29 detsember 2006

jess!

meie firma mehed on jõulupuhkusel,
ma ei tahtnud suusatama minna,
jäin koju kuduma.
no ja kui kõik mehed on ära,
siis tavaliselt "asjad juhtuvad".

täna oli see tähelepanuväärne päev,
kus ma esimest korda läksin (liba)tehnikuna OMA objektile.
mehed olid ju ära,
klient oli rahul, kui üldse keegi tuleks.
no ma siis läksin :-)

isatehnikuga olin ammu objektidel kaasas tiksunud,
aga neid lappis tema, ma vaid vaatasin
(ja "õpetasin" kõrval).
seekord oli minu klient ja minu objekt,
meil on natuke erinev spetsiifika.
isatehnik oli kaasas, mul pole ju tööriistakohvritki.
aga täitsa ise sain tehtud,
värk töötab jälle ja klient oli rahul.
oi ma olen nüüd uhke :-D

väike samm inimkonnale,
aga võimas hüpe mulle endale.






mõned kraed





tegin mõned kraed.
roosa on vähendatud koopia mu esimesest aretisest.
valgel tegin kasvatused õhksilmade lisamisega, pole ka paha.






mis maksab paki cargotamine Tartusse?

ehhee,
see pole nii odav, kui võinuks arvata.
otsene kulu oli miski 55.-
tegelikult oleks võinud ise Tartus ära käia.
sest see kaudne kulu...

maitea, kas Tallinnas kusagil mujal ka cargotada saab?
see seal bussijaamas ei ole hea koht.
sest see bussijaam asub Abakhani juures.
(teisi lähedasi lõngajaotuspunkte palun mitte mainida,
ma tean seal veel kahte, kus ma ei käinud,
ja mingit neljandat poleks vist vaja teada.)
ja siis selgub, et Tartu maantee Abakhanis
on teistsugused uued lõngad kui Mustikas.
mis tekitab loogiliselt mõtlevale tüdrukule muidugi mõtte,
et kas Pärnu maantee Abakhanis
on kolmandatsugused uued lõngad.
(tõeline teadlasehing, eksole!
millised küsimused!)


ega selliseid asju muidu teada ei saa,
kui peab ise visuaalselt kontrollima.
vastus: jah, on küll kolmandatsugused.



suuremate süümekate tasandamiseks
surun siia pildi üles.
siis langeb ehk keegi veel lõksu.
jagatud süütunne on kuidagi väiksem.
tegelt mul tänaseks polegi enam mingit süütunnet :-)
ma olen ju kollektsionäär, eksole.
kollektsionäärid on kindlasti rõõmsad sellistel puhkudel.

ja ma parem vist ei plaanigi ühineda
selle aeglase enesepiinamisüritusega.
ei osta kuu aega juppigi lõnga?
valus!
heh, häbi oleks teatada, et mu üritus läbi kukkus.
ma siis parem ei ürita.






27 detsember 2006

söövad ja salgavad

ikka eelmise posti teemades...

et miks konservatiivsemad ei elagi siis konservatiivselt,
miks nad tarbivad uuendusi,
uuenduse hüvesid...

eks nad on avastanud, et uuel moel on nende enda elu parem
või ego rohkem rahuldatud.
küllap olid alguses mingid "hullud", kes asja ette võtsid,
need konservatiivsemad leidsid pärast, et uutmoodi on parem.
nüüd söövad, aga salgavad.

sest paljud inimesed ei saa oma põhimõtetest loobuda.
on mingid väärtushinnangud,
mis on vist juba varajases nooruses tekkinud.
põhimõtted ja värk.
või maailmavaade.
identiteet.
(maitea, pole nii palju koolis käinud ega lugenud ja mõelnud,
et oskaks täpselt ära defineerida,
millest koosneb inimese identiteet.
eks ta miski sisemine asi ole...)


nad võivad isegi risti vastupidi käituma hakata,
aga tekkinud situatsioonile nad isegi ei mõtle.
sest mõtlemine viib väärtushinnangute ümberkujundamiseni
ja nii võib kaotada oma identiteedi.
laiali valguda.
jõuda relativismini
ja vajuda nihilismi sohu.

kellele seda identiteedikaotust veel vaja on.
või kahtlusi.
mõistlik inimene ei otsi mööda internetti oma jumalaid taga.
elab nii, nagu mugavam on.
ja räägib seda, mis õigem tundub.
või on kunagi tundunud.
ja mõtleb vähem.

edit:
Heidi arvab ka


___________________________

muuseas,
mulle tundub, et enamus inimesi ei mõtle selliste asjade üle.
nad pesevad nõud ära.
mitte ei istu läpakaga kohvikruusi taga
ja ei aja mingit köögifilosoofiat.
vot nende mittte-liiga-palju mõtlevate inimeste peal
see maailm püsibki.
need targutajad upuks mustadesse nõudesse,
unustaks kartuli maha panna
ja muud sellist :-D

___________________________

et mis sel word verificationil messengeri vastu on?






26 detsember 2006

uitmõtteid naistest ja stabiilsusest...

küsimus Kati jutust:
et kui feministid on naistele nii palju õigusi ja mänguruumi kätte võidelnud,
miks siis päris paljud naised on selle vastu,
et nende sookaaslased neid õigusi kasutavad?

mõned uitmõtted.
vastuseid ei tea.


naised on meestest alalhoidlikumad.
homogeensemad ja stabiilsemad.
isegi geeniusi ja hullumeelseid pidi naiste hulgas vähem esinema.
mehed on need,
kellel on hirmus häda maailma ringi ehitada.
testosteroon vist...

igasuguseid uuendusi ja muutusi
on naistele raskem meelepärasena serveerida.
eks uuendustega kaasnevad alati riskid,
äkki saab uutmoodi hoopis hullem olema jne.
parem teeme nagu senini,
nii on ju ka päris ok, eks.

küllap see on looduse poolt niimoodi seatud,
naised kui elu kandjad,
püüavad säilitada järglaste kasvatamiseks sobivaid tingimusi.
muutused on ohtlikud!
muutusi välditakse ju isegi siis,
kui elu vanaviisi on päris põrguks muutunud.


