poest kingi ei leidnud, ostsin siis panni.
jalutama peab, ütles arst.
no ma siis jalutasin,
mööda kohalikke kingapoode.
rskmaütlen!
igal issanda aastal
pean mina kaks korda depresseeritud saama!
kevadel ja sügisel.
sest igal kevadel ja sügisel
tabab mind äratundmine:
mul ei ole midagi jalga panna!
olen jah jalavärdjas!
ega normaalsel inimesel ei saa ju olla
jalg nr 35.
kussanüüd, nii väikse toetuspindala puhul
vajuks ju iga normaalne inimene sohu!
isegi haljal paekivil kakerdades vajuks sohu!
või peaks aastaringi suuski kandma, eksole.
enamus kingapoode ei too nii väikseid kingi sissegi.
naistekingi, mamõtlen.
mingeid tikitud susse ikka on,
aga need pole väga eakohased.
noh ja ma tahaks, et natuke kontsa ikka ka oleks.
et juhul, kui ma siiski peaksin sohu vajuma,
siis ehk jääb peanupp pinnale.
mis võiks kergendada päästetööde läbiviimist.
nii ma siis käin ja uurin,
milline nr36 king mul jala otsast ära ei kuku.
enamus muidugi kukub.
maitea, mispagana liistud neil küll on.
justkui oleks kõik jalalabad ühejämedused,
ainult et väiksem number on lühem.
krt, ega ma mingi kabjaline ei ole!
ühesõnaga eimingeid kingi.
nagu alati.
noh, midagi ma ju ometi pidin saama.
ostsin siis uue wokpanni.
ilmselt hiinakas.
malmist.
pealt punane.
uhkevärk. nagu tuletõrjeauto.
ämm on mulle kunagi seletanud küll,
mismoodi uut malmpanni peab "sisse töötama".
õli ja soolaga see kuidagi käis,
aga maimäleta,
kas soolaga hõõruda enne või pärast.
ma ei taht ämmale helistada kah,
mui aint see üks pann,
hakka nüüd seepärast kuulama
"õpetusi kõigiks elujuhtumiteks".
milleks meil siis internett on, eksole.
leidsin netist ühe õpetuse küll,
praeaehi tuli miski 200 kraadi peale kuumaks ajada,
pann rasvaga kokku hõõruda
ja seda siis seal praeahjus kaks tundi küpsetada.
nomaitea,
mulle see tehnoloogia väga ei meeldi.
ma tean küll,
mu suitsuandur hakkab seepeale
suuri avamerelaevu me köögist eemale juhtima.
noh et need kogemata siia karile ei sõidaks
või suitsu sees end kapinurga vastu ei vigastaks.
aga internett on hea:
kui sulle üks asi ei meeldi,
võid otsida kohe mõned teised,
meeldivamad.
teine teooria oli selline,
et tuli pann rasvaga määrida,
kuumutada 5 minutit pliidiraual,
siis vist liigne rasv ära pühkida
ja jätta pann kuumale pliidirauale
(võimiskitsarnast, see sõltus kuidagi telekavast.)
noh selle teise õpetuse järg ma siis tegin.
esialgu tundub see punahiinapann päris ok.
Sildid: asjad
ühel hommikul ärgates olin Urmas Paet.
pealtnäha olin ikka endine
ja ma teadsin ka,
kuidas olla ja käituda,
et näida ematehnik.
ja neid asju teadsin ka,
mida ematehnik idee poolest teadma pidanuks.
aga tegelikult OLIN ma Urmas Paet.
sisuliselt, nii-öelda.
pisut häiriv oli.
kuidas sa oled järsku Paet.
kellelegi kurta ka ei saa,
pealtnäha pole ma kohe sugugi Paet.
keegi ei vaevuks äragi kuulama...
olin siis tasakesi Paet edasi,
et ehk läheb üle...
njah,
kui perearstilt järjekordse
antibiootikumikuuri kätte sain
ja hullem palavik ära kadus,
kadusid ka lollid unenäod.
arumaisaa,
mis pagana valemi järgi
saab mu aju üldse sellise
Paeti-mõtte peale tulla?
külmaks läheb
ilm.ee lubab Tartusse 29.märtsiks veel korralikku külma.
no ikka päris korralikku,
-45 pole naljaasi.
niisama
et jah,
kuhu on kadunud elfikelder?
ma pole seal küll oluliselt suud avanud,
aga lugenud olen küll.
püsivalt.
et ma võin täitsa lubada,
et edaspidi hoopis vait püsin,
aga pange palun see kelder nüüd kenasti
oma vana koha peale tagasi!
paha on ju niimoodi.
muidu ei ole ka midagi toredat,
see õnnetu pikatoimeline viirus,
mul ei õnnestunud seda ära petta.
esimene sats oli kaks päeva palavikku,
siis kaks päeva täitsa norm olemist.
mispeale ma arvasin,
et sai nüüd haige oldud küll.
ja vapralt tööle lidusin.
igavene kommunist selline!
