kassikindel lillevaas
oma kassikindlat lillevaasi ma polegi näidanud.
ega pole lilligi olnud.
sikutasin liiliapotist mõned petuuniad välja,
nüüd on lilled ka sees.
oleks pidanud paar rida vähem heegeldama,
vaas koos veega venitab võrgu väga välja.
eks teinekord olen targem.
kassikindel on see niivõrd, et
kassid ei aja seda ümber.
ehk.
netifolkloor
mingil veidral põhjusel on sel nädalal kaks täiesti erinevat inimest maininud seda juttu:
Üks professor pidas ülikoolis loengut.
Loengu alguses võttis ta välja klaaspurgi ja täitis selle umbes 5 cm suuruste kividega. Kas purk on nüüd kive täis, küsis ta tudengitelt. Jaa, vastasid tudengid.
Siis võttis professor mõned väiksemad kivid ja pistis need ettevaatlikult suurte kivide vahele. Kas purk on täis, küsis ta uuesti. Jah, vastasid tudengid jälle.
Siis võttis professor kotikese liiva ja puistas selle kivide vahele. Nüüd hakkasid üliõpilased naerma, sest ka liiv oli ju purki mahtunud.
Kujutage nüüd ette, et see purk on teie elu, ütles professor.
Suured kivid on teie elus kõige olulisemad asjad: perekond, lapsed, tervis jne - tähendab kõik see, mis juhul kui te isegi kõigest muust ilma jääte, täidab teie elu sellegipoolest.
Väikesed kivid on vähemtähtsad, nagu näiteks töö, auto, korter.
Aga liiv on hoopis midagi muud!
Ärge unustage, et kui te olete purki liiva valanud, siis ei ole seal ju enam ruumi ei suurte ega väikeste kivide jaoks. Nõndasamuti on eluga: kui te täidate oma elu väikeste ja tühiste asjadega, siis ei ole seal enam ruumi suurte ja oluliste asjade jaoks. Mõelge alati sellele, et teie elu saaks olla õnnelik. Suhelge sõpradega, käige vajaduse korral arsti juures. Töö, kodukoristamine ja muu kivipuru ja liiva jaoks jätkub ju alati ruumi. Täitke oma elu suurte kividega, ülejäänu on ju ainult liiv!
Siis vaatas professor veel kord tudengite poole ja võttis kotist välja ühe õlle. Ettevaatlikult valas ta selle kivide ja liivaga täidetud purki, pöördus siis saali poole ja ütles: aga moraal on see, et mis sinu elus ka ei juhtuks, alati on seal ruumi veel ühe õlle jaoks!
________________________________________________________
mulle meeldib see moraal :)
ega õlut ei jooda jooksu pealt.
õlu annab võimaluse maha istuda ja asjade üle järele mõelda.
mu järjekordne aretis
siin siis põnni uus triibusärk,
kootud Caprist.
põnn arvab, et kui pildistatakse, siis tuleb poseerida.
kootud asjale varrukate külgeõmblemine on probleem.
need õmblused teevad mu närviliseks,
nad ei tule nii head, kui ma näha tahaks.
nii ma siis otsin erinevaid võimalusi sellest jamast möödapääsemiseks.
olen teinud mõned asjad ülevalt alla kootuna.
ma ei oska seda eesti keeles nimetada,
inglise keeles on "circular yoke".
meenutab lõikelt islandi kampsunit.
kõiki asju ei tahaks päris ühe lõikega ka teha, igavaks läheb.
uurisin foorumis Mio tehtud
valget boolerojakki, aga selgus, et sellel olid varrukad ikkagi külge kootud, mitte polnud kogu asi ühes tükis ja ühe jutiga ringiratast.
hea mõte, aga mitte see, mida ma taga ajasin.
ma tahtsin, et varrukas näeks välja kui klassikaline otsapandud varrukas, aga oleks kootud koos kehaosaga.
kuna selle õige asja ja juhendi netist otsimine võtab rohkem aega kui kudumine, siis ma lihtsalt proovisin.
alustasin alt ja kudusin kehaosa kuni kaenlaalusteni.
ikka ringvardal, ei mingeid õmblusi!
siis kudusin (sukavarrastega) mõlemad varrukad kuni kaenlaalusteni.
ühendasin kaenlaalused silmad ära ja tegin ka need kahandused, mida muidu käeaugu juures tehakse. (no ma ei oska paremini seletada, kuduja saab vast aru.)
kogu kudumine käis ringiratast, sukavarrastel, sest ringvardaga "ei pööranud välja".
(jälle seletamatu asi. kes proovib, saab teada, mida see tähendab.)
varruka "servajoontel" kahandasin, kehaosas kudusin sirgelt.
niimoodi kahandasin varrukad sujuvalt ära.
nii, nagu nad eraldi kootuna kahaneks.
