergeusklikud patsiendid
hulgaliselt õhku puhuma.
noh, ega see niisama polnudki,
et võtad ja puhud.
see õhk tuli enne sisse hingata
(masin vist luges üle, palju sisse läks)
ja siis pauhti välja hingata.
(masin pani jälle kirja, palju välja tuli.)
välja hingama pidi hästi kiiresti.
ja vist natuke rohkem,
kui enne sisse hingasid.
kuna ma enne polnud sedasorti gümnastikat harrastanud,
siis ei tulnud mul see väljahingamine
piisavalt hästi välja.
ja siis ma pidin seda mitu korda uuesti tegema.
tõsijutt, oleks teadnud,
oleks enne harjutanud.
töö juures paar manomeetrit sirgeks puhunud.
siis anti miskist tuutust midagi sisse hingata,
mis ei omanud mingit lõhna
ega tekitanud ka mingeid tundeid.
pärast lasti uuesti puhuda.
tulemus olla 12% paremaks läinud.
mis mumeelest võis vabalt ka harjutamise tagajärg olla.
igatahes on mul sellest püüdlikust puhumisest
nüüd kõik ribid
ja mis seal veel ongi
jumalast valusad.
justkui oleks seal tohtri nurga taga
mingi rehvivahetustöökoda olnud
ja ma läbi targa masina veetud voolikuga
kergeusklikult,
"uuringute" nime all,
mitme suure veoauto kummid täis puhunud.
jumalaeest, mul on ilmselt ribimurrud.
sest mingeid lihaseid mul seal küll ei ole.
aga valus on.
Sildid: elu
olen kudunud: isoveri leheline
see on siis üks neist 15.- lõngadest,
millega Abakhan on nõuks võtnud kudujaid hullutada.
rätiku nimest:
lõng on üsna ühtvärvi isolatsioonivillaga
ja ega see eesmärk ju ka erine:
hoida soe seal, kus ta peaks olema.
lõngast:
Fonty Ombelle Abakhanist,
50g/145m
70% kidmohair 25% laine.
kulus kolm tokki,
tegelikult jäi kolmandast pisut üle ka,
sest ükski täiemõistuslik kuduja
ei kannata ometigi sellist närvimängu,
et kas lõngast saab veel ühe rea
või tuleb mohääri harutama hakata.
varras: nr 8.
võinuks vast peenem olla,
aga võibolla ka mitte.
lõng on küllalt karvane,
äkki hakkab kuidagi vanuma vms ja
siis kaoks väiksemad augud üldse ära.
muster on lambist.
ilmselt peaks ma seda rätikut kuidagi töötlema,
niisutama-venitama vms.
praegu on keskjoon umbes 1m,
st. siis pikem külg 2 m pikk.
kui kellelgi on eelaimdusi,
kuidas selline mohäärine lõng hiljem käituma hakkab,
võiks pisut kommenteerida.
mul on mõne rätiku jagu veel neid lõngu varuks :-)
Sildid: kudujuttu
inimesel võivad ju mingid veidrused olla, eksole.
mul on mingi veider suhe kruusidega.
tegelikult pole see vist puhtalt kruusihälve,
kui igasugused piirangud ei ahistaks,
ma ostaks ilmselt serviise ka kokku.
aga kruusid muidugi on parim osa nõudest:
meie igapäevast kohvi anna meile tänapäev!
alguses olid mingid juhuslikud kruusid.
siis ostsin need kaks suuremat.
mulle meeldib nende materjal,
see pole see tavaline läikiv glasuur,
hoopis selline matt ja träpsuline.
see tähtedega,
ehk tähtis kruus,
see tuli hiljem.
puhtalt seepärast, et tema värv nende kahe suurema kõrvale sobivat tundus.
kaks pisikest kruusi.
juhuks, kui ma ei tea,
kas ma tahan kohvi või mitte.
noh et siis joon natukene.
miks kaks?
no ma ei teadnud,
kumba värvi ma tahan.
kollaseid kruuse pole kunagi liiga palju.
suurem on nii veidra moega, et sellest ei jooda midagi.
selles jahtuks kohv liiga ruttu ära.
ja nii palju külma kohvi ma nüüd ka ei taha.
madalam on kassi tass.
värvid...
need ei ole kõik me majas leiduvad kruusid.
küll aga olulisem osa neist.
millegipärast kipub mul poes alailma ununema,
et mul juba on paar kollast tassi.
nojah.
asi pole vist puhtalt kruusides.
asi on värvis.
Sildid: asjad
probleemide lahendamine nende ignoreerimise teel- töötab!
ostsin ükspäev uue käekoti.
tõsiselt punase.
sellise kirka sügavpunase.
peaaegu tumepunase piiril.
eriti hea on selle värv päiksese käes.
väga tujutõstev!
kuna ma ei läinud kodust välja
kindla mõttega endale käekott osta,
siis oli mul oma käekott muidugi kaasas.
noh ja kui ma olin väljamineku sooritanud
ja palusin müüjal mu ostetud kott
mingisse näiteks kilekotti pakkida
sest ma EI OLE nii enesekindel tüdruk,
et KAHE käekotiga tänaval käia,
siis pakkus see müüja
mulle kahte väikest kilekotti,
milledesse see mu vastostetu
poleks isegi riivituna mahtunud.
saatearu,
mu uus kott,
mõõtudega nii 15x40x35 cm
ja ta pakub mulle selle pakkimiseks
kilekotti,
kilekotikest,
kuhu mahuks ära kuni kaks suitsupakki
ja eimidagi enamat.
ja kuna see kilekotike
talle endale ka kahtlaselt väike tundub,
siis pakub ta mulle neid KAKS!
ja ta teeb seda
absoluutselt surmtõsise näoga!
noh, hingasin sügavalt sisse
ja siis kolm korda jutti välja
ja küsisin
ettevaatlikult,
et
kas tal ehk ka mõni suurem kilekott on?
suuremat tal polevat.
side lõpp.
kujutate ette- ta lihtsalt lülitus välja.
seisis seal oma leti taga,
kaks pisikest kilekotti näpus,
tegi keedetud tursa näo pähe
ja ei midagi.
mitte kuradi midagi.
kliiniline surm.
ma hakkasin end
väga imelikult tundma
ja vaatasin, et tulema sain.
ma nagu kah
klienti teenindav tegelane,
aga sellise tasemeni jõudmine
käib mul selgelt üle võimete.
tõepoolest kõrgtase:
probleemide lahendamine nende ignoreerimise teel.