(ütleb ämm :-D)
noh, hing aimas halba,
rapsisin kiiremaid asju järjestada,
et kolleegil lihtsam oleks.
kaks päeva püsisin veel coldrexi peal.
siis sai töö järjele
ja mina pikali.
aga coldrex on kõva kraam!
sellega saab ilmselt ka kliinilises surmas inimese
veel niipalju üles buutida,
et ta ise ja liinibussiga
lähimasse kiirabihaiglasse kulgeb.
tähelepanekuid:
sidruniga coldrex on parema maitsega
kui theraflu.
tegelt on mul theraflu suhtes ilmselt eelarvamused.
sellel on sidruniseemnete maitse.
mis tekitab halbu tundeid.
mul on ikka madal vererõhk olnud.
ja siis arst soovitas
sidrunväändiku seemnetest tehtud tinktuuri.
võeh,
no sellel on säherdune maitse,
et peale hüppelise vererõhutõusu
saad sa veel korrapealt
tourette´i sündroomi venekeelse versiooni.
äärmiselt rõve ollus.
aitab küll jah,
aga kas just peab,
selliste meetoditega...
ühesõnaga: konjak on inimlikum.
kui põnn haigeks jäi,
käskis arst talle sudafedi anda.
isatehnik siis tõi apteegist.
mulle tundub, et arst on juba varem
käskinud põnnile sudafedi anda.
miks muidu mul kodus kapis
üks selline juba oli.
ju siis on hea rohi.
(maitsest küll aru ei saa,
aga ju siis on ka hullemaid.)
nüüd käskis arst mul ACC-d võtta.
isatehnik kammis mingid apteegid läbi-
pole.
täitsa otsas on
ja laos ka polevat.
nojah, kuna mul täna jalad juba piisavalt kandsid,
leidsin kodust kapist purgi ACC-d.
nännännää!
midagi ei või viimseni ära süüa!
kõike asja peab su kodus varuks olema!
Sildid: elu
laupäevane jutuke
köögi uks oli vaja ümber tõsta.
no ikka täitsa teise kohta.
tulid mingid sepad
ja saagisid seina sisse augu.
et saaks siis ukse ümber tõsta.
koristasime laga ära
ja isatehnik pani vana ukseaugu
esiku poolt kipsplaadiga kinni.
täitsa sile sein jäi.
dogiloom oli küll seda sebimist jälginud,
aga asja idee jäi talle vist hämaraks.
ega me enne polnud midagi säherdust teinud kah.
suhteliselt usaldusväärne rahvas siiski.
kui dogil kõht tühjaks läks,
tuli suunduda kööki.
köök on kõrgendatud toiteväärtusega piirkond.
assa, uks on kadunud!!!
vahtis dogiloom siledat esikuseina.
ust lihtsalt ei ole!
pole seda kohtagi, kus uks peaks olema,
linki ka ei ole,
täitsa sile sein!
nõutult jutuhäälte järgi inimesi
ja köögi, st toidu uut asukohta otsides
avastas ta selle uue ukseaugu.
seal veel ust ees ei olnud,
ainult suur auk seina sees.
noh, peale mõningat kõhklust
kõlbas see uus auk siiski
kööki sisenemiseks kasutada.
kalorid manustatud,
oli aeg tuppa suunduda.
köögis pole diivanit
ja kui peale söömist ei pikuta,
venitab toit kindlasti kõhu ripakile.
mis ei ole ilus.
teadlik tibi!
ühesõnaga tuppa lebotama.
ega dogi loll ei ole,
ta teab küll, kuidas köögist välja saab.
oh, näete!
seespool on see uks ju täitsa olemas!
oli jah.
isatehnik oli ukse kööki selle vana koha peale
seina najale püsti pannud.
kuskil peab ju ust hoidma,
kuni uksekasti uude kohta paika saab.
dogi rabas hammastega ukselingist
ja vajutas.
uks muidugi avanes, dogil on looma jõud.
aga avanes see uks suunaga ülevalt alla!
säherdust jama pole veel enne olnud!