õla peal, seal tumesinises osas kudusin varruka viimased järelejäänud silmad
(6 või 8, täpselt ei mäleta ja logile ei pääse praegu ligi)
umbes nii, nagu sokikannal iga reaga üks servasilmus ära kahandatakse.
lõpuks jäid varrastele vaid õlasilmad, need silmasin kokku.
järeldus:
niimoodi saab küll kududa.
umbes poole peal tekkis mõte,
et triibuline asi pole selliseks katsetuseks
see kõige mõistlikum valik.
sain targemate inimeste jutust aru, et külgekootud varrukate puhul kasutatakse
lühikesi ridasid, et varrukas ikka istuks.
triibulise puhul ei saa mingeid lisaridu lubada,
see ajaks ju triibu laiuse paigast ära.
mõtlesin, et julge hunt saab palju harutada ja kudusin julmalt edasi. eks pärast näeb.
aferistil on õnne ka:
harutamiseks ei läinudki.
põnnile on särk natuke suur (kasvuvaru peab ju ka olema), aga midagi üle mõistuse hullu ei ole, päris normaalne.
siin pildil on modelliks minu lugupeetud põlv.
kogu seda tehnoloogiat annaks ära kasutada näiteks pitsilisema kudumi juures.
mind häirib, kui õrnal pitskoel on mingid võimsad varrukaõmblused.
nii peaks saama ilma õmblusteta.
nööbid
hagelin suvitab sel aastal õismäel.
need suvitamised on vist üle eesti tuttavad,
müüb kangaid ja muud õmbluskraami.
tekke-patju ka.
kangavalik on lahja, vanasti oli parem.
hinnad 49.- ja 99.- meeter.
paelad-pitsid-kummid 1.-/m.
üht-teist sealt leiab.
täna käisime põnniga sealt jälle läbi,
vaja ju vaadata, kas midagi uut ka on toodud.
nööbid olid paremini välja pandud,
neid siis ostsimegi.
suured punased on põnni omad :)
nööbid on 5.- /pakk.
mu meelest päris hea hind.
pole küll aastaid poest nööpe ostnud,
aga nii odavad nad seal vist ikka pole?
kui nööbi ära kaotad, siis nutad...
igatahes sai meie nööbikarp täiendust.
kõik on nii keeruline
ma olen verbaalselt täielik katastroof.
öeldud sõnad hakkavad elama mingit oma elu,
moodustavad sõnumeid, mida mul mõtteski polnud.
nad ei tee alati nii, aga mõnikord küll.
ja ma ei tea ette, millal see jälle nii läheb.
väga probleemne asi.
eriti, kui on mõni delikaatsem teema.
kui tahad kellelegi pai teha.
ja siis need sõnad... jälle.
paremal juhul näin ma lihtsalt napakas.
halvemal juhul tunneb teine end häirituna,
justkui oleks teda torutangidega silitada püütud.
targem on selliseid sõnavõtte vältida.
et mitte kogemata haiget teha.
ega kirjalikult asi kergem pole.
kui oled kõik õiged sõnad ritta seadnud
ja sealt kustutanud need,
mis on
liigsed,
sobimatud
või valestimõistetavad.
siis jääb järgi tühi leht.
ohutu ja üheseltmõistetav,
aga tühi.
**************************************************
see eelmine postitus,
see oli üks väike häbelik pai.
adressaat märkimata.
et kui see, kellele mõtlesin, selle leiab,
et kui ta tunneb selle hea olema,
siis on pai kohale jõudnud.
ja kui ta ei leia,
või ei tundu see õige ja hea,
siis ei saa ta häiritud.
adressaat oli ju märkimata.
see pai jõudis kohale :)
The Rose
Some say love, it is a river
that drowns the tender reed.
Some say love, it is a razor
that leaves your soul to bleed.
Some say love, it is a hunger,
an endless aching need.
I say love, it is a flower,
and you its only seed.
It's the heart afraid of breaking
that never learns to dance.
It's the dream afraid of waking
that never takes the chance.
It's the one who won't be taken,
who cannot seem to give,
and the soul afraid of dyin'
that never learns to live.
When the night has been too lonely
and the road has been to long,
and you think that love is only
for the lucky and the strong,
just remember in the winter
far beneath the bitter snows
lies the seed that with the sun's love
in the spring becomes the rose.
Amanda McBride
MP3
Diisel on tagasi!
õde helistas täna ja ütles, et Diisel on tagasi!
Diisel on kass.
Diiselkass.
selline:
umbes 10 aastat tagasi, ühel pööraselt külmal märtsipäeval ootasime õega Lilles trolli.
korraga ütles keegi "mau!"
pikemalt mõtlemata ütlesin talle "mau?" vastu.
(ma vahel räägin kassidega. ega ma ise aru ei saa, mida ma räägin, aga tundub, et nemad saavad. miks nad muidu siis vastavad?)
vestlus viis selleni, et leheputka alt tuli välja kass.
kui ma pingile istusin, hüppas ta mulle sülle.
tõesti sigakülm päev oli ja kassil oli väga külm.
siis tuli troll.
ega mul pikalt mõtlemiseks aega polnud, kass oli tulnud abi küsima- no kuidas ma saadan ta tagasi sinna putka alla külmetama.
Lille peatus pole üldse ühele kassile turvaline koht, lage väli ja suur sõidutee. saab veel hukka seal.
ühesõnaga kass kaenlasse ja trolliga koju.
vaene loom, ta oli läbikülmunud, nälgnud ja kohutavalt räpane.
söötsin tal kõhu täis, ta hakkas seepeale nurru lööma ja sai omale nime.
sellist häält, nagu tema nurr, teeb ainult diiselmootor.
suur, võimas kass.
pikakarvaline ja käpad laiad nagu alustassid.
selge ju, et Diiselkass.
kui ma teda pesin, voolas ta kasukast midagi, mis meenutas diiselkütte ja tahma segu.
totaalne tehniline mustus.
ei tea, kus ta vaeseke elanud oli.
Diisel elas aastaid meie juures linnas.
küllap talle meeldis, igatahes korteriuksest väljumast ta keeldus.
parem karta, niimoodi võib jälle Lille peatusesse sattuda!
kui halli kassipoja tõime, lapsendas ta selle ja kasvatas üles.
hierarhia oli paigas ja probleeme polnud.
kui aga mu põnn sündis, läks kord käest ära.
põnn oli viimasena tulnud, aga ei olnud millegipärast tähtsusjärjekorras viimasel kohal.
selline asjade kulg Diislile ei meeldinud.
põnni ta hoidis ja valvas, aga kättemaksuks (?) hakkas elamist märgistama.
rääkisin õega.
tema kassid maal olid suht kidura kasvuga ja natuke "tõuparandust" tundus kasuks tulema. et võibolla ei kastreeriks kohe.
nii saigi Diisel maale tõugu parandama komandeeritud.