* * *

naised hoiavad ka oma naiskogukonna homogeensust,
naine peab vastama normidele:
olema naiselik, käituma naiselikult,
töötama naiselikul alal, tegelema naiselike hobidega...

võibolla on naistele sisse programmeeritud,
et kui nendega midagi juhtuks,
kasvataksid kogukonna naised nende lapsed üles.
sel juhul oleks ju vajalik,
et need kogukonna naised omaksid samu stabiilseid jooni...

* * *

et võibolla on naised loodudki konservatiivsemad
ja seetõttu kipuvad teistele naistele piiranguid seadma,
kui nood tahavad ebatraditsioonilisel moel elada.
mõni koguni valimas käia,
võeh!

* * *


aga võibolla on asi lihtsalt inimlikus kadeduses:
mista ronib nii kõrgele,
tahab meestele rohkem silma paista, jah!
mõrd!






traageldamine on saatanast!

ma tahtsin öelda, et...

ma ei saa kommenteerida Signe postitust
Viltuste õmbluste parteist.
see word verification ei näitagi pilti,
kus need tähed peaks peal olema,
mida sinna tippida.
WTF ja teised tähed.
ju mu ront on siis nii turvaline...
läpuga nagu näeb...


ahjaa, ma siis tahtsin öelda, et
traageldamine on saatanast!

ma ka ei viitsi traageldada,
mõnikord fikseerin nööpnõeltega,
pistan nad õmblusega risti kangasse.
ja kas nopin nõelad just enne presstallani jõudmist välja
või õmblen neist lausa üle.
aga see üle õmblemine pole vist hea mõte,
olen mõne masinanõela ära lõhkunud.

vahel teen paar fikseerivat õmblust
ja lasen siis sirinal kokku.
noh et panen miskid kohad paika
küll ülejäänu ise paika läheb.
kui läheb.

kõige hullematel juhtudel keeran õmblusmasinal ülemise niidi
pinge maha, piste nii pikaks kui annab ja "traageldan" masinaga.
kui on jama, saab alumise niidi kergesti välja tõmmata.
ja kui on normaalne, siis läheb koos selle "traageldusega"
õmblusmasina või locki alla.






25 detsember 2006

ei mäleta!

no mina ei mõista,
mis mu mäluga on!
või mäluhaldusega.
seal kusagil on vist kirjas
return 0;

ja täpselt nii mu mälu käitubki.
return 0;
mitte kuradi midagi ei anna välja.
ei mäleta.

või siiski,
eile öösel enne uinumist meenus,
et vist sai ühte hinnapakkumisse vale asi sisse surgatud.
väga õige ajastus muidugi!
kus kurat see mälu varem oli?
eks jaanuaris uurin, kas ja mis.

keegi võiks mulle uue softi peale lasta.

samas on mälupuudulikkusel mõningaid positiivseid külgi ka,
annab põhjuse pisiasjade üle rõõmustada.
avastasin, et juuksepalsam on otsas.
olin unustanud osta.
ma ju räägin, et ei mäleta...
nojah,
kapist leidsin neli (!) pudelit palsamit.
ega ma ju neid ka ei mäletanud.
rõõmu kuipalju :-D


tundub, et aju püüab asja reguleerida:
mõnikord ei mäleta ma ka poes,
et mul on juba kodus
seda või teist.
sellest siis need neli pudelit palsamit.

eriti kipub see amneesia mul lõngapoes välja lööma.
no kohe üldse ei meenu, et mul kodus juba on lõnga :-D






24 detsember 2006

juba Jeesus Kristus kandis pamperseid?

...Püha öö, õnnistud öö!...

laulab telekas kena naishääl.
keeran oma esipaneeli teleka poole,
et vaadata, kes nii kaunilt laulab.
telekas näitab hoopis magavat beebit.
asjakohane ikka.

...Maga, patuste rõõm!
Maga, patuste rõõm!...

laulab telekas edasi.
hmm?
poleks mu pere kodus,
ma oleks kaasa laulnud.
aga sel kohal pidanuks olema mingid teised sõnad.
ju ma siis ei mäleta nii hästi...

sellega on laul üldse läbi ja
ekraanile ilmub midagi sellist:



tüng!
nojah.
ma vana küünik ja nihilist,
täiesti mittekristlik element,
mind tabas see pampersi logo nii ootamatult,
et ma lihtsalt naerma puhkesin.

aga küsimus tekkis ikka:
et kuidas suhtuvad tõsised kristlased sellesse,
et Jeesus Kristuse sünnist pajatava lauluga
reklaamitakse jõululaupäeva õhtul pabermähkmeid?
justkui pühaduseteotamine...
või kuidagi kohatu...
või olen ma liiga peenetundeliseks muutunud?






valvetehniku jõulud



kenad inimesed need kliendid, eksole :-)
või pidasid nad töötunkedes isatehnikut mardisandiks ;-)

nii hea on tunda, et hoolitakse!
aitäh!






kuhu kaovad asjad?

kaduma on läinud karbitäis nööpe.

tean,et panin põnni eest ära,
aga kuhu panin- ei mäleta.
üles ei leia.
kui mul poleks neist blogis pilti,
hakkaksin juba uskuma,
et neid pole üldse olnudki.
palju asju, mis inimene ette kujutada võib.
täitsa tavalised nööbiluulud,
skisofreenia erivorm.


kaduma on läinud kaks keraamilist päkapikku.

passisid meil poole kevadeni aknalaual,
kuni põnn hakkas neile mingit võitluskunsti õpetama.
et kakud (nii ta neid nimetas)
katki ei läheks,
panin need ka põnni eest ära.
kuhu panin- jälle ei mäleta.
üles ei leia.