ühesõnaga tõmbas ta selle pagana uke endale kaela.
õnneks pidurdas akvaariumi nurk ukse langemist
ja dogi jõudis tabureti alla varjule pugeda.
(miskipärast ta arvas,
et ta mahub tabureti alla.
tegelt oli see taburet tal seljas nagu sadul,
aga ju see mingi turvatunde ikka tekitas.)
ei midagi hullu:
koer haiget ei saanud,
akvaarium oli ka terve,
vanasti tehti need ikka metallraamiga.
ainult kohutav kolin
ja ukseklaas läks puruks.
ja siis dogi,
taburet seljas.
paras komöödia,
dogi äärmiselt jahmunud näo peale
purskasime me naerma.
no ta ilmselt uskus,
et on mingi suurematsorti pahandusega hakkama saanud.
korralik kolin siiski.
me sealsamas kah,
muidu oleks tuppa hiilinud
(kui uks oleks oma kohal olnud)
ja teinud tavapärase näo:
"mina ei tea midagi,
vist käisid röövlid.
ahjaa, nad sõid jälle salaja kõik saia ära!"
nii ta siis kössitas,
kõrvad häbelikult longus
nagu mingi keedetud helikopter.
inimesed on pahad,
eksole.
irvitavad!
ülejäänud päeva käisime kordamööda
dogi ees vabandamas.
meie naermine,
see oli teda rängalt solvanud.
kui uks uude kohta paika sai,
teadis ta küll,
kus kööki sisse minemise uks asub.
aga tagasi tuppa minnes
käis veel mitmeid kordi kontrollimas,
kas köögist välja minemise uks
ehk vana koha peal tagasi ei ole.
ei olnud.
tea, kas ta oleks seda ikka avada julgend.
kukub jälle kaela...
Sildid: elukad
jälle üks pärl (emakeelepäevaks)
et selle kraamiga, mida ma müün,
on nagu on,
st. vahepeal peaaegu-et polnudki,
siis juhtub ikka veel,
et helistab keegi,
kes tahab teada,
millal siis ükskord saab saada.
noh, nüüd juba saab kah,
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
esmaspäeval helistas üks härra,
kes kurtis pikalt,
kuidas tema juba iidamast-aadamast
istub oma hoovis
kivi peal
ja ootab.
kunas meie talle jne...
pikalt ja põimlausetega.
oi, kuidas mulle meeldivad põimlaused!
ja inimesed, kes neid kasutavad :-)
sellised mitmekihilised laused,
mida peab mõningase hoolega jälgima,
et jutust midagi kaotsi ei läheks.
kuulaja ajutegevus peab olema sama kiire
kui rääkija oma.
mul enamasti õnneks ikka on.
ja mu väärastunud ajukeemia
hakkab selliste lausekonstruktsioonide peale
mingit kahtlast mõnuainet eritama.
ühesõnaga selline
verbaalselt väga võimekas klient.
ma muidugi ei saanud siis mainimata jätta,
et tal on äärmiselt nauditav keelekasutus.
"ega nad siin ei kurda jah selle üle!"
kostis ta naerdes.
nojah,
kuna ma peaaegu kedagi ei tunne,
nimed mulle meelde ei jää
ja oma kliente ma ei googelda,
siis ma otseloomulikult ei teadnud,
et mul kõnetraadi teises otsas
üks ajakirjandushärra on.
eks ma vist peaks häbenema,
et ma ei tea, kes on kes.
kuigi ma kahtlen,
et kõik ajakirjanikud
end suuliselt
sellisel kombel väljendavad...
siis ei saaks nad iial midagi kirjutatud,
istuks kuskil toimetuses
ja pommitaks üksteist
põimlausetega.
ohjah,
kuidas saab üks kliendi kaebekõne
nii meeldiv olla. ? !
vahetasime ka paar maili.
ja siis ma leidsin,
et kui klient sel moel sõnadega mängib,
siis ta eeldatavasti ei pahanda,
kui ma ka. natuke.
lasin oma ametialase kirjutamise käsipiduri
pisut lõdvemaks.
ilmselt ta ei pahandanud.
njah.
olgugi, et ma lubasin
tema tellitud kola
soovitud päeval
ta õuele saata
tekib mul niimoodi kiusatus
midagi maha "unustada"
või saata "kogemata" mõni vale asi.