Diisel võttis seda üritust väga tõsiselt.
tegi pojad ühele kohalikule emakassile.
ja üritas ka rehale (tavaline, rauast, puitvarrega) poegi teha.
reha oli vist pisut frigiidne.
ja poegi ka ei tulnud.
mispeale solvunud Diisel suundus kaugemale, tõelisi emaseid otsima.
ju ta läbi metsa Vadi külla pulma läks,
meie kandi kõutse on seal vahest nähtud.
sügisel ta aga tagasi ei tulnud.
maakasside elu on teistsugune.
vabaduse eest tuleb maksta:
pead oskama hoiduda rebaste ja niidukite eest.
see-eest saad vabalt Vadil pulmas käia.
talvel teadis metsatagune naabritädi rääkida, et tema lakas elab üks suur pruun kass. küllap see Diisel oli.
nüüd on ta siis tagasi.
natuke räsitud ja armiline ning päris näljane.
kükitab vana veoauto all ja sööb konservi.
Star Gazer
liilia Star Gazer
mu esimene liilia.
ma pole sugugi ainuke, kelle Star Gazer on liiliavaimustusse nakatanud.
esimesel aastal oli ta vaid poolemeetrine ja kasvatas üheainsa õie.
sel aastal on kõrgust rohkem ja õisigi tuleb kokku kuus.
käin teist kogu aeg piilumas,
oi ma olen rahul!
ikka mu rõdu: Kuldlill
Kuldlill
Dimorphoteca aurantiaca / Osteospermum sinuata
millegipärast on tal kaks ladinakeelset nime.
pärit on ta kusagilt Lõuna-Aafrikast.
päikeselemb: kui ilm on pilves, paneb õie kinni.
paneelipääsukesed
ka sel aastal elavad meie akna kohal linnud.
Hiiutar ilmselt ütleks, et need on piiritajad.
ma ei tea, kuidas nende piiritajatega on,
kui pääsuke pesitseb paneelmaja vuukide vahel,
siis loogiliselt võttes
(metsvint peaks elama metsas ja rabakana rabas jne...)
on tegemist paneelipääsukesega.
kassidel on närvid täitsa läbi.
pääsukid käivad neid õrritamas:
tuiskavad aknast meetri kauguselt mööda,
ikka viuh ja viuh.
kassidel teevad lõuad laks ja laks.
mingi vaimuga peab ju selle pääsuki kätte saama!
kuna pääsukid tunduvad kuskil üleval elama,
püüavad kassid ka kordamööda ülespoole ronida.
meil on akna ees krohvivõrk,
seda mööda siis taeva poole ronitaksegi.
võrk on seal sellepärast,
et seesama hall kass on täiesti õppimisvõimetu turakas.
ta on kaks (loe: kaks) korda
aknast välja hüpanud/kukkunud/püüdnud lennata.
meil siin muide on üheksas.
korrus on üheksas,
mitte kuupäev.
kuna see köieta benjihüpe on päris kulukas lõbu
(peale hüpet tuleb mõned tuhanded maksta loomakliinikusse),
siis sai aknale võrk ette pandud.
inimene on ikka nutikas:
juba teise korraga saime aru,
et see kass juba kogemusest ei õpi!
muideks, alt vaadates pole seda võrku oluliselt näha.
ma juba ootan, millal keegi mulle päästjad akna taha saadab:
elus kass on akna külge riputatud!
avastasin, et kassid teevad koostööd:
hall on parasjagu raske,
ta vist ei jaksa end hästi üles vinnata.
igatahes lükkab valge teda tagant :)
Tom Pouche
käisime maal jaanitsemas.
koju jõudes ruttasin kohe rõdule,
lilled ju eilsest saadik puha kastmata!
õnneks olid kõik elus, mõni vaid pisut longus.
kastan ja vean ninaga õhku:
olin ju veendunud, et mu punased liiliad ei lõhna.
rõdul on lõhn.
raudselt on rõdul lõhn.
ja praegu õitsevad ainult punased.
lõpuks avastasin tagumisest nurgast selle:
see on nüüd eestis kasvatatud liilia,
sibulad ostsin Roheliselt turult,
seal vist hr. Maidla sibulate müük.
sordi nimeks siis Tom Pouche.
tegelikult on ta pisut roosakam kui siin pildil.
õhtune valgus pole pildistamiseks päris sobiv,
aga ega ma nüüd hommikuni ka ei kannata :)
on nagu on
Elsa kirjutab:
liiliad vajavad rohkem ruumi ja õhku ja seda mul napib...
ohjah.
mu rõdul on umbes 3 ruutmeetrit pinda.
nii et ei mingit ruumi ja õhku.