ma mõtlesin kohe,
et jõuluatribuutika suveks ära panemine
pole hea mõte.

peaks aastavahetuse vist itaalia stiilis korraldama,
viskaks pisut asju aknast välja...
siis leiab allesjäänud asjad kergemini üles.

kui ma vaid raatsiks...






toruvärk, hea maitsega



oi mulle meeldivad kiiksuga asjad!
see kook siin on tugeva insernerikiiksuga :-)
välimuselt meenutab
ümber toru lastud makroflexi,
mis peale kuivamist on maha katkutud.

kui isatehnik mulle selle koogitüki tõi,
siis esmalt arvasingi, et keegi on püüdnud ise
makroflexist torukoorikut teha.
ainult et miks sellel vaniljelõhn on???
miski pühadekoorik?
milline tase, eksole,
klient saab valida endale meeldiva lõhnaga toruisolatsiooni.
pole lõhnaküünlaid vajagi.
hästi panevad!



isatehniku kolleegid läti vabariigist
olid neile jõuluks sellist kooki saatnud.
olemuselt meenutab mingit tihedat võibiskviiti,
rabe ja paindumatu. maitse on hea.
see ilmselt ongi küpsetatud kuidagi ümber mingi toru.

erinevalt teistest asjalistest
ma mõnikord ikka küpsetan ka.
või noh, vähemalt oskan seda natuke.
no igatahes tean ma suht hästi,
mil viisil tainas ahjus peaks käima.

ei-ei,
mul ei tule kohe absoluutselt mingit tahtmist
kellegi gaasikatelt tainast täis valada!
üldse kohe ei taha!

rahutuks teeb.
kuradi lätlased!






23 detsember 2006

pööriaeg

pühad siis.
jõul ja värk.
mu jaoks rohkem küll pööripäev ja aasta vahetumine.
pole ma ju kristlane.
aga ega pööripäev ka ju paha ei ole.
selline religioonideülene asi.
kõik ju pööravad!

tegelikult võikski pööripäevade tähistamistele
rohkem rõhku panna,
kohe üle maailma.
võibolla ühendaks see erinevaid rahvaid,
erinevate jumalate kummardajaid.

jumalad on erinevad,
aastate arvestamist peetakse erinevalt,
aga emake Maa,
mis meid kõiki (välja) kanna(ta)b,
tema on meil üks.
ja pööripäev on Maa päev, Maa püha.

kena pööri ja pöörast aastalõppu kõigile!






22 detsember 2006

tegelikult olen ma mees

vaatlesin.
inimesed on põnevad.
eriti naised.
vähemalt mõned.

nende elu näib olevat tõeline seebiooper.
sotsiaalne selline,
igaühe probleem on kõigi oma.
ja kõik korraldavad igaühe suhteid ja asju...
ja siis on üksteise peale turris,
kui teine ei säti oma suhteid nii,
nagu ülejäänud kollektiiv õigeks pidas...
emotsioone on üksjagu,
erilist ratsionaalsust ja süsteemitunnetust
pole ma osanud märgata.

hämmastav, aga selline eluviis
tundub neil täitsa toimivat.
energiat raiskab vist küll rohkem
kui hädapärast vaja oleks.
töötab suuresti tunnetuse peal.
tehniliselt väga põnev värk.


mind üritati kogukonda haarata
teemaga "mind ajab kohe närvi, kuidas xxx valesti teeb!".
mingi suhtejama ühesõnaga.

ja vaadati väga mõistmatu pilguga
kui ma leidsin,
et las xxx elab oma elu ise,
mu vestluspartner ei saa tema eest ta elu elada.

noh, seepeale ma tundsin end
sotsiaalselt läbikukkunud väärnähtusena.
ilmselt ta tahtis vaid sellest rääkida.
või ootas mingit toetusavaldust.
aga mina,
vana asperger,
ei saanud aru,
mida minult oodati.


* * *

tegelikult olen ma ilmselt mees.
ratio juhib,
emotio on tagaplaanil ja vähearenenud.
mul on lihtsam suhelda meestega,
naiste maailm käib mul kohati üle mõistuse.
noh kui ma selles sebimises ja seletamises
mingile ratsionaalsele käitumisloogikale pihta ei saa...
ei tunneta mingeid asju
ja ei mõista nüansse.

ma mõtlesin, et mul on mingi
emotsionaalse tunnetuse puue.
tegelt olen tavaline mühakas mees.

ja ilmselt olen veel homo ka,
eelistan mehi.
õnneks olen ma naisekehasse sündinud.






kotkastest ja naistraktoristidest

Potsataja sõnas ühes oma vanas postituses:
Naistraktoristist ei arva ma ikka mitte midagi, kas teate. Tüdrukud peavadki olema natuke pirtsakad ja uhked. Õrnemad igas mõttes, mõnes mõttes ka nõrgemad. Sest kuidas ma muidu neid päästa, aidata ja lohutada saaks, ah? Aga ma ju tahan – ma olen ju kotkas, eks...

et jah,
ma olen Potsatajaga suhteliselt nõus.
et arvestatavad poisid peavad olema targemad ja tugevamad jne.
noh et saaks ikka alt üles vaadata.

aga ma ei pea selleks ometi ise mingi õrnuke olema.
mõnedel naistraktoristidel on lihtsalt latt kõrgemal.
kotkad lennaku kõrgemalt :-)






lõngad muidugi





tuiskasin eile abakhanist läbi,
sinna oli uusi lõngu tekkinud.
hästi pehmeid selliseid...

ühest tokist sinilillast tegin sallikese,
13 x 85 cm tuli.
varras nr5.