...et tal oleks põhjust helistada.
niimoodi ju ei tehta, eksole!
aga mis ta siis tuleb
meie õue peale
mind oma põimlausetega õrritama :-)
* * *
ega ma tegelikult teagi,
kas mitmetasandilised põimlaused
ja nende kasutamine
üldse ongi emakeelepäeva teema.
või peaks selline nähtus
mingi spordiala alla kuuluma?
Sildid: pärlid
Rakvere raamatupoele tehakse hugobossi
nüüd tahavad nad siis Rakvere linna
pea ainsa raamatupoe kinni panna.
sinna pidi hoopis pank tulema.
õige jah,
mis pagana raamatud,
raamatud on saatanast!
üks kunagine pankur
olevat vaid ühte raamatut lugenud,
aga raha on teisel palju-palju.
lausa oma panga sai teha.
missa raamatutega teed,
nendest küll mingit panka ei tekita.
seega on aina kiiduväärt,
kui raamatupood kinni pannakse.
siis ei istu väikelinna inimesed ninapidi raamatutes,
nii jääb neile rohkem aega mõelda,
kuidas rikkaks saada
ja ka oma pank teha.
jajah, omaniku asi on otsustada,
kellele ta oma ruume rendib.
mhmh.
samas võiks pangahärrad ja -prouad natukene siiski mõelda,
kuhu nad oma rahategemise veski püstitavad.
pangu mõni kõrts kinni,
kui tingimata vaja.
koolid, kirikud,
raamatupoed ja -kogud
võiks siiski alles jätta.
austusest väikerahva kultuuri vastu.
muidugi suudab pank rohkem maksta.
lihtsalt on asju,
mida ei peaks üle ostma.
isegi siis mitte,
kui sul on väga palju raha.
kasvõi oma panga maine pärast.
hüva nõu:
kuna nagunii seda raha seal Rakveres
nii palju tundub olema,
et panga majutamiseks isegi raamatupood kinni tuleb panna,
siis võiks ka teatri sulgeda.
kellele seda teatrit vaja on!
kui teatri ruumidesse ööklubi teha,
saab vinge kasumi!
õhtul ööklubi,
päeval võib hugo bossi ülikondi müüa.
go, pank, go!
...et teie veski edaspidi vaid jahu ja soola toodaks!
Sildid: urinad
karm maaelu ja kartuliidud
kui me mu lapsepõlves maale kolisime,
tekkis meil maamajapidamine.
loomad olid laudas.
ja kartul oli maas.
suur kartul on söögikartul.
väiksem on seemnekartul.
veel väiksem on seakartul.
(siis on veel seakartuli seeme,
aga seda ma olen vaid sõimusõnadena kuulnud,
praktikas mumeelest sellist asja ei olnd.)
nojah,
igatahes oli see seakartul
sotsialismi viljakates tingimustes
mühinal idanema läinud.
idud on mürgised,
neid ei tohi loomadele anda.
me õega pidime siis neid kartuleid idutama,
et neid sigadele keeta saaks.
nagu igal normaalsel inimesel,
on ka minul on mõned foobiad.
ma kardan kännuseeni ja kartuliidusid.
ma ei lähe selle kännu ligigi,
kus mingi peenikeste jalgadega seenekuhi peal kasvab.
ja kartuliidud, mis on pungast suuremad,
st. kui see valge vars on tekkinud,
on ka äärmiselt jõledad.
kui keldris oleks mingi poolemeetrine idumass,
müüks ma maja koos nendega lihtsalt maha.
mina sinnna keldrisse ei lähe!
noh, neil seakartulitel seal olid
täiesti psühhotraumaatilised idud.
idutama pidi vist terve ämbritäie.
minu suhteliselt hea ruumiline või 3D nägemine/mõtlemine
ongi vist pärit tollest ajast,
kui ma püüdsin võimalikult väheste kartulitega
maksimaalselt suurt ruumala täita.
neid kartuleid pidi oskama õigesti laduda.
mispeale ema tõstis normi,
idutama pidi poolteist ämbritäit.
ega sellel õudusel enne lõppu ei tule,
kui kartulid otsas.
kartulid olid sara all,
need tuli sealt vaikselt ja vähehaaval
metsa toimetada.
koos idudega muidugimõista.
ehk metssead söövad ära,
olgu siis idudega või ilma.
no otsekohe me ei saand viia,
emal tekib kindlasti küsimusi,
kui ma ämbriga üle õue metsa lähen.
täis ämbriga.
peitsime osad kartulid saralakka heinte alla ära.
et kui ema kodust ära läheb,
siis viime nad metsa.
eks me vist midagi viisime ka,
aga palju see laps siis ikka jõuab
neid raskeid kartuliämbreid
metsa viia.