üldse on see lillendus mul suuresti tehniline eneseteostus
(noh et kas on üldse võimalik potis kasvatada),
aia või aiakujundusega pole sel mingit seost.
mida sa seal 3 ruutmeetri peal ikka kujundad...
ja ega mul seal ainult liiliad ei ela.
alguses olid kressid, lihtsalt rõduservas kastides.
see oli küll veel kujundus.
siis tulid teised lilled, vaja ju näha:
kas nad minu käe all ka kasvavad.
no kasvasid.
siis lisandus üks liilia:
olen neid alati pidanud millekski haruldaseks ja suursuguseks,
kindlasti vajavad nad mingit väga erilist hoolt jne.
no ei kasva ju igas õues neid erilisemaid sorte.
küllap nad siis keerulised pidada on.
see mu esimene liilia aga näitas kohe õit ja kosus mu käe all igati hästi.
süües kasvab isu, muidugi ostsin hilissuvel Balti jaama roheliselt turult neid odavaid kohalikke liiliasibulaid.
ja kevadel mõned poest ka.
kindlas veendumuses, et esimese aasta pean neid rõdul ja siis istutan maale
ja sinna nad jäävad.
nüüd olen üht-teist lugenud:
liiliasibulaid söövad mutid ja mügrid,
mõned liiliad kardavad külma,
talvitumine ja blabla.
ühesõnaga jääb mu liiliate-põhivara vist siiski rõdulilledeks.
kui sigisibulatest midagi tuleb, siis need lähevad maale.
ühed tuttavalt saadud sigisibulad elasid maal selle talve kenasti üle.
me ei märganud neid isegi kinni katta.
aga siin rõdul-
ei mingit kujundust.
puhas ahnus.
ja kontrollimaania.
kui mu liiliad on mu rõdul, siis ma TEAN,
et nad on kastetud-silitatud ja muttide-mügride eest kaitstud.
niipalju siis õhust ja ruumist ja kujundusest :(
iiriseid peaks ka proovima :)
mu õel on üks tumepruuni ja kollasekirju iiris,
ma kahtlustan, et see sööb putukaid, väiksemaid loomi ja toorest liha.
väljanägemine on selline kahtlane,
nagu lihasööja lilleke.
pildistamisest
olen teinud asju,
aga pildistamisega on lood kehvad.
asi peab ikka seljas olema, muidu tast õiget muljet ei saa.
kui lasen mehel ennast pildistada,
siis ta klõpsib kohusetundlikult n kaadrit valmis.
mõnikord mulle tundub, et ta on vist pime.
ta ei näe, mida ta pildistab.
ma võin vist ka ilma pea või ühe jalata olla, kui objekt (näiteks topp vms) on pildil olemas, siis on kõik õige.
mu pea puudumist ta ilmselt ei märkaks.
ta ei näe, et asi ei paista hea välja.
või et ma seisan kuidagi valesti.
ega ma ise ka teabmis modell ole,
olen sama graatsiline kui 6-meetrine liigendredel.
ühesõnaga on pildistamisega jama.
seekord sain õetütre modelliks,
temaga pildistamine on lausa lust.
kahju kohe, et aega oli nii vähe.
oleks tahtnud valgustust seada ja fotokale mingi tugipunkti leida jne.
igatahes oleks võinud need pildid paremad olla.
teinekord varume rohkem aega.
siin ongi mõned pildid Andrast.
käsitöö juurde lisasin need pildid,
kus asjad paremini näha olid.
Mati kullaäri
selle topi nimi on "Mati kullaäri"
materjal:
Katia Sevilla50 g/140 m
100% polüamiid
kulu keskmisele jaapanlannale 3 tokki,
sellest jääb natukene üle.
ülejäägist tegin piduliku kompsukese.
inspiratsiooni kompsukese jaoks ammutasin
siit.
(loodetavasti Th. ei pahanda.)
selline kummaline nimi on sel topil sellepärast, et välguga pildistades jääb ta vot selline:
kui seda minu seljas pildistati, nägin ma välja sõna otseses mõttes hiilgav.
nagu Mati kullaäri.
(loodetavasti ka Mati ei pahanda.)
veel üks ringsärk
jälle üks ülevalt alla ja ühes tükis kootud asi.
materjal:
"Eva"
50 g/ 120 m
52% puuvilla ja 48% viskoosi.
keskmisele jaapanlannale kulub 4 tokki.
roheline võrk
materjal:
"Catania"
50 g/125 m
100% puuvill
keskmisele jaapanlannale kulub 3 tokki.
heegeldatud.
alguses kehaosa alt üles ja siis varrukad kohe selle külge ülevalt alla.
edevus ei lase olla...
liiliate lõhnast
jajah, mõned neist tõesti lõhnavad.
käisin asja kontrollimas:
punane ei lõhna vist üldse ja kollasel on õrn lõhn.
nina on mul nüüd oranž, nii et nuusutasin ikka lähedalt :)
punasel on tänahommikuse seisuga lahti viis õit,
kui need oluliselt lõhnaks, peaksin ma seda tundma...
need, millel lehed kitsad ja tihedalt varrel, peaksid asiaadid olema.
nii, nagu need oranžid liiliadki, mis taluõuedes levinud on.
nood vist ka ju oluliselt ei lõhna?
tugevamalt lõhnavad vist orientaalliiliad.
mis on nüüdseks muidugi murettekitav.
roosa Lombardia kaks õit ei olnud veel midagi hullu,
aga Star Gazeril on sel aastal kuus õiepunga.
ja kui mu pea peaks sellest valutama hakkama,
siis viskan ma pigem oma pea minema.
peast tekib nagunii rohkem probleeme :)
loodetavasti ei jõua lõhn naabriteni,
mul siin viimane korrus ja tõusvad õhuvoolud...
või ehk nad ei tule selle peale, et kellelgi võiks liiliad rõdul kasvada, need tavaliselt ju peenralillled.
üldse, kas mina käisin õiendamas,
kui nemad kolm päeva järjest kala praadisid ja
sellele lisandiks ilmselt kõrvetatud piima pakkusid!
see lõhn oli võigas!
väljas on 30 C sooja ja ma ei saa akent lahti hoida...
liiliad
rõdul õitsevad liiliad...
nad ei sulge ka ööseks õisi.
kui mõni avanema hakkab, siis teeb ta seda ka pimedas.
