31 oktoober 2006

Balti jaama taga...

... on üks koht.
paras urgas on.
kes sotsrealismi ei talu, sel pole sinna asja.

Ieska kirjeldab oma blogis seda,
ta kirjeldab nii hästi, et ma parem ei püüagi.

käin seal vahetevahel beljašši ostmas.
nad müüvad kaasa ka.
või peaks kirjutama beljaši?
need on lihapirukad, suured, soojad ja rasvased.
ei, need on nii suured, et võib vist ikka kahe š-ga kirjutada küll.

ma ei tea, millest neid tehakse,
võibolla kajakatest?
liha seal sees on nii peeneks lastud,
et mingist tuvastamisest pole juttugi.
tähendab ma arvan, et see on liha.
kesse moosile siis pipart paneks?

igatahes hästi teevad,
sibula, pipra ja õliga nad ei koonerda.
tõenäoliselt on see parim roog, mida kajakast saab.

järgmisel korral proovin nende tšebureki ka ära.






30 oktoober 2006

pahasti

Postimees kirjutab:

Pelgulinna Sünnitusmaja Toetusfond alustab novembris
heategevuskampaaniat, millega toetatakse rasedusaegsete
uuringute jaoks aparatuuri ostmist sünnitusmajale.
800 000 krooni maksvat aparaati läheb vaja sünnieelsel osakonnal,
kus uuritakse terviseprobleemidega lapseootel naisi...


Rahandusministeeriumi kodulehel ilutseb uhke pealkiri:
Eesti kuulub suurima eelarve ülejäägiga EL liikmesriikide hulka

riigil tundukse raha olema...
jääb lausa ülegi.

sünnitusmajale on aparaati kindlasti vaja.
aga miks iga issanda aasta tehakse mingeid kampaaniaid
ja püütakse rahvalt vajaliku meditsiinitehnika jaoks raha saada?
me maksame ju makse,
maksame nii palju, et jääb lausa ülegi.
miks siis sünnitusmaja peab seda aparaadiraha rahvalt kerjama?

halb mekk on asjal juures.
kas rahaeraldised sünnitusmajale planeeritaksegi sellise arvestusega,
et kui jõulude ajal kampaania korraldada,
õnnestub niisamagi vajalik aparatuur hankida?
samamoodi on vist ka lastehaiglaga...

puhas manipuleerimine:
haiged lapsed ja jõuluaeg
võtavad nii mõnegi rahakoti rauad lahti.

ma pole heategevuse vastu,
aga selline iga-aastane manipuleerimine
tekitab halva tunde.
eriti, kui loed,
et kusagil mujal
on raha lademes üle.
meie, maksumaksjate raha.


meie laste tervis ei peaks olema selline marginaalne asi,
mille finantseerimine käib läbi heategevuskampaaniate.
lapsed ja nende tervis peaks olema prioriteet nr 1.
kellele me seda riiki siis...






27 oktoober 2006

regivärsside vastaline




"kaabel" = kaks silma.
nagu 2+2 palmikul, parempoolne "kaabel" ja vasakpoolne "kaabel".

kui ma veel seletan, ei saa keegi enam aru.






kudujuttu

Tiinal on teema,
mis iga tõsise kuduinimese südame kiiremini lööma paneb:

mis teete lõngavöödega?

no muidugi hoian alles,
ega siis ära saa visata,
äkki läheb tarvis!

olen oma lõngavööd ühte kingakarpi korjanud.
nad vajavad mul veel korrastamist, aga algus on tehtud.
tavaline kiletaskutega fotoalbum tundub mugavam kui kingakarp.
kuna ma oma mälu ülemäära ei usalda,
siis talletan lisaks lõngavööle ka jupikese vastavat lõnga.



















ahjaa, ega kellelgi seda lõnga pole üle jäänud?
jajah, ma tean, et lõnga ei ole kunagi üle...

Novita Florica,
mitte see kõige tumedam roheline.
(pilt petab)

548 / 397 / 6019
lõng/värv/partii






sain kord solvatud

einoh, mul oli ikka kodus ka mingi arvuti.
Amstrad oli nimi.
DOS ja värk,
Norton Commander oli kah.

töö juures oli kõva sõna:
Win 95 koos muude mugavustega.
värvid ja viled.
järgmise Windoosa sünnini oli veel aega...

bossi sõber Mella käis meid vahel abistamas.
noh, kui me arvutid tegid seda, mida me käskisime.
mitte seda, mida me tahtsime.
Mella oli õppinud mees,
vist mingi süsteemiinsener...

eks ma algaja arvutikasutajana ikka tüütasin teda kah.
mõnikord.
kuni ta mu eluks ajaks ära solvas.

ta ütles mulle, et
VIGA ON TOOLI JA KLAVERI VAHEL!