19 detsember 2006

uitmõtteid homoseksuaalidest ja lapsendamisest

täna on homoseksuaalsusest juttu teinud Marta ja siis ka Hanrahan.

mul on kuidagi ükskõik, kes kellega voodit jagab.
peaasi, et nad kõik on piisavalt vanad ja teevad seda oma vabast tahtest.
avalikkuse ees kiimlemist ei pea ma nagunii heaks tooniks,
vahet nagu pole, mis soost ollakse.
ma nagu ei suhtugi homodesse kuidagi.
eriliselt või nii.
mu meelest pole nagu vahet.
vabandust, kui ma nüüd kedagi solvasin.

aga ma suhtun eelarvamusega igasse inimesse (olenemata tema orientatsioonist), kes oma seksuaalsetest eelistustest liiga pealetükkivalt pajatab.
mu meelest pole jällegi vahet, ma ei taha ka heteropaaride suguelu üksikasju kuulda.


sõnapaar "homoseksuaalide lapsendamisõigus" kõlab justkui tuleks kaks koledat homomeest, valiks lastekodust mõne nende meelest sobiva lapse välja ja viiks ta täie õigusega enda juurde koju elama. vahet pole, mida see laps asjast arvab või kas ta üldse midagi arvata oskab. neil homodel oleks õigus ta võtta ja viia...
hiljem hakkavad eakaaslased last narrima, et tema vanemad on homod... laps on muidugi meeletus stressis, lapsed häbenevad ka palju väiksemaid asju. kasvõi vanemate vanust, kehakaalu, kasvu jne.
selline tavalise heteroinimese nägemus.

kusjuures ma ei arva sugugi, et homoseksuaalid kipuks ilmtingimata last seksuaalselt väärkohtlema. siiani on ajakirjandusest jäänud mulje, et pigem võivad ohtlikud olla hoopis täiesti heteroseksuaalsed lihased isad või emade elukaaslased.


meie ühiskond on selline, et homod peavad lausa paraade korraldama.
ega ma täpselt polegi aru saanud, mis eesmärk neil paraadidel on,
aga ju nad siis mingite eesmärkide saavutamiseks vajalikud on.
kasvõi tolerantsuse suurendamiseks.

laste suhtes poleks vist eriti aus neid oma võitlusse kaasata.
seda puuduvat tolerantsust ei peaks kasvatama laste arvelt,
lapsed ei suuda end kaitsta. neist saaks ju vaid ohvrid.
et mitte homode vastu vaid pigem laste kaitseks.

kui tuleb kord aeg, mil oma seksuaalset orientatsiooni ei pea paraadiga õigustama,
siis suhtutaks ka märksa neutraalsemalt asjaolusse, et mõnel lapsel on näiteks kaks isa.
lastel jääks see suurem võitlus ära.




seekord oli lähenemine pisut teisest küljest:
kui kaks samasoolist on mingi x-aja koos elanud ja ühel neist on laps, kes ka nendega koos on elanud ja selle lapse bioloogiline vanem peaks surema, et siis peab laps minema lastekodusse ja lapse bioloogilise vanema elukaaslane ei saa teda lapsendada. sest ta on homo.

kas siis ei saa see elukaaslane tõesti last lapsendada?
miks?
tema orientatsioon ei peaks ju kuidagi asjasse puutuma? ta on niigi selle lapsega võibolla lapse sünnist saati koos elanud...
ok, kui lapsel on kusagil teine bioloogiline vanem ja too pole nõus, sest tahab ise oma last kasvatada, siis jah. aga kui keegi lähisugulane seda last kasvatada ei taha...
hooldust ja eestkostet ju saab määrata?
miks siis lapsendada ei saa?
üksik inimene peaks ju saama lapsendada?
ma millegipärast loodan, et sellisel juhul ei peaks lapsendada soovija seksuaalsed eelistused küll määravaks osutuma.

et kui põhjendatud ikkagi on selline väide, et homoseksuaalse paari peres kasvanud laps peaks oma bioloogilise vanema surma korral lastekodusse minema?

______________________________________

täna ma mõtlen nii.
sellised uitmõtted,
pole teised eriti küpsed ega midagi.
pooltoored alles.
tuleviks võin ka teisiti mõelda.

mõtlesin veel-
ma pole "veendunud heteroseksuaal".
nagu ma pole ka "veendunud tagajalgadel käija".
mulle lihtsalt tundub nii mugavam.
ilma igasuguse veendumuseta.






18 detsember 2006

veel kassijuttu

meil on wc-ukse sees auk,
et kassloomad vabalt pissile saaks.
nende kast ju ka seal.

lähen mina wc-sse, tuleb kass mulle järgi.
ja hakkab mind potilt maha trügima.
temal vaja vaadata,
mis seal soriseb.
pervertkass, rsk!
ja nii ikka mitu korda,
mina wc-s, kass kah.

ükspäev olin üksi kodus
(põnni siis veel polnud).
järsku kuulen, et wc-s keegi urineerib.
("urineerib" on viisakas väljend,
tegelt lahistas keegi seal nagu vana lehm.)
no ma tean, et ma olen üksi kodus
ja mina seal olla ei saa, ma olen toas!
ma isegi näen end peeglist-
ma olen toas.
lehm, muuseas, olenemata vanusest,
meie wc-sse ei mahuks.
iik.
keegi võõras on korterisse tunginud
ja on nüüd meie wc-s!
võibolla röövel või miskit!

rabasin esikust hantli.
(mul olid ühed, lootsin,
et nende passiivne olemasolu majapidamises
tekitab mulle pisut lihasmassi.)
ühesõnaga võtsin hantli argumendiks,
hiilisin mööda esikut
ja tõmbasin wc ukse ropsuga lahti.
vaja ju vaenlane ikka ootamatult tabada!

wc oli tühi.
peaaegu tühi.
ainult me kass, seesama hall ikka,
kükitas poti serval.
ja pissis.
ja vahtis mind sellise näoga
nagu mina oleks mingi pervert.
piiluja, rsk!
ei lase kassil rahus pissida!

nüüd ta siis käibki niimoodi
poti serval kükitades pissil.
intelligent selline!