õhtul vaatad, et ehk homme... ja öösel on ta end juba lahti ajanud.
ahjaa,
see alumine, kollase-punasekirju on see,
mida ma liilia ja lillkapsa ristandiks pidasin.
kummaliselt kiire kasvuga on nad,
mõlemad sellel pildil on mai alguses mulda pandud sibulatest.
kirjutasin tookord siiagi, et lausa pidin ostma,
sibulatel võimsad kasvud peal.
panin lillepildid eraldi linkidena küljetulpa,
nii on nad ühes kohas koos.
muidu hajuvad blogi peale laiali.
sokk
see on siis minu versioon mobiilikäpikust.
või sokist.
mees itsitab, et ma olen nagu mingi vanamutt,
hoian telefoni soki sees.
ega ma enne selle soki vajadust ei tajunud,
kui miski mu kotis mobiili ekraani ära kraapis.
mul on telefon tavaliselt paela otsas.
pael on taotluslikult erksavärviline, lihtsam telefoni üles leida.
tegin oma mobiilisoki nii, et selle põhjas on auk, millest kaelapael läbi jookseb. nii ei kaota ma oma sokki ära.
kui pael kaelas on, siis saab soki ühe käega telefonile peale vedada. mugav. teine käsi jääb põnni ohjeldamiseks.
üks on heegeldatud, teine kootud.
heegeldada on lihtsam.
oleks tahtnud pärleid ka kaunistuseks panna, aga kui see pärl peaks telefoni ja millegi vahele jääma, tekib oht, et pärl litsub ekraani katki.
mul sellised kopsakad pärlid, 3-5 mm läbimõõduga.
nüüd saab iga kampsiku juurde sobiva soki teha.
välja minnes panen riidesse
põnni,
enda
ja nüüd siis telefoni ka :D
peremeesloom lõhkus järjekordsed oksakäärid ära.
ta on kohe selline segane, mille tema kinni keeerab, seda peavad teised torutangidega lahti keerama. küllap ta neile oksakääridele ka liiga suurt jõudu rakendas.
eelmised olid mingid "noname" riistad, seekord sai
Fiskars võetud.
meil on Fiskarsi kirves, see on küll aus riist.
peaaegu, et iselõhkuja.
kamandasime siis suurtest poistest pikema maale, vaja kuusehekki piirata.
poiss leidis, et kõige parem on hekki lõigata nii:
et nii saab just õigelt kõrguselt, ta ikka ise ei ulata.
mulle küll tundub, et poiss oli kaval:
tema saab käed taskus ja klapid kõrvas muusikat kuulata ja mina teen töö ära.
poiss lubas oma hekilõikusfirma teha, tal ükskõik, kus aiaääres ta jalutab.
karta on, et sama metoodikaga värvitakse meil edaspidi ka lagesid...
alguses oli see hekilõikumine natuke kole, ma kardan kõrgust.
pärast harjusin peaaegu ära.
see lõikur on nii nutikas asi, et isegi minul ei tulnud jõust puudu.
mis vahele mahtus, see ka lõigatud sai.
ega seda väärtuslikku riistapuud julgegi mehe kätte anda,
lõhub pärast jälle ära.
lõigaku torutangidega.
saejuttu kah
aga ükskord algab aega
mil ma tulen mootorsaega...
saag suri ära.
lõplikult.
mingi Jonsered oli.
vana.
võibolla aastast 1906.
karburaator on hukas.
uut ei ole vist kusagilt saada ja vana lappida enam ei anna.
nüüd peaks ostma uue sae.
aga ei tea, millise.
bensukas peaks olema, see on kindel.
elektrikaabli otsas kinni olemine ahistab.
vaja on saagi selleks, et saagida õuele toodud paarimeetrised puud parajateks küttejuppideks. see vist on järkamine?
ühe väikse majapidamise talvepuud.
langetama enam ei hakka, kui et mõni üksik kord, kui oma aias vaja.
saetööd palju ei ole, mingit päris profiriista pole mõtet osta.
samas mingit päris "naistekat" ka ei tahaks,
tööriistal peab ikka pisut võimsust olema.
ja liiga suur ja raske ei peaks ta olema,
mulle meeldiks, kui vajadusel saaaksin ikka ise ka sae käima ja paar tüve juppideks lasta. ilma vibratsioonitõbe saamata.
millist saagi peaks tahtma?
müügimeestelt ka küsida ei saa, neil ju omad huvid.
soovitusi?
kommentaare?
kunagi käisime mehega metsas endale küttepuid tegemas.
mehed on muidu toredad, aga ega neid lõpuni usaldada ei saa.
on keegi kuulnud, et mõni naine oleks kunagi langetamisel puu alla jäänud?
vot.
aga mehi on jäänud.
millest tuleb järeldada, et mehega metsas olles peab arvestama võimalusega...
seetõttu õppisin ise nii natuke saagi käsitsema, et kui mees on puu all ja saag õnnekombel ei ole, saaksin puu juppideks lasta ja oma mehe sealt alt kätte.
pisut julgem tunne on, kui tead, et päris abitu sa ei ole.
reklaami mõjud
ükspäev tulid mulle mingis kaubanduskeskuses vastu kaks näitsikut.
võpatasin millegipärast ja astusin sammu kõrvale.
enda reaktsiooni märgates ja seda analüüsides ajas see mind itsitama.
näitsikud olid ühesugustes tumeroosades pikavarrukalistes särkides.