%#¤¤%&#¤%%# !!!
see oli viimane kord, kui ma talle helistasin.
mu paha iseloom ei lasknud enam abi küsida.

iga issandama kord, kui mul mingi
arvutiprobleem või -vajadus tekkis,
tuli mulle see ütlemine meelde
ja ajas mu tigedaks.
tigedusel on liikumapanev jõud.

nuttes ja verd higistades pead sina oma masinat taltsutama!

aga taltsutasin kah, rsk!
õnneks oli internet tolleks ajaks juba leiutatud.
aasta hiljem lappasin rauda nagu vana mees,
installisin büroos kõiki asju
ja roomasin mööda lauaaluseid,
kui kohalik võrk kadunud oli.
kui raud töötas tõrgeteta,
sorkisin Foxpro-d,
tegin mingeid väikseid rakendusi
ja võtsin oma raamatupidamisprogrammi juppideks.
(heh, ma olen ikka täitsa tegija tädi olnud :D
paneks nüüd keegi mul kodus LAN-i ka normaalselt tööle...)

* * *

kummaline, eksole, kuidas üks halvasti ütlemine
annab mõnikord rohkem tulemusi
kui igasugune abistamine, õpetamine ja juhendamine kokku.

põhimõtteliselt peaks ma Mellale tänulik olema.
eks ma tegelikult ju olen kah. tõsiselt.
mis muidugi ei tähenda veel,
et ma selle solvangu andestanud olen :)






24 oktoober 2006

erinevused

ratsionaalne maailm:

tuleb keegi ja ütleb,
et miski mu masinavärgist ei tööta korralikult.
no näiteks ei trüki mu printer a-tähti.

jajah, ma tean, et ei trüki.
ja et üldiselt on heaks tavaks
teksti sees ka a-tähed ära trükkida.

tõepoolest ei trüki.
on selline a-puudeline printer.
ma ei oska seda parandada.
mulle on öeldud, et seda ei saagi parandada.

ülejäänute informeerimiseks riputan üles sildi
"printer on a-puudega, parandada seda ei saa."

teema lõpp.



emotsionaalne maailm:


keegi ütleb:
su printer ei trüki a-tähti!
sa võiksid midagi ette võtta!
ilma a-tähtedeta teksti on paha lugeda!
enne millegi printimist
võiksid sa üldse korralikult printima õppida!

printeriomanik:
ta ütles mulle pahasti!
ma ei prindi enam kunagi midagi!

koor:
kuidas saab niimoodi öelda!
igavesed õelutsejad!
(vahepeal korratakse mingit refrääni)

siis tuleb keegi sotsiaalselt vähekompetentne
ja defineerib probleemi:
kuulge, see on ju a-puudeline printer,
see ei saagi teisiti.

mispeale koor üritab teda tappa:
miks sa tuled solvama?
sa oled kibestunud!
...

refrään

lohutav koor astub üles mitmes erinevas kohas.
esialgne sõnavõtt printimise puudulikkuse kohta
on ammu kaduma läinud või kustutatud.
koor lohutab edasi.
koorile lisandub uusi liikmeid.
sotsiaalne tegevus jätkub.
kogukond tunneb ühtsustunnet.

________________________________________


ei nori ma kedagi.
püüan endale olukorda lihtsalt lahti mõtestada.
minu suhteliselt ratsionaalse mõtlemise
ja vähese empaatiavõime tõttu
jääb mulle hämaraks,
miks ja kuidas üldse
selline suur probleem tekkis.

mulle meeldivad tehnokraadid.
(või on selle ilmavaate jaoks parem nimetus?)
on probleem- defineerime selle.
kui saab parandada, siis ütleme, kuidas seda teha.
kui ei saa parandada, siis on nagu on.
lepime asjaga ja teemal lõpp.

sotsiaalselt ebakompetentsena
on päris raske mõista
milline on sellise emotsionaalse kära eesmärk.
probleemi see ei lahenda,
see ei luba seda isegi defineerida, nimetada, välja öelda.
mumeelest see käratsemine pigem võimendab probleemi.
küllap on see tegevus oluline mingi ühtsustunde saavutamiseks?

inimesed on huvitavad.






dogijuttu kah

suurte majade taga tühermaal oli plats,
kus ümbruskonna rahvas oma neljajalgseid pereliikmeid
jooksutamas käis.
plats oli kohati võssakasvanud ja
suured kaevurkoerad olid sinna auke kaevanud,
mõnus koht koertel trallida.

käisime dogiga ikka seal jooksmas
ja sotsialiseerumas.
ajapikku tekkisid talle sõbradki.
üks sõber oli Inti.
Inti oli ka dogi.
samamoodi must, aga suurem.
ikkagi isane.