17 detsember 2006

see poiss on ju tüdruk!

kisa on taevani,
justkui oleks veendunud heterole
avalikus majas
naise asemel
kleidiga mees ette antud
ja asi alles siis avalikuks tulnud,
kui asjatamiseks läks...
selline asi ajaks nii mõnegi mehe endast välja.


aga see pealtnäha poiss on ju vist tüdruk?
või noh, enam-vähem normaalse silmanägemisega inimene
poleks teda ilmselt tüdrukuks pidanud.
seega ei saa ju ka olla, et...

samas jälle ei satuks mees,
kellel ainuüksi värvilised seinad
akuutse homofoobiahoo vallandavad,
ühe pealtnäha poisi puhul üldse sellisesse olukorda,
kus piinlikkusttekitaval moel selgub,
et poiss on tegelikult tüdruk.

väga segane lugu.


kui töö on tehtud ja ministeerium kantseldatud,
mis peaks see teiste asi olema,
on kantsler poiss või tüdruk?
ta on kantsler.
ega ministeerium mingi bordell ei ole,
kus töötaja tegelik sugu oluline peaks olema.


ps.
ministeeriumil tuleks paar korrust maha lõhkuda.
ja üldse vältida kuuekorruseliste majade ehitamist.
(juba olemasolevatel tuleb samuti mõned korrused maha võtta.)

see on ju puhas homopropaganda,
et majadel on sama arv korruseid,
kui homode lipul värve!






16 detsember 2006

nüüd olen ka mina langenud...

eneseõigustus:
tegelikult avastasin ma saalomoni sõlme tehnika
(siis küll lovers knot-i nime all)
juba enam kui aasta tagasi.
igatahes enne, kui isetegija foorum tekkis.
proovisin seda heegeldada ka,
aga siis ei sügelenud mul ükski lõng selle järgi
ja nii ta jäi.
mingil ajal hakkasid kõik seda saalomoni viljelema.
enamasti ma püüan vältida igasuguseid massiüritusi,
seepärast jäi ka see tehnika kasutamata.

nüüd ükspäev küsis ema, kas ma oskan...
arvasin, et vast ikka, kui pisut mälu värskendada.
ja kuna mul sinise kampsiku juurde
midagi ümber kaela on vaja
(edev tüdruk tegi kaelaaugu liig avara),
proovisin siis selle punaka lõngaga saalomoni teha.

nüüd on mul üks valmis sall (see roosa)
ja kaks poolikut salli kah.




pildi kvaliteet on nagu on,
polaaröö värk, skanneriga tehtud.

roosa sall on Novita Princess Mohair 50g/150m.
salli mõõdud on 20 cm x 120 cm.
kulus täpselt üks tokk, mul üks vaid oligi.

kirju lõng on Mozart Color,
90%akrüül, 10% mohäär.
paras saast, aga värvid on peaaegu head.

tegelikult pole ma vist ühtegi saalomoni-asja tänaval märganud.
ju seda siis ikka nii palju ei tehta.
ma muidugi eriti ringi ei kulge,
muidu vast näeks.
aga üksikute lõngatokkide realiseerimiseks
on see küll tänuväärt tehnika.

kes veel pole langenud?
vaevalt ma see viimane olin...






12 detsember 2006

las ma värvin su siniseks...

Haabersti linnaosa halduskogu esimehel Taavi Rõivasel
on tulnud suurepärane idee:

...Näiteks Sinilille peatuse ümbruses võiksid majad olla sinilille värvi, Karikakra piirkonnas jälle karikakra tooni...


muidugi, värvime õismäe üle!
sinilille kant tumesiniseks
ja meelespea peatuse ümbrus helesiniseks.
võimas!
sulgeme silmad
ja kujutame ette 9-kordset paneelikat,
sinist 9-kordset paneelmaja.
millegi nii suurejoonelise peale igaüks ei tulegi.
(piiratud fantaasiaga eestlane
ei tule isegi pahas unenäos selle peale,
et oma maja siniseks värvida.)

nonii, tõuseme nüüd kõik koos püsti,
võtame kätest kinni,
teeme ühe suure energiaringi
ja hüüame ...!


mis meil siin veel on?
kullerkupu ja nurmenuku saab kollaseks võõbata.
selle karikakraga on pisut jamat,
karikakar on tavaliselt valge,
kollane südamik annab lillele näo.
muidugi võiks maja halliks jätta
(või siis valgeks lubjata)
ja keset maja kollase õiesüdamiku maalida.
aga trenditeadmatud elanikud
hakkavad siis seda kanti hoopis
praemunakülaks nimetama.
nii et karikakra moodi värvimine on vist paha mõte.
targem oleks trollipeatus ümber nimetada.
mingi muu lille nimega.

kas võõrasema nimi on juba hõivatud?
võõrasemad on väga värvirikkad lilled.
saaks terve kemiflora
maju mööda laiali hõõruda.
vot oleks alles vinge!






11 detsember 2006

jess! oi ma olen rahul!

ma olen iseendaga äraütlemata rahul :-D
ma keevitasin täna!
päriselt keevitasin.

ok, tegelt öeldakse sellise kvaliteedi puhul
si**usin kinni, aga see ei loe.
esimese korra kohta polnudki kõige hullem.
pooled kolhoosimehed teevad samasugust õmblust
ja on kindlalt veendunud, et nad on kõvad mehed.

vähemalt olen ma nüüd üsna kindel,
et see polegi mingi ülemõistuse töö.
vajab lihtsalt õppimist.
eks ma harjutan teine päev jälle,
päriskeevitaja pidi kodust teise maski tooma,
siis ta näeb ka, mida ma teen.

mulle vist meeldib see töökoht,
saab põnevaid asju ka teha...