mu alateadvus taipas kohe: need ongi need vaanish-okse-aktsiooni tibid, kes teiste inimeste riietele peedimahla hõõruvad. sellistest tulebki eemale hoida.
reklaamid mõjuvad vist tõesti alateadvusele.
oleks olnud üks neiu roosas särgis, ma poleks teda märganudki.
aga kaks ühesugust- head see ei tähenda!
stiilinäide :)
Päevaleht kirjutab:
Tee-ehitusfirma võttis võla katteks Sakus tee ülesniisama ei hakka keegi teed üles võtma,
ega tee pole vaip, et kerid rulli ja viid ära.
tee ülesvõtmine eeldab tehnikat ja inimesi, st. kulusid.
ilmselt pole see odav lõbu.
jääb mulje, et tellija ei tahtnud maksta,
niisama seda teed nüüd ka ju ära ei viidud.
küllap mittemaksjad seda loodavadki,
et töö on tehtud ja materjalid paigas,
mis see ehitaja ikka teha saab, kui me talle ei maksa.
nagu näha, natuke see ehitaja ikka saab teha :)))
ja vaatamata kuludele tehti asi ära kah.
konkreetsed vennad!
hea stiil!
puudega
mõni on puudega.
sõna otseses mõttes.
vist teises või kaudses mõttes ka.
mahalaadimine käis nii, et üks puudeline seisis otste peal ja teine sõitis autoga koorma alt ära.
nagu näha, saab nii tõepoolest puukoorma autost kätte.
iseenesest võiks kogu see häppening ju naljakaski olla...
kui see ei ole sinu pere auto.
see eksemplar siin on nimelt meie oma.
%¤#"!%¤#!%"#
meie ainuke liikuv auto.
mu teinepool käis koos grupi omasugustega oma klubi kokkutulekul.
ma ei tahtnud kaasa minna, läksin hoopis kuduma.
lase veel mees üksi välja.
kaval, vana raibe.
ta rääkis mulle ausalt, et vedas puid.
lõkkepuid.
ma ütlesin "ahah".
no ma mõtlesin, et ladusid kuskil mingeid saetud-lõhutud halge autosse.
sõiduauto puhul nagu suurt rohkemat ei oska ette kujutada.
vähemalt normaalne inimene mitte.
asja tegelik olemus tuli alles nüüd välja, kui netist nende kokkutuleku pilte vaatasin.
poleks vaadanud, poleks teadnudki, mida see "vedasin natuke puid" endast tegelikult kujutas.
ausalt öeldes ei kahjustanud see puudevedu autot, vähemalt mitte märgatavalt.
täna käisin mitu korda pakiruumi kallal, seal polnud oksaraasugi mitte.
eks nad vist koristasid hirmuga ära.
aga natuke profülaktilist lärmi tegin ikka,
muidu kuulen järgmine kord, et "ah, sai pisut betooni veetud".
ja näen hiljem netist, et sai veetud jah.
vedelat segu.
lahtiselt.
pakiruumis.
piltide autor on ilmselt LLman.
vähemalt tema nad netti üles riputas.
niisama
sellise nurga alt pole seda väntputukat varem nägema juhtunudki...
põnn on veendunud keskkonnatehnikafänn.
ükski ventilatsiooni- või jahutusseade ei jää tal märkamata.
professionaalne kretinism pole mulle kaugeltki võõras, ka ma ise näen kõigepealt "asju", aga kaheaastasel inimesel pole ma seda kretinismi küll varem kohanud.
temaga saab mänguasjariiulite vahelt rahulikult läbi jalutada,
peaasi, et poe laes oleks ventilatsiooniplafoone ja sprinklereid.
pildil oleva jahutusseadme juures oleks põnn vist tunde seisnud- too töötas perioodiliselt ja oli ju vaja vaadata, millal jälle tööle hakkab ning kaua käib...
vot see mulle meeldib!
ei mingit häma: traadita neti leviala on korralikult tarastatud ja märgistatud.
kudujad
täna oli selline päev, kus maailma kudujarahvas gruppidesse kogunes, et avalikkuse ees kudumisega tegeleda.
noh, et need, kes mingil põhjusel veel ei koo, näeksid ja nakatatud saaksid :)
kirgastav
ka ebameeldivatel asjadel on oma head küljed.
mind häirinud lehelt leidsin kommentaari, mille autori blogi mind pikkadeks öötundideks arvuti ette naelutas.
Urmas SanderHaridusestVäärikusestja teised lood tema kodulehelt.mulle meeldivad ta mõtted ja nende kirjapanemise viis.
tõeliselt hea kogemus.
kirgastav.
teise eestlase mõtted
sain jälle häiritud.
ei teagi veel, mis mind puudutas. ehk läheb asi kirjutamise käigus selgemaks.
tsitaat:
Sestap on Euroopa hümn mulle Eesti omast omasem. Sestap olen uhke, et olen eurooplane, eestlaseksoleku pärast on mul aga iga päev järjest rohkem häbi.
Punase Hanrahani teine Tuleminehumanistid ja multikulturalistid.
mina olen tavaline inimene, lihtne teine eestlane.
selliseid on palju.
rohkem, kui neid "esimesi".
mis on üldse eestlaseks olemine?
lörtsiti lippu ja solgiti hümni ja nüüd on häbi eestlane olla...