inimesed sotsialiseerusid ka.
kui sul ei ole just väga levinud tõugu koer
(ma arvan nii...)
siis on teise samatõulise peremees
nagu ühekandimees
või peaaegu sugulane.

sotsialiseerusimegi siis Inti peremehega,
ajasime mingit "asjalikku dogijuttu"
kuni meile meenus,
et olime sinna tulles
muuseas ka oma dogid kaasa võtnud.
keda miskipärast ei näha ega kuulda polnud.
ilmselt on koerad põõsastes.

läksime asja uurima.
põõsastes (õigemini nende taga)
oli nii mõndagi.
mingid naiste silma alt pagenud vene mehed
olid oma null-üheksa võssa parkinud.
(null-üheksa oli tol ajal vist veel päris arvestatav asi.)
kõik viis ust pärani, raadio mängib- nagu ikka.
pidasid seal pisikest püstijala-piknikku.
st. olid oma söödava kraami
kuskile pagasiruumi laiali sättinud,
ise seisid auto taga ja manustasid alkoholi.

need meie sotsiaalsed dogid aga
olid venelaste null-üheksa vallutanud.
mõlemad koerad olid jalgupidi auto tagaistmel,
peadpidi pagasipoolel
ja hävitasid venelaste sakuskat.
dogid olid peaaegu puhta vuugi teinud,
kõik lihakraam ja juust söödi ruttu ära.
ja minu lilleke pani muidugi ka kõik hapukurgid nahka.
meestele jäeti vaid leib.

õnneks olid venelased ka sotsiaalsed,
polnud pahased ega kedagist.
neile pakkus see häppening hoopis lõbu.
tulid suured koerad ja sõid kõik ära!
isegi hapukurgid!
hea, et auto tagasi andsid!

aga võibolla oli neil lihtsalt hea meel,
et koertel siiski mingid peremehed ka on.
jama ka ju,
kui mingid vasikasuurused elukad
su autosse elama kolivad.
ise nad välja ei lähe
ja ega neid väga vist ajada ka ei julge.
suured ju.
ilmselt on neil ka hambad.

ühesõnaga olid venelased üsna rahul,
kui me oma koerad nende autost
lahkesti ära kutsusime.

* * *

et mõnikord võib olla pisut punastamapanev,
kui su nagunii suht sotsiaalne koer
otsustab täiendavalt sotsialiseeruda
võõra autoga
ja seal leiduva söögikraamiga.






23 oktoober 2006

lahendus

kui Eesti ükskord järgmise presidendi peaks saama...
siis tuleks valida keegi härra gayringkondadest.

esiteks annaks see maailmale signaali,
et Eesti on väga tolerantne riik.
tolerantsus on ju positiivne...
meil ju nagunii vaja kõikseaeg
positiivselt silma paista.

teiseks lõppeks ära see presidendiproua
ja tema rätsepate-juuksurite peenestamine,
mis tal ikka seljas oli,
või oleks pidanud olema.

gaypresidendiga poleks mingit muret.
oleks nii härra kui proua president
ühtviisi frakkides.
ei mingit jama,
et värv vale, talje vales kohas
jamiskõikveel.

pealegi pole ükski mees
(ilmselt siis ka mitte gaymees)
ealeski liiga priske.
kõik on muskel!

kui veel mantli taskud ka
kindluse mõttes kinni õmmelda,
siis peaks rahvas saama rahulikult hingata:
vabariigi maine on päästetud.






lagast

kui teil on selline avatud ustega pidu,
et tulla võivad kõik, kes kohale juhtuvad...
ja siis satub sinna peole keegi,
kes arvab millegipärast kohaseks
elutoa vaibale oksendada...

te ju koristate selle sealt ära, eksole?
kuidagi elementaarne ju?

samamoodi on ka virtuaalse lagaga,
argumenteerimata lahmimisega-
selle koristamises pole midagi kahtlast.
see on majaperemehe õigus.
mõnikord lausa kohustus.
päris kõike asja ei pea
ilmtingimata säilitama ja eksponeerima.
võib.
aga ei pea.






22 oktoober 2006

rmtp-folkloor

igivanal ajal,
kui bilanssi veel pastaka ja lauaarvuti abil tehti,
oli üks rmpt-proua hirmsasti hädas.
no ei lähe bilanss kokku, tee mis sa teed.
vahe on kolm rubla
ja vot üles ei leia, kust see vahe tuleb.
lõpuks jooksis proual juhe lõplikult kokku,
jättiski selle vahe bilanssi sisse.

võttis oma vigase bilansi,
kirjutas lahkumisavalduse,
pani kolmerublase kirjaklambriga selle külge
ja viis kogu paki oma ülemusele.

______________________________________________

lihtsam oleks üks külmkapp
lapikuks peksta ja kohe ära visata,
kui sellele mitu aastat amorti arvestada.