10 detsember 2006

ei mingit kammi


tegin kammisaiu.
ei tea, miks neid kammisaiadeks nimetatakse, polnud nendega mingit kammi.
taigna ostsin poest, moosi kah.
viisakas moos on, püsis ilusti saia sees ega hakanud mööda küpsetusplaati ringi lainetama või suhkrukärsahaisu ajama.
suitsuandur oli vait kui sukk.
vahel ta ikka lõugab mul, maniakk selline.
siis tõstan raipe rõdule, rahunegu seal.


tegelikult oleks pärmitaignast saiad paremad,
seda lehttaignat tehakse vist küünlavahaga,
miski kahtlane kiht jääb suhu...
ja moosi panen teinekord julgemalt,
kohe palju rohkem.






paljastus, vaatamiseks ainult tugigrupile

















see on siis mu otsustusvõimetust tekitanud triibik jakk
koos nende lõngadega, millest sobivad topid kududa.
beež on Catania, 100% puuvill, 50g/125m
sinakas on Vernito, 70% akrüül, 30% vill, 100g/234m



















mingi akrüüllõng,
puhas impulssost.
teen põnnile ühe kampsiku.

ühest tokist saab nr.4 vardaga
18x60 cm tüki.
(121 silma ja 49 rida)

Bravo Color
100 % akrüül
50g/150m

















üks lõpetamata kampsun,
vaja õlad kokku kududa.
kootud jälle ilma õmblusteta,
kehaosa ja käised kaenlaalusteni valmis,
siis kogu asi ühele ringvardale ja sellega kõik koos edasi.
lõpus tõstsin osad silmad sukavarrastele, nii on vist mugavam.

see punakas lõng seal on toosama, mille ma mingi madala kire tõttu ema nina eest ära napsasin. no mulle tundus, et sedavärvi sallike oleks sinakale kampsikule meeldivaks lisandiks.
sinine: Novita Jussi, 75 % vill, 25 % polüamiid, 100g/200m
punane: türgi Princese, 65 % polüakrüül, 35 % mohäär, 50g/263m


















huvitava tekstuuriga valge lõng.
tegin sellisest mingil ajal ühe võrkpontšo,
mõned tokid jäid üle.
kui kunagi peaks see polaaröö läbi saama, siis võiks sellest mõne topi ja kampsiku teha.
Austermann Malu,
85% akrüül, 15 % polüamiid mikrofiiber
50g/120m

















nojah, kuigi mu riided miskipärast tumedad on,
on mul ikkagi papagoi hingeelu :-)
ostsin neid lõngu ilmselt värvi pärast.
jällegi akrüülid, aga värvid on head.
pildil on igaühte vaid kaks, tegelikult on ainult helesinist topi jagu,
ülejäänutest saaks kas kampsiku või kaks toppi.
vasakpoolsed roosakad on kerge toonivahega,
ebakindel tüdruk arvas, et ülemine roosa on liiga roosa mu aastate jaoks.
võtsin siis selle alumise, ikka pisut sündsam.
noh ja siis võtsin selle roosama ka, ise on loll, kes ütlema tuleb, et liiga roosa.
ega ma nooremaks nagunii ei lähe, niimoodi ei saagi enam roosat kanda.
pildil on värvid pisut tugevamad või tumedamad kui tegelikult.
või on see mu monitorist.

kõik üks: vist Leedu päritolu Vernitas,
100 % akrüül,
100g/234m

















see on akrüüli ja villase segu.
nii hullumoodi hea värv,
et kuigi ostsin seda juba esimesel poeskäigul,
tekkis ka järgmisel korral kiusatus seda veel osta :-)

sama, mis esimesel pildil sinine:
Vernito, 70% akrüül, 30% vill, 100g/234m


niisiis, see postitus oli ainult lõngasõltlastest saatusekaaslastele.
igasugused negatiivsed kommentaarid on kurjast!






09 detsember 2006

no küll ma olen tubli...

mehe rõõmuks käisin temaga siis platsil sõitmas,
ta miskipärast arvab,
et ma peaksin ikka ise oma autoga sõitma.

tegin seda harjutust,
kus peab autot kallaku peal paigas hoidma
ja ei tohi tagumisele otsa vajuda.

see siduri ja gaasi värk.
seal oli miski karm kallak,
õnneks tänavatel selliseid ei esine.
aga harjutamiseks peabki raskem olema!

kui ma kõige järsema koha peal kõõlusin,
teatas mees:
"siit sa niimoodi enam üles ei lähe,
lase parem kohe alla tagasi!"

no ei, ma ikka proovin,
auto pole ju väljagi surnd veel.
kõrva ja kõhutunde järgi sain ma auto sealt ikkagi üles.

üleval seletas mees,
et vanakoolimehed teevad häda korral seda asja nii,
et tallavad korraga kõiki kolme pedaali.

ma hakkasin itsitama.
väljas hakkas juba pimedaks minema,
ta lihtsalt ei näinud,
mil viisil ma sealt üles läksin.
aga mõte oli õige.
just nii,
parema jalaga nii gaasi kui pidurit käsitsedes
(või on jala kohta mõni muu sõna? jalutsedes?)
ma sealt üles saingi.

eks harjutama peab veel,
aga rahul olen ikka.

hämm,
kas autokoolis seda asja mitte käsipiduriga ei tehta?






teraapiast

nonii-nonii,
teraapias käidud :-D

täna oli lausa grupiteraapia:
käisime emaga koos.
esimeses teraapiakliinikus toimus tavaline seanss,
üht-teist ostsin ka,
kahele ideele oli lõnga vaja,
kolmas idee tekkis kohapeal.

teises kohas otsustasin ignoreerida,
ma seal juba käisin sel nädalal.
(ema käis eile).

no ignoreerisin ka, täiega!
edukalt kohe.
ema valis ja valis...
kuni leidis mingi sügava sooja punase mohääri.
seda oli vaid kolm tokki.
hästi ilus värv.
no ei!
rabasin tokid pihku ja uurisin,
kas müüja need mulle kinni paneks.
kuni ma automaadist sularaha toon.
et see proua (osutasin seejuures ema poole)
neid lõngu mul nina eest ära ei ostaks.
jajaa, muidugi saab kinni panna! ütles müüja.

noh, siis laenasin emalt sealsamas puudu jäänud raha
ja ostsin oma lõngad välja.
pärast tuli mees ja sponsoreeris mind veel,
maksin emale lõngaraha kohe tagasi.
ja ostsin veel ühe topi jagu
mingit terasekarva sinist lõnga.

mul on üks jakk, beeži ja teksasinise triibik.
ma ei suutnud otsustada,
kas selle all oleks sobilikum kanda
beeži või sinakat toppi.
mul polnd kumbagi.
nüüd on mul lõngad mõlema jaoks.