(kusjuures, see ju töötab.
kui kliendil ei ole eriväljaõpet
umbjuhmidega suhtlemises,
siis ta loobub.
ja läheb ära.
koos oma kuradi probleemiga.
nagu ma ka tegin.)
kuidas ta saab niimoodi?
see müüja.
et kõrvaltvaataja ei taba
mitte ainsatki mõttevirvendust?
ja et ta ise jääb täiesti
surmtõsiseks?
no mul on veel arenguruumi!
nii ajuvaba situatsiooni
ma ilma naerma hakkamata
küll välja ei mängi.
aga ma hakkan harjutama,
ausõna!
Sildid: elu
elu on ilus: isegi nr 15 ei ole mulle liiga suur!
eile käisin jälle jalutamas.
emaga, kesklinnas.
ta näitas mulle üht järjekordset uut
kaubandustemplit.
ma üksi sellistes kohtades ei taha käia,
tõenäoliselt on mul mingi foobia.
igatahes oli seal mitu kingapoodi.
mõnes müüdi isegi inimese jala järgi tehtud kingi!
ma oleks peaaegu ostnud!
aint et need kingad olid nii-ii kõrge kontsaga.
selle kõrge kontsaga on see häda,
et kui sul on jalanumber väike,
siis on jalalaba ka lühike.
ja nii kõrge kontsa pealt
ei ulata varbad hästi maha.
no kuda sa kõlgud sedasi,
kannad maailma serva peal
ja varbad hämara tuleviku kohal ripakil!
maitea, ma tahtnuks selliseid kingi,
millega saaks mõned meetrid käia ka.
mitte ainult-istumise-kingi.
mul ikka mingid jalanõud on,
kingapoes käimiseks või nii.
noh ja et see kingaproovimine valutum oleks,
siis on need tagant lahtised ja paelteta.
ega siis neid istu-ja-proovi kohti
nüüd niiväga palju ka pole.
või seal juba istub
kellegi käekott,
kaks korpulentset naissoost
kingaostmise-tugiisikut
jne.
ise vaata, kuidas sa seal
riiuli najal kakerdades
omale kinga jalga saad.
paeltega jalanõudes oled
nagu hullunud toonekurg,
kes ühel jalal keksides
püüab mingit makrameed
või muud salapärast sõlmkunsti harrastada.
ühesõnaga selline astu-sisse-astu-välja papu
on antud olukorras väga asjakohane.
suurest kingaproovimisest
hakkasin ma lausa lonkama.
hiljem selgus,
et ei väänand ma endal midagi välja.
lihtsalt need astu-sisse-välja-papud,
need on ju tagant lahtised.
ja kuna ma ei tohi külmetada
siis panin ma ikka sokid ka
sukakatele otsa.
njah, ilma sokkideta kaoks need vist mul jalast ära kah.
aga kingi tahan ma ju selliseid,
mida saaks ilma sokkideta kanda.
noh ja siis ma seal kingapoes,
et mitte tunduda kui mingi
sokipervert,
(hästi napakas tunne on
kogu aeg mingit sokki jalga ja jalast ära tirida.)
surusin ühe jala soki mantlitaskusse.
kuhu see ka jäi.
kuni avastasin,
et ma vist lonkan.
no tundus kuidagi ebaühtlane see käimine.
tähelepanek:
enesetunne on kõvasti hullem,
kui pead oma puuduvat sokki paigaldama
kusagil väljaspool kingapoodi.
võeh!
olete te näinud kedagi
tänaval
sokke jalga panemas?
votjah.
ühesõnaga on see kõik
nii pagana keeruline!
teraapiat tegin ikka ka.
ostuteraapiat,
see mõjub mulle enamasti hästi.
käisin nimelt vardaid ostmas.
seal K-tähega kohas,
mida me siinjuures ei nimeta.
sest kes ei tea, sellele ei ütle see nimi midagi.
ja teadjates tekitab see nimi ärevushoogusid.
on ju väga vastutustundetu
oma kalleid lugejaid
ärevusse ajada.
eriti pühapäeval,
kui K-tähega koht kinni on.
(jajaa, loomulikult räägime me
K-arvutisalongist.
mhmh.)
vardaid osta on äärmiselt mõnus.
ma võin osta omale nii pikad ja jämedad vardad nagu tahan.
ja need ei ole mulle liiga suured.
erinevalt kingadest.
ja sokke ei pea ka vardapoes jalast ära tirima.
no ma siis ostsin.
8 ja 10 ja 12 ja 15 vardaid!
kujutage ette,
isegi 15 ei ole mulle liiga suur!
ma hakkan end juba täisväärtusliku ühiskonnaliikmena tundma!
ennatlikult,
paraku.
mu peagi saabuv paljasjalgsus
kriipsutab mu muidugi täisväärtuslike nimekirjast maha.
aga noh,
hetkeks tundsin ma end siiski hästi.
Sildid: asjad