21 oktoober 2006

üks muster



kusagilt on mu arvutisse tekkinud see muster.
ei mäletagi, kust see pärineb,
aga tean, kellele mõeldes see salvestatud sai ;)
äkki läheb vaja...






votjah

ei ole kerge see teisele õmblemine või kudumine.
küllap on sama seis ka juuksuri ja veel mõne tööga.
vist lausa igasuguse tellitud kunstiga.
(pean kunsti all silmas kõike seda,
mille taseme hindamiseks pole olemas konkreetseid,
vist isegi numbriliselt mõõdetavaid
parameetreid.)

oled nagu looja ja lood oma kunsti
ja siis asub klient asja reguleerima.
siia paneme ühe katuseakna
ja sinna teeme volangi...

kogu su nägemus kunstist saab tapetud.
aga autoriks jääd ikka sina.
ilmarahvale peksta.



tegelikult me ei tea,
kuidas presidendiproua ja moekunstniku koostöö sujus.
kas usaldas proua kunstniku kogemusi
või käis ettevõtmine selles vaimus,
et kes maksab, see tellib ka muusika.
me näeme vaid,
et tulemus ei olnud parim.

Moekunstnik Tiina Talumees ütleb, et kõik riided
õmbles ta siiski kooskõlas Evelin Ilvesega.

üht-teist ütleb ta veel.
mida kohe kindlasti oleks võinud ütlemata jätta.
aga just see kooskõla-lause tekitas mõtte,
et kunstniku ja kliendi koostöö
polnud seekord ehk kõige kergem.
võibolla ei usaldanud klient kunstnikku piisavalt...
või usaldas iseennast rohkem
kui professionaali...



ma ei teagi, kuidas sellisel juhul käituda.
kas kehtestada end loojana
ja vastasel juhul lihtsalt loobuda?

või teha nii, nagu klient soovib,
riskida oma mainega
ja lasta ilmarahval end pärast hakkida?
autor oled ju sina.
sa oled proff.
sina oleks pidanud ette nägema,
oskama sobivat rõhutada
ja vähem kaunist peita...

keeruline lugu.






17 oktoober 2006

elada tuleb mehiselt!

esiteks põhiline:
lõnga ei ole kunagi liiga palju.

igasugused süümekad ja rängad sisevõitlused lõngaostu teemadel
on enamasti alusetud.
kõik hädad tulevad võrdlemisest.
või võrdlemiseks valitud taustsüsteemist.
nimelt valesti valitud taustsüsteemist.

elada tuleb mehiselt!
st. nagu mees.

ei mingeid süümekaid autokosmeetika leti ees
enda plekist armukestele tooteid valides.
vaja on ju!
muidu juhtub ...
või veel midagi hullemat!
mis siis, et see potsikutäis kallist ilukraami
läheb ühe korraga käiku.
mitte ei panda laupäeval välja minekuks
näpuotsaga ja natukene peale,
sedagi vaid strateegilistesse kohtadesse.
noh, nagu üks naine seda teeks (enda kosmeetikaga).

ja see keemia, see on vaid jäämäe tipp.
palju põnevamad (ja ka kulukamad) asjad
jäävad enamasti saladuseks.

ilma mingite hingepiinadeta
tekib kapoti alla
KN-filter
(noore ämbri mõõtu tumepunane asi).
sest seda oli
absoluutselt vaja!
justkui seal enne poleks õhufiltrit olnud
või poleks see auto tavalise filtriga liikunud.
tõelisel mehel
ei teki sellist ketserlikku mõtetki,
et saaks ka kuidagi ilma KN-filtrita.

kusjuures on mul tõsised kahtlused,
et see filter on vaid üks hädine näide
tegelikult toimuvast.
filter paistab lihtsalt silma,
kui nad end unustavad
ja kapoti liig kauaks lahti jätavad.
me tõenäoliselt ei teagi
mis seal plekkmaailmas tegelikult toimub.

olete te kunagi kuulnud
mõnda meest muretsemas
et tal on juba nii palju mänguasju
ja ta tunneb sellepärast süümekaid
kui tahab endale veel mõnda asja osta...
nii lolli juttu üks mees küll ei aja.

elada tuleb mehiselt!
reedel lähen lõngapoodi.

____________________________________________

tegelikult tuleb mu virin ja kiun sellest,
et laps käib nüüd pikad päevad aias
ja õhtul võtab mees ta sealt
ning siis minnakse koos veel
garaažist läbi
või autopedede rivistusele.
põnn on kogu sellest meeste-elust täiesti sillas
ja minu populaarsus muudkui langeb :-(
igatsen oma lapse järele.
kui ma tahan põnniga koos olla,
siis pean ma selleks garaaži minema.
no see ei ole normaalne!