(väike vahemärkus:
kes lörtsis ja solkis?
grupp noori mehepoegi, kes suuresti oma nooruse tõttu on mõjutatud pigem hormoonidest kui mõistuse häälest.
millegipärast arvan, et see pole ainult eestlastele omane nähtus. testosteroon on kultuuriülene. nende mehepoegade käitumist kõigile eestlastele laiendada on targale inimesele sobimatu üldistamine.)
eestlane olemine pole ju lipp ja hümn. või ainult lipp ja hümn.
lipp ja hümn sümboliseerivad.
eestlane olla on midagi muud.
olime ju ka siis eestlased, kui lauldi teisi hümne ja lehvitati teisi lippe.
sümbolid võivad olla au sees ja võivad ka keelatud olla,
eestlaseks olemist see ei muuda.
ma olen eestlane.
just eesti keeles õppisin ma mõtlema.
eestlaste hulgas kasvanud, eestlaste märgisüsteemidest mõjutatuna.
ma lihtsalt olen eestlane.
ma ei pea selleks pongestama, mõtlema "õigeid" mõtteid ja olema kuidagi "vääriline", oma olemust salgama.
olen eestlasena sündinud ja seda ei saa minult võtta.
mu juured on siin, mu vanavanemad ja eellased on maetud selle maa mulda.
see lihtsalt on nii.
ma võin rahumeeli mõelda, et liiga palju venelasi/türklasi/muid võõraid siin ei ole hea.
ma võin mõelda, et oma isade maal peaksin ma oma ema keeles asjad aetud saama.
ma ei pea suhtuma tolerantselt, kui 50 aastat meie maal võimutsenud võõrad südalinnas meile vaenuliku võimu lippude all pesni i pljaskiga oma võitu tähistavad. see on meie maa, meie pealinna süda. nende võit tähendas meile suuri kaotusi ja hävingut.
ma ei kavatsegi kaasa plaksutada, kui mõni end siiani vallutajana tunneb ja end vastavalt üleval peab.
ja keegi ei viska mind selliste mõtete eest "eestlusest" välja.
selline turvaline värk.
eestlane olla on kohe päris hea :)
kas ma peaksin olema multikultuurne?
kui mu närvisüsteemile ja temperamenditüübile ei sobi, et teise kultuuritaustaga tegelased varahommikul mu akna all "Vaasjaaa!" röögivad...
kui ma ikka veel ei harju sellega, et teise kultuuritaustaga inimene järjekorras seistes mulle selga liibub ja mu isiklikku ruumi millekski ei pea...
miks mina pean olema tolerantne ja mõistev, miks ei võiks seda olla nemad? siin sellel maalapil, mu isade maal.
seal nende juures, nende maal, ma kannatan ära kogu selle minu jaoks võõra ja häiriva. see on nende kodu, nedne kombed.
teised kultuurid ja rahvad ei ole halvemad, aga mulle on nad võõrad.
ma võin tutvuda ja mõista ja kõik, aga palun mulle jätta üks lapike maad, kus ma saaksin olla nii, nagu mulle sobib.
siin on minu isade maa.
kui ma tahan oma isade maal elada oma esiisade kombel, rahulikult ja vaikselt- kas see on taunimisväärne?
sellised teise eestlase mõtted.
ma isegi ei häbene neid, nii mats olen.
ei saa minust seda õiget, multikultuurset eurooplast. liiga vähe aega on möödas sellest, kui meid üritati ühe teise rahva sisse ära lahustada.
ei ole minus seda kristlikku joont, et keeran aga ühte ja teist põske ette ja võtan tänuga vastu kõik mis tuleb.
vot olengi see häbiväärne eestlane, mõtlen oma mõtteid ja tunnen oma tundeid.
ma ei himusta märulit, aga ma ei taha ka kellegi teise näpunäidete järgi mõelda "õigeid" mõtteid ja tunda "õigeid" tundeid.
kui ma pean vaikides tolereerima multikultuursuse ja humanismi sildi all toimuvat näkkupanemist, siis põrgusse see multikultuursus ja humanism.
meid on ennegi igasuguste õilsate ideede nime all võõraste huvide alla painutatud.
nii, nagu on ära solgitud rahvaste sõprus,
nii läheb ka vabadus, võrdsus ja vendlus,
kui seda ideed vales kohas või kurjasti kasutada.
vot sellised, teise eestlase mõtted.
suvi
minu rõdu nüüd alustas.
selle aasta esimene õis.
liilia "Lombardia".
probleemide lahendamine insenerimõtte abil
kõigepealt defineerime probleemi:
mõned meist tahaks oma retsepte/käsitöid järjestada linkidena blogi servatulpa.
idee järgi saab seda teha, kui blogi template´i käsitsi sisestada lingid igale soovitud postitusele.
see template´i mudimine on äärmiselt tüütu, aken selleks on pisike nagu lukuauk, ülevaadet ei ole, kood on värvimata jne.
ega koodi allatõmbamine ja siis oma masinas html-editoriga mudimine ja uuesti üleslaadimine ka algaja jaoks lihtsam oleks.
nüüd rakendame insenerimõtte:
olen blogi servatulbas veeretanud Blogrollingut.
ega ta suurt näita, kui kellelgi midagi uut on tekkinud.
mõnikord ta lihtsalt ei uuenda end, teisega jälle ei ühildu jne.
aga
lingid peab ta meeles ja linkide kopeerimine Blogrollingusse on lihtne.
see tasuta versioon ei võimalda ühel kasutajal mitut rollingut pidada.
maksta sellise pooltöötava asja eest nagu ei tahaks.
vahet kasutajate vahel teeb ta accounti avamisel sisestatud mailiaadressi järgi.
justkui oleks mu seitsmepealisel isiksusel ainult üks mailiaadress :)))
tegingi teise mailiga endale veel ühe accounti.
copysin mõnede kuduasjade lingid sinna blogrollingusse ja tõstsin sealt saadud koodijupi oma blogi template´i sidebari.
töötab!
et kes ei taha oma blogi template´i kogu aeg surkida,
blogrolling abiks!