ühesõnaga kõiki kartuleid sealt heinte alt
me ei jõudnudki ära viia.
isa avastas,
et lakas on kartulid.
lakas on kartulid!
no nendel maal kasvanud inimestel
on mingid eelarvamused.
näiteks et seakartulite koht ei ole lakas.
sellest tekkis jälle mingi jama.
seda ma ausalt öeldes enam ei mäleta,
kas ma üldse üles tunnistasin,
et me need kartulid tahtsime metsa ära viia.
või jäidki nad uskuma,
et me lootsime need heinad igaveseks lakka jäävat.
Sildid: elu
Priit Pullerits kirjutab Postimehes
(mitte)blogivatest poliitikutest.
ekstaolejah,
need vähesed, keda ma lugema olen sattunud,
pole just teabmis sulesepad.
et võibolla see polegi halb,
kui nad ei kirjuta.
heh,
hr. Pullerits
arvab ka nii.
enamalt jaolt üsna mõttetu värk.
üldse,
nii mõnegi poliitiku blogi
on oma lugejanumbrite eest tänu võlgu
Jubejussile ja
Arkaadi Zukile.
ma ei hakkaks eales lugema
midagi nii mõttetut kui Kalle Mihkelsi
blogi,
paraku tuli Jubejussi ja Arkaadi lugemiseks
just mööda neid poliitblogisid kolada.
et
mõne poliitiku blogi väärtus
seisneb sealsetes kommentaarides.
ps.
Sirje blogi pole vist päris poliitblogi.
see on inimese näoga blogi.
see ikka loeb kah,
et tegemist pole mingi "projektiblogiga",
mis popi ja noortepärasena
valimiste heaks
"ära tehakse".
Tehtud!
javeel,
viletsa blogija poliitblogi
ei too kohe mitte neid hääli juurde.
ega teised blogijad nüüd päris rumalad ka ei ole.
et kui sa blogid,
siis oled kohe automaagiliselt "oma".
ei ole.
ja pole mitte mõtet lootagi,
et järgmiste valimiste ajal,
kui töö veelgi rohkem "sektsioonidesse läheb",
võiks Savisaar
näiteks sukavarrastega vehkides
imbuda kudujate kampa,
et sel moel hääli koguda.
ei ole see rahvas nii rumal,
ei ole.
"omaks" saamiseks tuleks Edgaril
juba täna
kuduma hakata.
aganoh,
nii pikaajaline valimiskampaania
oleks ju ometigi liiast koormav.
pealegi on vardad teravad.
niimoodi võib ennast rängalt vigastada!
et kui sa tahad nelja aasta pärast
riigikogu valiistel kandideerda
ja selle heaks ka oma blogi kasutada,
siis hakka juba täna
seda blogi pidama.
inimese näoga blogi.
Sildid: urinad
naiste päev
tegelikult kippus tänane päris naistepäevaks
või naiste päevaks.
kiired ajad,
kõik mehed olid ilma peal laiali,
majas ainult tüdrukud.
vahepeal käis autojuht
ja tegi mulle kiirkoolitust,
kuidas kliendi kaubikusse
euroaluse täis kaupa
meie tõstukiga
sisse suruda.
(kaup= nii 170 cm kõrgune virn euroalusel,
millele gravitatsioon küljelt mõjub.)
noteretore!
ma ei oska tõstukiga sõita!
sellel pööravad tagumised rattad
ja see segab mind.
tagurpidi sõita on niigi jama.
edaspidi ei saa nagu ka,
sest see alusetäis varjab kogu mu vaatevälja.
missa siin sõidad, kui midagi ei näe.
ja seal on liiga palju kange,
ega ma ämblik ei ole,
et mul neli kätt peaks olema!
pealegi on too tõstuk äkiline nagu mustlase püss,
mingit gaasi pole vaja,
kui jala pidurilt tõstad,
siis pühib minema.
kui piiksub, siis tagasi.
kui ei piiksu, siis edasi.