16 oktoober 2006

tüliküsimus



no ma kohe tahtsin mehega tüli norida.
vahel tuleb tuur peale.

ta on mul paraku selline,
et raske nagu tülitsemiseks põhjust leida.

väikse tüliküsimuse ma lõpuks ikka leidsin:
mitu silindrit sellisel kolemootoril on?
tema pakkus, et palju.
vaata, kui palju jagajaid seal on.
mina arvasin, et need paljude kolbide kepsud ei mahu vända peale ära.
nii palju neid seal ikka olla ei saa.
kogu see kaabeldus koos jagajatega tuleb sellest,
et vennad on mitu juhtmesarja üksteise otsa ladunud.
kui kusagil katkestus sees on,
siis ei pea hakkama seda juhet mööda taga ajama
vaid viskad lihtsalt otsad ringi.
(mitte et ma asjast suuremat jagaks,
aga tegin targa näo pähe
ja norisin tüli.
tülitsemine mu eesmärk ju oligi.)

mees arvas millegipärast,
et teatud kontingendiga on mõttetu vaielda.
muidu hea mees,
aga tülitseda ei märka.
urrr!






universaalkübar

et kui ei tea,
milline peakate salliga sobib
või paljunevad sallid kiiremini
kui nendega sobivad mütsid...
siis peaks üks must kübar
küllalt ohutu variant olema.

või et kui tuleb
vastupandamatu soov
end mõne uhke
punase lillega ehtida,
siis vajab ju lillgi
sobivat tausta...






lõng:
Novita Princess Mohair
ja TitanWooli Riccione Magnum üheskoos.
kübar kaalub 114 grammi.
kui mohääri on vaid üks 50-grammine tokk,
siis tuleks vist kübar pisut madalam teha.






13 oktoober 2006

suundumus...


et selline kübar...
päris freeform ei ole,
aga mingit erilist korrapärasust selles ka pole.
kui et ehk serv,
see on korrapärasem.
ära sai tarvitatud kolme erineva lõnga jäägid.
alustasin ülevalt, pealaelt.
pisut lopergune jäi.
aga suund on nüüd olemas,
kõik mõttetud lõnganubulad
tuleb kübarateks heegeldada.






12 oktoober 2006

eluterve egotsentrism

mu dogi oli egotsentrik.
ta armastas mind küll,
aga võileiva õige koht
oli pigem tema kui minu kõhus.
ja diivani peal kippus ta trügima.
tal ei tekkinud mitte mingeid süümekaid,
kui mina üldse diivanile ei mahtunud.
selline mõnusalt süüdimatu
eluterve enesekesksus.
kõige tähtsam oli,
et temal endal hea oleks.
küll ülejäänud hoolitsevad enda eest ise.

põnn on ka egotsentrik.
ta ei oska veel alati taibata,
et ka teistel (näiteks minul)
võiks mingeid huvisid olla.
head-paremat jagab ta meiega küll.
aga kui ta midagi saada tahab,
siis ei suuda ta kuidagi taibata,
miks ta ei saa kohe oma tahtmist saada.
miks ma ei jäta pooleli oma tegemisi,
et otsekohe
või natuke varem
tema soove täita?
eks seda last peab veel kasvatama.
samas on see enesekesksus
nii ürgselt naturaalne,
ei mingeid keskkonnamõjutusi :)


me kasvatuse kultuurikiht
kehtestab mingid reeglid.
kuidas on kombeks käituda
ja kuidas mitte.
ja kui siis keegi
käitub reeglipäratult,
siis ei oskagi kohe reageerida.
sest nii pole ju ette nähtud.

hästi naljakas tunne on,
kui üks oluline vanaproua
teatab poole su jutu vahele:
"tead, mind ei huvita see!"
ja asub siis seletama,
alles sajakuueteistkümnendamat korda,
kuidas tema ajal seal täitevkomitees
need asjad ikka täpselt käisid.

nomissaoskadkosta!
enesekeskne,
nagu mõni dogi.
ja nii reegliteväline,
et ma isegi ei pahanda.
olen vaid hämmastunud,
kuidas ta seda välja öelda julges,
et ei huvita?
kas ta ei arva,
et ma võiksin solvuda?
äärmiselt kummaline,
igatahes.

oma lastetoa ohvrina
kuulan ma loomulikult ära
ka selle sajakuueteistkümnenda korra
ja ilmselt ka kõik järgmised.
kuigi ma tean juba peast,
kõiki neid jutte.

millal mina saavutan
sellise mõnusa eluterve
egotsentrismitaseme,
et julgeks öelda
"tead, mind ei huvita!"?






kuuldused minu otsalõppemisest on enneaegsed ja alusetud :D

olen täitsa olemas,
lihtsalt pisut väsinud.
käisin täna jälle tohtri juures,
tema röntgenoloogilist kopsupornopiltide kogu täiendamas.

pean veel ühe nädala tablette neelama.
millesse tuleb muidugi positiivselt suhtuda.
lugesin tablettide infolehte:
üksiti saan ravitud ka
läkaköha, difteeria, klamüüdia, angiini,
maohaavade ja veel mitme tõve vastu.
mitte et mul neid kõiki oleks.
aga ei või ju iial teada,
ega keegi neid mult otsinud ju ka pole.
puhtam ja muretum tunne igatahes.