08 detsember 2006

statement

ma tunnen, et vajan veel ühte
terapeutilise toimega retke
mõnesse lõngapoodi.
huvitaval kombel tekitab isegi lõnga ostmine
seletamatut heaolutunnet.
süümekaid kah ei ole.
parandamatu.

krt, kui inimene marke kogub,
siis ta ju ostab neid kokku,
imetleb ise
ja eputab teiste ees.

kellelegi ei tule pähegi küsida:
"millal sa jõuad kõik need kirjad kirjutada,
mille saatmiseks nii palju marke on vaja?"

mis pagana pärast eeldatakse,
et kui sul on lõnga,
siis sa justkui peaksid selle ka ära kuduma?

ma kogun lõnga!






reede!

läbi see töönädal, läbi!
reede lõunaks tekib mingi eufooriline zombistumine,
juhe on koos ja mõte ei haagi,
aga lõbus on.
ikkagi reede!

õnneks pole bossil midagi selle vastu,
kui ma vahepeal tehnikut mängin ja
kruvisid-mutreid krutin.
hea rahulik tegevus,
positiivne kah,
lausa silmaga on näha,
kui oled midagi ära teinud.



boss tõi mulle lausa akuga kruvikeeraja,
selline naistekas,
pisike ja elegantne, ridikülirelv.
muidu päris käepärane riistapuu,
aga meeskolleegide pilk tundub kuidagi kaastundlik...

enne kasutasin isatehniku metabo relva,
siis olin ikka tegija tüdruk :-)

aga narrega mutrivõti on mul ikkagi,
nii et päris jama mutt ma ka ei ole.

tekitasin täna firmale majanduslikku kahju:
rikkusin kahel kruvil pead ära.
see see on,
pane loll palvetama, peksab pea veriseks.
too lollile kruvikeeraja, keerab kõik katki :-D






07 detsember 2006

segane targutus

Intelligentse disaini teooria on Ameerikas mõnede kristlaste seas väga populaarne pseudoteadus, mis väidab lühidalt, et elusorganismide arengut saab seletada ainult kõrgema, "intelligentse väe" tegemiste kaudu.
see siis siit.

arengu osas ma darvinismis nagu ei kahtle.
mul on pigem mõnede asjade alguse kohta segased tunded.

kreatsionist ma nagu ka ei ole...
st. et nüüd oli mingi jumal ja võttis pihuga savi
(siin oli enne trükiviga "võttis pihuga savu", irw.)
ja mätsis mingi mehe kokku-
no seda ei usu ma nüüd kindlasti.

inimene on vist tõesti religioosne,
nagu Signe mu eelmise targutuse kommentaarides ütles.

või on mul arengupeetus:
nagu laps, jätkan ma küsimist "aga miks?"
ei taha kuidagi leppida sellega,
et kõik lihtsalt on.
on nagu on.

asjad pidid ju kusagilt alguse saama...
kuidas?

ma ei otsi vist mitte niivõrd usku
kui vastuseid...
kui neid kahte asja üldse eristada annab...

* * *

vaatasin netis ringi,
päris palju on selliseid põhjendusi:
"see või teine asi on jama, sest see on jama."

paluks mingit postimüügikataloogi
maailmavaadete kohta,
kust saaksin endale sobiva välja valida.
minu aastates võiks ju midagi juba olla.
midagi enamat kui kahtlused.

"nihilismi sugemetega skeptiline relativist"
on kuidagi laialivalguv...






maast ja ilmast

käisin täna lõngapoes laamendamas.
(laamendamine toimus küll rahakotis, aga ikkagi.)
see on vist mingi näljase-sündroom,
kui oled kaua aega pidanud kokkuhoidlikult läbi ajama
ja siis järsku võiks endale tavalisest enamat lubada,
siis kipub asi mõistlikest piiridest välja minema.
ühesõnaga kui ma ei suutnud otsustada,
kas osta topi või kampsuni jagu lõnga,
võtsin kampsuni jagu.
ja kui ma ei suutnud valida
näiteks punase ja rohelise vahel,
võtsin mõlemat.
puhta sõge!
(aga kui hea tunde see lõngakuhi tekitab!)
nüüd on mul kotitäis lõnga juures,
maitea, millal ma selle ära koon.
ega mul polnud ju kodus üldse lõnga, eksole! irw!
karta on, et boss ei taha mingist palgata puhkusest kuuldagi.
jama.
poole koormusega ka käia ei saaks,
see oleks teistele tülikas
ja mul endal poleks asjast korralikku ülevaadet.
jamadejama.

mis mõte on tööl,
kui sa saad küll raha, et osta lõnga,
aga sul pole enam aega, et seda lõnga kududa?

ostan lõnga kokku ja püstitan lõngatokkidest pensionisamba?
kõlab ahvatlevalt, eksole :-D

kirjutamisega on kah kuidagi hõre lugu.
pole seda õiget tunnet.
väsimus kallal vist.
niimoodi saan veel süümekad ka,
käite siin ja ma polegi midagi kirjutanud :-(






06 detsember 2006

ka ringi minnes võib kohale jõuda

Urmas kirjutab usust ja haridusest.
et kui inimest piisavalt harida, siis ta loobuks religioonist.

esmapilgul tundub see igati loogiline:
teadus justkui seletaks igasuguste nähtuste põhjuseid
ja usu jaoks pole nagu vajadust.
kõik on justkui õige.