(piiksumine on hea, saad kohe aru,
kustpoolt jamaks läheb.)
mingi tööviljakuse-teema vist, miks ta muidu nii kiire on.
hmm, kas soomlaste tõstukid uhavad veel kaks korda kiiremini?
hullumaja! ei lähe soome tööle!
laos juhtus remont ja ümberehitus
ja seepärast on kaubad kõik
ühte lao otsa kokku kuhjatud,
nii et üks vale liigutus
selle neetud tõstukiga
tekitaks paraja hävingu.
ühesõnaga oleks vaja
nii näha
kui osata.
sooritasin küll autojuhi nõutud õppemanöövrid,
aga mõtlesin ka välja lahenduse:
kui see klient oma kaubikuga tuleb,
siis tema tõenäoliselt ei ole
esimest tundi selle kaubiku roolis
(erinevalt komplektist tõstuk+mina).
eeldatavasti oskab ta ka tagurpidi sõita.
ma väga tahaks loota!
et siis mina ajan tõstuki koos kaubaga õue,
tõstan kaubaaluse õigele kõrgusele
(mul on mõõdulint alati taskus,
võime täpselt ära mõõta)
ja ütlen siis kliendile,
et tagurdagu ise oma buss sinna kauba alla/ümber.
küll ma siis selle tõstuki sealt vahelt välja urgitsen.
muidu kui ma pimesi kobades seda kaubiku tagaust otsin,
formaadin ma ta bussi ära
ja me peame pärast veel mingite plekitööde ja asjadega tegelema.
paraku/õnneks ei saanud ma klienti
oma "kenijaalse" ideega terroriseerida.
autojuht vist aimas,
et mul on midagi plaanis.
igatahes tuli ta õigeks ajaks tagasi
ja tõstis ise selle kauba peale.
Sildid: asjad
naistepäev
tänase naistepäeva puhul
oli boss kõigile naistele lilled toonud.
nii kena temast,
peotäis päikesekollaseid tulpe
on hingele hea.
teised tõid muid lilli veel lisaks,
muud head-paremat kah,
aga eriti meeldis mulle bossi ettenägemisvõime:
no kuhu need naised oma peotäied tulpe panevad,
kolme sobivat vaasi meil ometi majas pole.
niisiis oli ta hiilgav insenerimõistus
tekkida võiva probleemi juba eos lahendanud:
ta oli üksiti kolm vaasi ka ostnud.
nii ootasidki hommikul igaühe laual
kenasti vaasi seatud lilled.
väga hooliv, eksole.
linkimisest, niisama ja üldse
Marta kirjutas täna
viitamistest blogides.ma olen ta jutuga täitsa nõus.
aga ise tõepoolest jätan vahetevahel viitamata.
enamasti täiesti teadlikult.
ühe põhjuse ütles
Elsa seal Marta postituse kommentaarides
(kommentaarile ma ei oskagi linkida)
juba ära,
mõnikord on vaja teist inimest säästa.
urisen oma urisemised oma blogis ära,
aga ei kutsu tuleõlitajaid kohale teise inimese blogisse.
olen nii teinud ja ilmselt teen ka edaspidi.
teine põhjus on veel:
idee järgi on vist näha, kes kuhu linkinud on.
kui mõni hästi populaarne blogi mul mõtteid tekitab,
siis sellele liiga tihe linkimine
tekitab mul tunde,
justkui püüaksin vägisi mingite kuulsustega ühele pildile ronida,
et siis ka äkki natukene kuulsamaks saada.
(kümme korda kuulsamaks!!! jaa!!!
ma ei tea, kas ma tahaksin kuulsaks saada,
aga kohe kindlasti ei taha ma,
et mind mingiks pildiletrügijaks peetaks.)
seega ma ka ei lingi.
keda peakski huvitama
mu pisikesed mõtteavaldused.
haakuvad need siis või ka mitte.
ma parem ootan häbelikult,
kuni mind märgatakse
ja lingitakse.
(heh, äkki ma ikka tahan kümme korda kuulsamaks saada?
mul vist polegi väga midagi selle vastu,
kui mind ennast lingitakse.)
üldse,
vahel on päris mõnus kirjutada niimoodi "õhku".
lootes, et kellel vaja,
see leiab mu jutu niisamagi üles.
täitsa ilma lingita :-)
Sildid: mõtted