* * *


oluline mõte:

oleks isand Fleming
viitsinud pidevalt oma laborinõusid pesta,
poleks meil võibolla siiamaani
penitsilliini.
muudest antibiootikumidest rääkimata.

mõnikord ma mõtlen Flemingi peale.
kui nõusid pesen.
eriti, kui ei taha pesta.
:)






09 oktoober 2006

viska uppujale kivi!

Päevaleht kirjutab:

Pressinõukogu arutas eelmisel nädalal Raimo Reesti ja Herkki Liivamaa kaebust Postimehe peale. Kaebajad leidsid, et nende nimede avaldamine lehes oli
põhjendamata ning põhjustas mõlemale kannatusi nii tööl kui ka eraelus.

17. augustil 2006 avaldatud artikkel „Palgamõrvar südamesõbranna tapmiseks?” kirjeldab Harju maakohtus toimunud kriminaalprotsessi...
Kaebuse esitanud mehed olid kohtus tunnistajate rollis.

Pressinõukogu leiab, et täisnimede avaldamine ei saanud kuidagi tekitada põhjendamatuid kannatusi,
sest mehed olid avalikul kohtuistungil tunnistaja rollis
ning hoidsid ära mõrva.

Pressinõukogu leiab, et antud artiklis avaldatut oli vaja avalikkusel teada,
samuti olid avalikkuse jaoks olulised protsessis osalejate nimed.

* * *

vot nii.
oleks mehed aidanud kurjategijatel ohvri maha lüüa,
oleks neil olnud igasugused kurjategijatele mõeldud õigused.
nagu ikka, "36-aastane Robert ja 38-aastane Mati, nimed muudetud."

nüüd aga ei ole neil mingeid õigusi reguleerida oma nime kasutamist.

kindlasti pole pressinõukogu asi otsustada,
kas inimesele valmistab ebamugavust (kannatusi) tema nime avalikustamine.
kõik inimesed nimelt ei roni rind õieli meediasse,
mõni eelistab oma elu vaikselt ja ilma liigse tähelepanuta elada.

Postimehe kirjatsurad oleks võinud meestelt küsida,
kas nood üldse on huvitatud oma nime avalikustamisest.
aga ei,
küll ajakirjanikud teavad paremini,
kuidas sina end uhkelt tundma pead,
kui nemad suvatsevad su nime lehte panna.

isegi (või eriti) siis,
kui sa oled positiivne kangelane,
ei ole sul õigust
liigse tähelepanu eest varjuda.


siit moraal:
kui sa ei taha oma nime ajalehest lugeda
(näiteks lihtsalt tagasihoidlikkuse tõttu),

kui näed uppujat- ära ulata kätt, viska talle kivi.
muidu saad veel soovimatult kuulsaks.






07 oktoober 2006

lugupeetud inimesed

mu diivanirežiimi rakendamine toimub teleka mõjupiirkonnas.
eile kuulsin ühe kõrvaga kahetsevat repliiki
maamahhinatsioonide ameti asjas:

"...ja selle pärast peavad mõned lugupeetud inimesed nüüd vangis olema..."

kahju, et ma ei märganud, kes see ütleja oli.
tundus teine üsna häiritud olema,
et "lugupeetud inimesed" nüüd niimoodi kinnimajas on.

_________________________________________________


see lugupidamine on üks omamoodi asi.
ma püüan inimesest lugu pidada küll.
üldinimlikult.

aga lugu pidada kellestki selle eest,
et tema vara väärtust kirjutatakse numbriga, millel on palju nulle...
mis siin õieti lugupidamist väärib?
miljonid ei muuda inimest ennast veel väärtuslikumaks.
miljonid ei välista, aga ka ei tekita inimesele väärtust.


tõenäoliselt pole mitte midagi lugupidamistväärivat inimestes,
kes oma miljonite paljundamise käigus
ühiskonnas kehtivate viimsete normiriismetega
sel määral vastuollu lähevad,
et nad lausa kinnimajja pistetakse.

tegelikult on see kurb,
et inimesest peetakse lugu
(mis peetakse lugu,
koogutatakse ja kummardatakse,
kraabitakse kintsu ja muud)
tema ministri- või direktoritooli pärast
või tema kokkuaetud miljonite pärast.

kummardavad ja kraabivad
noored ja vanad...
jaik!
inimesed, ärgake!
kas teil häbi ei ole?
teise mehe tooli või miljoneid kummardades
kaotate ise selle viimasegi,
mis oleks võimaldanud teist endist lugu pidada.

lugupidamine on devalveeritud...
väljend "lugupeetud inimesed"
võib tähendada ka "ülikonnaga mölakad".