paraku on mõnele inimesele loomuomane järjest edasi kulgeda.
lugeda ja teada saada,
otsida vastuseid, mis omakorda tekitavad küsimusi.
niimoodi võib jõuda kuhugi füüsikataguste asjadeni.
st. asjadeni, mida füüsika ei selgita.
võibolla, et veel ei selgita.
aga võibolla ei saa kunagi selgitama.
või lihtsalt ei saagi selgitada.

noh, igatahes on see haridust saanud ja ateistlik inimene
pisut segaduses.
jumalat polevat olemas.
aga kuidas, kes, miks...???

raske on uskuda,
et olematu tõenäosusega sündmus on siiski toimunud.
iseenesest ja täitsa juhuslikult.
nojah, siin me oleme:
universum, elu, mõtlev ja loov inimene.
lihtsalt juhus?

uskuda, et universumi ehitus ja areng on täpselt sellised,
et seal saaks eksisteerida inimene...

mäherdune põhjendamatu enesekindlus inimese poolt!


et vot selliste asjadeni võib liigse lugemisega jõuda.
liiga palju füüsikat võib tekitada kahtlusi
mingi kõrgema jõu puudumise osas.

mõned jõuavad jumalani otse ja lihtsalt,
läbi religioosse kasvatuse
või mõne usulise kogukonna mõjutusel.

teised jõuavad suure ringiga ja kaheldes.
nad tulevad teiselt poolt,
aga jõuavad siiski.
võibolla polegi neil mingit kujutlust jumalast
ja nad ei tunne ühisosa ühegi religiooniga.
samas võivad nad vabalt ühineda ka
enda asupaigas levinuima religiooniga.
ka islami äärmuslike vormidega.


nii et need asjad vist polegi nii lihtsad,
haridus ja teadus ei päästa alati usust.
nende tõttu võib tee pikem olla,
aga võibolla on selle läbi ka usk kindlam...






03 detsember 2006

hall kass: appi, VÄNT!!!

korra õnnestus mul wc-pott umbe ajada.
ostsime siis poest selle trossi,
millega ummistusi minema hirmutatakse.

heast pikk tross oli,
et ikka ulataks kuhu vaja.
vänt ka otsas,
kussa muidu seda trossi krutid.

vedasime trossi koridoripõrandale lahti,
egas teda kerana ju kasutada saa.
kass tuli trossi uurima.
minetea, mis madu see veel on.
kui kass parajasti mao otsa pistetud vänta nuuskis,
keeras isatehnik trossi teisest otsast.
vänt käitus seepeale täiesti ootuspäraselt:
pööras end.

vaene kass ei osanud sellist asja muidugi oodata.
kargas meetri kõrgusele õhku
ja püsis seal vist terve minuti,
enne kui alla potsas.

kassil tekkis kinnisidee:
madu tuleb tappa!
aga madu raibe on ohtlik.
eriti ohtlik on vändaga madu!
seepärast tuli tapmist läbi viia
väga ettevaatlikul moel:
kolmel käpal keksides
ja neljandaga maole surmavaid hoope jagades.
assa, kus kassil on kiirust!
maitea, mitu lööki ta minutis teeb,
kohati polnud enam käppa nähagi.

* * *

tegelikult polnud asi üldse madudes.
väikevenna püüton Miisu
jättis mu kassi täiesti külmaks.
null emotsiooni.

küll aga ajab kassi pöördesse
põrandale asetatud
hakklihamasina vänt.
kass kardab vänta
ja on nõus mööda seina üles ronima
kui see lihamasina vänt talle
liiga ligi satub.
vändaks kvalifitseeruvad
vist kõik L-kujulised asjad,
millel piisavalt suurust on.

sirgeid asju kass ei karda,
aga igasuguseid väntasid küll.






kassijuttu

tavaliselt on kassidel päkaalused üsna lühikese karvaga.
meie hall on vist polaarversioon,
tal on karvased tallaalused.
vot sellised:



kass kasutab seda eripära mõnusalt ära,
kui ma põrandat pesen
armastab ta märjal põrandal liugu lasta.
võtab eemalt hoogu
ja libiseb siis uhkelt üle põranda.
nagu mingi veesuusataja.
enamasti panen ma ta põrandapesu ajaks teise tuppa kinni.
ta nimelt ei malda oodata,
kuni ma pesemise lõpetan.
kui juba paar kaart on mopiga tõmmatud,
tuleb kohe juhust kasutada.
hirmtüütu on niimoodi pesta,
kui kass mopi ees ringi suusatab.


ta on muidu ka pisut kummaline.
üks ta lemmikmänguasi on
nii vaksapikkune juhtmejupp.
ma pean seda viskama,
üle toa, koridori välja.
ta siis toob selle tagasi.
et ma jälle viskaks.
kui toauksel põnni liikumisvabaduse piiramiseks
lapsevoodi külgmine võre ees oli,
käis ta hüppega üle võre,
et oma juhtmejupp koridorist ära tuua.
nagu mingi teenistuskoer.

(huhh, ma oma dogile ei suutnudki selgeks teha,
et peaks üle barjääri hüppama.
võimaluse korral läks ta alati kõrvalt.
hüppa ise, kui tahad!
aga ta polnd teenistuskoer kah.)

kass ei käinud võre vahelt sellepärast,
et ta on liiga paks.
kippus kinni jääma.






01 detsember 2006

* * *

üle mitme-mitme aasta ei tekita sünnipäev
mul enam depressiivseid mõtteid.
kui number kolme ette keris,
siis tundsin end ebamugavalt.
justkui juba natuke vana või midagi sellist.
nüüd tuli mõistlik mõte:
ega see vananemine ainult minuga ei juhtu.
teised on selle aasta jooksul
ju samamoodi vanemaks saanud.
taustsüsteem on ju paigas.

väga kena teist!
ma ütleksin, et isegi toetav!
ja ma hindan seda toetust!
aitäh, et vananete koos minuga :-)