Blogrolling on siinmilleks leiutada uusi asju, kui mõni olemasolevatest suudab teha ka seda, milleks ta algselt mõeldud ei olnud.
heh, päev on kohe korda läinud :)
internet on saatanast!
nii mu meespool täna teatas.
jah, ma tean, ütlesin.
aga ega enam tagasiteed ka pole.
loen ja loen, ja järjest rohkem tekib asju, millest ma üldse midagi või piisavalt ei tea, kurdab mees.
nagu läheks iga päevaga järjest lollimaks.
või vähemalt selline tunne on.
jah, ma tean.
mina lähen ka.
tõenäoliselt kiiremini ja rohkem lollimaks, kui mees.
ma loen lihtsalt rohkem erinevaid teemasid.
ja tean rohkem valdkondi, millest ma üldse midagi või piisavalt ei tea.
perspektiiv on kõike muud kui roosiline.
loobuda enam ka ei saa.
ma ju TEAN, et seal on.
nii palju ja nii põnevat.
vastuseid igasugustele küsimustele.
vastuseid, mis tekitavad mitmeid uusi küsimusi.
millele peaks ka vastuseid leidma.
internet on saatanast!
laul katkisest haamrist
"laula laulu!" teatab põnn vastuvaidlemist mittesallival toonil.
hakkan siis laulma, ikka peab ju lastele laulma.
"ei! EI!" karjatab põnn.
nojah, jään siis vait, ju mõtles ringi.
või sai aru, et ma just eriti musikaalne ei ole.
"laula laulu!" nõuab põnn uuesti.
laulan.
ilmselt oli vale laul.
kohe mitu laulu olid valed laulud.
"kope katki! laulu!"
kope on tema keeles haamer.
ma ei suuda meenutada ühtegi laulu katkisest haamrist.
põnn vehib mänguhaamri varrega mul nina all ja püüab õiget laulu esile manada.
haamer on katki jah, vars on alles, teine osa on kadunud.
kuni mul siis lõpuks koidab:
põdramaja laulu refrään kõlab ju
kop-kop, lahti tee!
laulan talle seda, oligi õige laul!
refrääni tuleb laulda neli korda järjest, nüüd on põnn rahul.
lihtsalt uskumatu, kust kaudu mõne mehe mõtlemine käib!
see EI OLE enam üldse TORE!
ma ei jõua ometi kõike seda valmis teha, mida mu pea genereerib.
olen kui kurjast kudumis(?)vaimust vaevatud.
see hakkab tasapisi piinavaks muutuma.
täna panen ühe idee lihtsalt siia üles, äkki läheb kergemaks.
et kui keegi tahab kasutada...
punutised pidavat vist moes olema?
murdsin kanga pooleks, murdejoonest umbes 2,5 cm kaugusele vedasin märkjoone. siis lõikasin umbes 1 cm laiuste vahedega sälgud.
sikutasin heegelnõela abil tekkinud ribakesed üksteise vahelt läbi.
täpselt sama tehnika, kui mahajooksnud koesilma ülesvõtmine.
alumine ots jäi jama. lõikasin alla veel ühe sälgu, seekord lühema.
õmblesin vasakult poolt selle kõige alumise riba koomale.
nagu näha, ei jää vasakule poolele erilisi auke.
lõpptulemusena jääb midagi sellist.
need "koesilmad" vajavad pisut silumist,
siis jääb väljanägemine korralikum.
ülemise otsa kinnitamisel on ilmselt õmblusmasin abiks.
idee poolest ei peaks fliis hargnema.
kõlbab kasvõi fliisjaki hõlma või varruka peale.
võibolla saab nii ka liiga laia asja kergema vaevaga kitsamaks teha.
mõistlik oleks enne proovilapp teha, siis saab ka ära mõõta, kui palju peaks vastava tüki algselt laiema lõikama. kuidas ülemist otsa viisakalt kinnitada, seda peab ka proovima.
inimesed...
vahva väljanägemisega proua, eksju.
pilt pärineb
siitkunagi vaatasin enne uinumist ühe silmaga telekat. küllap vist Discoveryt.
hääl oli maha keeratud, jälgisin vaid pilti.
seal tegutses üks keskealine daam, mul jäi esiteks pilk just tema soengu peale pidama.
no see oli ikka ehtne "spiky", sellel pildil siin on ta üsnagi sile :)
vaatasin ja mõtlesin, et näe, mis vahva proua, ise pole juba mitu aastat teismeline ja nii julge soenguga.
ja et kui see soeng nii palju hoolt ei vajaks... peaks mõtlema.
siis aga muutus telefilm kuidagi kummaliseks, see spiky-proua tegeles üsnagi omapäraste asjadega. või vähemalt mitte sellega, mida ta välimust vaadates võinuks arvata.
välimus on ikka petlik küll, ta ei ole lavatäht :)
riskides meest ja last üles ajada, keerasin telekal nii palju häält, et vähemalt ta nime ära kuulsin. muidu poleks osanud hiljem netist ju otsida.
Khunying Porntip Rojanasunan.
tuntud ka kui Dr. Death.
Tailanna.
kohtupatoloog.
Deputy Director of Thailand’s Justice Ministry’s Central Institute for Forensic Science.
ma parem ei püüa tõlkida, see poleks piisavalt täpne.
ta tegi meeletu töö tsunami ohvrite surnukehade identifitseerimiseks.
väike ülevaade veel lugemistja veel.kõik paraku inglise keeles.
Kuldlill 