06 oktoober 2006

täna on lõbusam päev

vedasin end siis lõpuks arsti juurde.
mulle meeldis :)

kuulas- ei kuulnud miskit.
siis andis mõned paberid-
käi kärmelt need kohad läbi,
siis tule siia tagasi.

see on nagu mingi sport:
alustad 329-st,
lippa 429-sse,
siis mine 309-sse ja ütle seal,
et lähed 311-sse.
ja siis tagasi 329-sse.

429-s oli röntgen.
tegid mu kopsudest pildi
ja saatsid selle kuhugi Tartusse.
(nüüd hõljub mu kole kopsupilt Tartu linna vahel ringi,
segab liiklust ja hirmutab hulkuvaid koeri:))

käisin siis ka 309-s ja 311-s.
309-st tuli üks õde minuga 311-sse kaasa
ja võttis mul näpu otsast verd.
ma arvasin kohe, et ei saa ta mult mingit verd,
survet pole.
esimese torkega ei saanud kah.
küsis nii kenasti "kas ma võin korra veel torgata?".
eks ma siis lubasin jah.
mine tea, milliseid alternatiivseid meetodeid
nad vere kätte saamiseks veel kasutavad...
selge ju, et mingi veri minu sees ikka olema peab.
las parem torkab.

ei meeldinud neile mu veri.
ja kui see kopsupilt seal Tartus paistma hakkas,
ei meeldinud neile too kah.
kopsupõletik ja kahepoolne.

aga muidu oli vahva.
arst olid hästi kena
ja seletas põhjalikult,
mis milleks ja kuidas.
kopsude alumistes välimistes nurkades
käivad mul siinused.
üks siinus oli sogane.

isegi selle rääkis ära,
mis IT-värk selle röntgenipildi ja Tartuga on.

rohtu kirjutati ka,
seda ja teist.
ja nädala pärast pean tagasi minema.
seni kästi lebada diivani peal,
rohtu võtta ja palju süüa.
mulle meeldib see režiim :D






04 oktoober 2006

pisiasjad

eile jäi Avatud Toimiku lõpukaadreid vaadates silma,
et saatejuht süütas mälestusküünla
pommiplahvatustes hukkunutele.

tiku kustutas ära.
ja poetas sinnasamasse maha.
küünla pani käsikaudu ebatasastele kiviplaatidele,
nii, et see mitte kindlalt ja otse püsti ei jäänud.

mentaliteedi küsimus
või lihtsalt
s**t suhtumine.

________________________________________

tänases postimehes on jutt viirushepatiitidest,
antakse teada, et on loodud hepatiidi-portaal
ja siis kirjutatakse pikalt C-hepatiidist.
suurem osa loo mahust käsitlebki ainult C-hepatiiti.

asja ilmestab foto, fotol aga allkiri:
Hepatiidi ennetamiseks on mõt­tekas end vaktsineerida.

tore on.
paraku C-hepatiidi vastu ei ole mingit vaktsiini olemaski.
oleks see artiklikirjutaja vaevunud omaenese soovitatud portaali kaema,
oleks ta ka seda teada saanud.

aga noh,
võibolla see pilt ei käigi artikli juurde.
on omaette.
fotoajakirjandus.
sest mõnede hepatiidivormide vastu,
millest artiklis pikemalt juttugi polnud,
on vaktsiinid tõepoolest olemas.






02 oktoober 2006

häda mõistuse pärast

Tallinna paigaldati sireenid,
et hoiatada inimesi ohu eest.
ilmselt on sireenid liig lahjad,
sest kui neid täna katsetati,
ei kuulnud rahvas midagi.

"ärge muretsege,
me teatame tv, raadio ja
NB! AJALEHE
kaudu!"
kõlas asjaga seotud isiku kommentaar.

annaolla,
muidugi teatage ajalehe kaudu!
nii lahe on lugeda järgmise päeva lehe esiküljelt
uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!
uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!
uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu!


kurat,
paigaldagu siis piisava võimsusega sireenid
või paigaldatagu neid juurde,
suuremale maa-alale.
ajalehe kaudu nüüd inimest teavitama,
et kuskil linnakeskmes mingi keemia põleb.
kes ja miks pani paika sellised sireenid,
mida kuulda ei ole?
kas enne siis ei mõeldud?

totaalne terve mõistuse defitsiit.
________________________________


lootusetu sinisilmana kisan rõõmsalt edasi.
juuli alguses kirjutasin, et tõnismäe sõduri valvamiseks
võiks tehnikat kasutada.
oktoobri alguseks oleme nüüd niikaugel,
et otsustavad asjapulgad ka mõistliku lahenduseni on jõudnud
ja valvetehnikat paigaldatakse.
ainult kolm kuud kuluski.
kiired poisid!






hull värk

toksisin oma arvutit.
ühekorra märkasin, et monitori kohalt on riiulid puudu.
vaid tühjad tüüblid seinas.
pöörasin end, selgus et tuba on päris tühi.
mööblit polnud enam üldse.
ja millegipärast oli kadunud ka värv seintelt.
vaid valged pahteldusjutid.
väga kummaline.
nii ei saa ju olla?
vähemalt varem pole olnud.

siis läks uks lahti,
sisse marsisid mees ja üks suurtest poistest ja veel mingi kari karvaseid.
igaühel mingi mööblitükk näpus.
no selline 20+n aastat vana mööblitükk,
mis seisab koos tugevate rusikahoopide ja püha vaimu jõul.
risu ühesõnaga.
asi selles, et poisi mingitel tuttavatel karvastel polnud oma varandust kuhugi panna
ja niisiis toodi see meie juurde hoiule.
et ruumi ikka jätkuks, veeti meie mööbel
(kaasa arvatud diivan, mis minu istumisega vägade harmooniliselt sobib)
kuhugi minema. garaaži vist.
miks (ja kuidas?) nad värvi seintelt eemaldasid, maitea.

täitsa lõpp!
minu muidu suht laiahaardelisel leksikonil oli vist sanitaarpäev,
vähemalt ei väljastunud sealt ainsatki sõna,
millega kirjeldada
oma suhtumist kogu olukorda.
nii ma siis pobisesingi tühikuid ja reavahetusi,
kätega html-i tagisid juurde viibates.
nii pagana tolerantne ei saa ju olla,
et mingite teretuttavate heaks
omaenese kodu peapeale pöörad!
hullumaja, maütlen!

kogu hoiustatava kolu juurde
kuulus KAKS musta dogi.
no see fakt pani mind muidugi leebuma.
manipulaatorid sellised!
dogidega koos oleks ma vist ka poole trollipargi majutamisega nõus olnud.
tingimusel, et nad elutoapõrandasse kanalit ei tee.

unes,
loomulikult.
neljakümnekraadise palavikuga unes.
väga vinge haigus.


ega te ometi ei arvanud, et kõik see päriselt sai sündida?
1. päriselt ei suuda keegi värvi nii puhtalt seinast maha võtta.
2. on muuga, kuidas on, aga päriselt paneks ma tähele,
kui mu monitori kohalt riiuleid maha võetaks.
3. päriselt peaks siin majas tervet mõistust natuke rohkematesse peadesse jaguma.






haige unenägu

ma tavaliselt ei näe unenägusid.
nüüd aga olen hankinud endale mingi kõrge palavikuga tõve,
millega kaasas käib ka unenägudepakett.
korraliku kvaliteediga unenäod, värviline ja laiekraan!
ainult et unenäod on pisut kummalised.
nojah,
eks haigel inimesel ongi haiged unenäod.

kuna ma enamasti unenägusid ei näe,
siis ei tea ma nende seletamisest ka midagi.
keegi võiks järgneva mulle ära seletada:

istusin Toomas Hendrik Ilvesega mingi suure maja kohvikus.
(ärge küsige, miks.
ei tea, ei tunne teda, pole kunagi kohtunud.
neljakümnekraadine palavik ehk vabandab mind?)
siis nägi THI kohviku ukse vahelt sisse kiikamas Hillar Hallastet.
THI vabandas ja läks, et HH-ga paar sõna vahetada.

aeg kulus, aga THI-d eikuskil.
tuli ettekandja, palusin endale tassi kohvi.
THI-d ikka eikuskil.

siis arvasin mõistlikuks lahkuda,
palusin arve. see toodigi.
selgus, et THI oli võtnud paar sixpacki õlut,
palunud selle kohviku arvele lisada
ja koos HH-ga jalga lasknud.

möhh???

arve oli 200 raha.
mul polnud seda raha miskipärast piisavalt,
ema tuli päästis mu välja,
tal olid mingid suured (15x25cm) kortsunud soomemargad,
ajalehe sisse keeratud.
pidi need ära vahetama.

huvitav, et ma selline lammas olen,
et täitsa tõrkumata mingid võõrad õlled olin nõus kinni maksma.
loodetavasti on härrased ikka aumehed
ja maksavad järgmises osas
oma õllerahad tagasi.